24/08/2024
Iganädalased joogatunnid jäävad see sügis tulemata.
Olen seda postitust pikalt edasi lükanud, sest olen õudsalt pendeldanud selle mõtte vahel, et kas alustan või teen pausi. Mu sisemine soov on olnud juba eelmisest talvest saati, et teen päris pausi, justkui loovuse pausi tervise jaoks.
Armastus selle töö vastu, kohusetunne järjepidevuse ees teha seda tööna ja patta veel südamesoov hoida inimestele head ruumi ja jagada head - need kolm on teinud selle pausi võtmise igapäevaseks sisemiseks võitluseks, et kas nüüd teen õigesti. Rääkimata mu armsast kolmest väljakujunenud grupist, keda ma olen nii harjunud iga nädal või vähemalt kuus paar korda nägema. Elu teieta on järsku ilmselgelt tühjem.
Tervis on kõige olulisem. Seega siin ma olen segamini erinevate tunnetega. Kurvastan ja näen vaeva selle tundega, et kuidas siis ei alusta, kuidas ei jätka, kuidas jätan oma armsad joogatajad ilma. Kas see on läbikukkumine? Samas enesekindlus ja turvalisuse tunne, et ma ei jäta endale truuks olemist ja usaldan elu, et kui on jälle aeg teha, siis kõik tuleb taas. Ei saa ka ütlemata jätta, et kui pikalt on olnud sees tunne, et peab puhkama ja lõpuks saabub (see ära otsustamise hetk) puhkus ka tööst, mida armastad, siis on ikka sees kübeke ka kergust. Suures pildis see ju ongi p**k PUHKUS, mitte LÕPP kõigele.
Jooga oli kandev jõud mu elus 7 aastat järjest, selle sees aastad, kus joogatundide andmine oli ainus stabiilne, turvaline, tasakaalus ja tuttav osa mu elus ehk siis tulemus oligi 5-6 tundi nädalas olla kohal. Kui kõik muu kogu aeg rappus iga natukese aja tagant, siis see oli minu koht. Need rappuvad 20ndad eluaastad jooksevad mul ka lõpupoole ja kõik see, mis oli muusaks mu joogale teismelisest täiskasvanuks saamisel ja kogu see eneseavastamise ja tervenemise protsess 20ndate alguses, see pole enam muusaks täna, sest kes ikka tahab mõtetes elada kogu aeg minevikus.
Mul on aeg leida oma jooga uuesti. Leida uuesti eesmärk ja mõte õpetajana, kuigi see sügav põhjus jääb alati samaks, siis igapäevane motivaator olla kohal ja luua, anda ja jagada, ei saa mul olla see miski, mis kunagi 10 aastat tagasi oli. Mul on vaja värskust ja vaheldust, mul on vaja puhkust ja taastada oma tervis. Ma tean, et see päev tuleb, mil teen silmad lahti või panen silmad kinni ja mu sisemine tuli ütleb, et on aeg tulla teie ette tagasi. Ma ei survesta end kiirustama puhkusega, sest eestlasena tööd teha on kergem, kui päriselt võtta see vajalik p**k paus.
Paus, et tulla paremana, tugevamana ja uute ideedega tagasi.
Ma olen sügavalt ja südamest nii tänulik, et mul on olnud võimalus sinuga koos joogat teha, sinuga kohtuda ja kindlasti tulevikus ootan sooja südame ja avatud kätega ka sind endaga liikuma, kui joogauksed taas mu elus avanevad.
Kus joogauksed avanevad, ka see jääb lahtiseks, sest Yoga Namaste on oma saali uksed sulgenud. Alati on armsate saalide soovitused väga oodatud.
Kindlasti seda hõikan ma sulle, kui on taas koht, aeg ja jõud minus tagasi, et hoida sulle iganädalaselt ruumi. Samamoodi hõikan sulle, kui tuleb üksikuid üritusi või võimalusi minuga joogat teha või taastavas nautleda.
Seniks ma loodan, et liigud oma elus edasi nagu seni minuga või rohkemgi, proovi uusi joogaõpetajaid, proovi uusi joogastiile või kui üldse mõttes mõni muu liikumine, siis võta see julgelt ette - see annab megalt palju sulle enda kohta uut teadmist!
Kindlasti joogatame veel!
