05/11/2025
Lugemiseks ja mõtlemiseks igale lapsevanemale, õpetajale ja hariduse valdkonnas toimetavale inimesele. Juhul, kui Sa hoolid lastest ja üha süvenevast probleemist - laste vaimne tervis.
“Kool on ühiskonna peegel. Kui seal õpitakse hoolima, kasvab hooliv põlvkond.
Kui seal õpitakse vaikima ja kartma, kandub see edasi töökohtadesse, kodudesse ja juhtimisse.
Kiusamine ei alga koolis. See algab kodus, õpetajate toas, juhtkonna kabinetis ja meie vaikuses.”
Kadri Pulk, kes on Viljandi Jämejala haigla laste- ja noortepsühhiaatria osakonna haiglaõpetaja kirjutab:
Minuga on endiselt see jama, et enamasti ei suuda ma vait olla. Isegi kõrge vanus ei aita, kui kõvasti kriibib. Siin on tänane arvamuslugu. Kiusamisest.
-------------------
Kiusamine ei alga koolis – see algab meist endist
Kiusamine pole ainult laste omavaheline probleem. See on täiskasvanute peegelpilt. Meie suhted, meie vaikimine ja meie eeskujud loovad pinnase, kus kiusamine kasvab.
Õpetan lapsi haiglas – neid, kes ei käi enam koolis, sest hirm on muutunud üleelusuuruseks. Mõni laps väriseb, kui kuuleb sõna „kool“. Mõni väldib silmsidet, sest on liiga kaua pidanud vastu pilkudele ja sosinatele, mis ütlevad: "sa ei kuulu siia." Need lapsed ei ole „liiga tundlikud“. Nad on lihtsalt pidanud liiga kaua üksi taluma valu, mida nad ei suutnud peatada.
*
Udupeened programmid ja vaikiv õpetajate tuba
Koolides räägitakse kiusamisest palju. On plakateid, koolitusi, programme ja vahvaid kampaaniaid. Aga kogu see ilus jutt on farsiks, kui samaaegselt toimub töökiusamine ja pealekaebamine õpetajate vahel, tõrjumine koolijuhtkonna poolt või lapsevanemate õelutsemine õpetajate suhtes.
Kuidas saab õpetaja rääkida lastele hoolimisest, kui tema enda kolleeg halvustab teda õpetajate toas? Kuidas saab kool juhtida kiusamisvastaseid projekte, kui juhtkond ignoreerib oma töötajate vaimset heaolu?
Ja kuidas saab lapsevanem kasvatada last lugupidavaks, kui ta ise saadab õpetaja kohta solvavaid kirju või nõuab „karistust“ selle eest, et laps sai märkuse? Need samad täiskasvanud, kes on laste kiusamisjuhtumite „lahendajad“, võivad olla osa probleemist.
Kas nad siis on väärikad osapooled? Või peaksime enne kiusamisest rääkides vaatama peeglisse?
*
Kust see tegelikult alguse saab
Kiusamine saab alguse suhtumisest. Kuidas me räägime teistest, kuidas me reageerime ebaõiglusele, kuidas me kasutame oma positsiooni.
Kui täiskasvanud õpetavad vaikimisega, et „nii lihtsalt on“, õpivad lapsed sama. Kui täiskasvanu saab võimu tunda teist alandades, õpib laps, et tugevus tähendab kontrolli, mitte hoolivust.
Kiusamine pole ainult tegu, see on õpitud käitumismuster, mida me kordame põlvest põlve – kuni keegi ütleb: „Aitab.“
*
Noore soov kuuluda ja hirm välja jääda
Noor inimene tahab üle kõige kuuluda. Kui selleks, et grupp teda omaks võtaks, peab ta vaikima või kaasa naerma, siis teeb ta seda.
Sageli ei julgeta vastu seista mitte pahatahtlikkusest, vaid hirmust – et muidu ollakse järgmine ohver.
Kuidas sealt välja astuda? Ainult siis, kui täiskasvanud näitavad, et seda saab teha. Kui laps näeb, et õpetaja julgeb öelda „see pole okei“, sünnib temas lootus, et ka tema võib nii käituda.
*
Kui laps ei jaksa enam kooli minna
Kiusamise all kannatanud laps ei väldi kooli mugavusest. Tema keha ja meel on õppinud, et iga päev võib midagi halba juhtuda.
See on trauma, mitte tundlikkus.
Ta ei vaja käsku „mine kooli“, vaid inimest, kes ütleb: „See, mis sinuga juhtus, ei ole sinu süü. Sul on siin turvaline.“
Haiglaõpetajana näen, kuidas laps hakkab vaikselt taastuma, kui ta tunneb, et teda kuulatakse ilma hinnanguta.
See hetk, kui ta naeratab ilmselt üle mitme kuu, on märk, et ta hakkab jälle uskuma inimestesse.
*
Kui kodu on nõrk, peab kool olema tugev
Mitte iga laps ei saa kodust tuge. Mõni vanem on ise kurnatud, mõni eitab probleemi, mõni lihtsalt ei oska aidata. Sellisel juhul peab kool olema lapsel see turvapaik. Mitte täiuslik, vaid inimlik.
Õpetaja ei pea olema terapeut – piisab, kui ta on kohal ja kuulab.
Ükski laps ei peaks tundma, et tal pole koolis ühtegi täiskasvanut, kelle poole pöörduda.
*
Kiusamine lõpeb siis, kui täiskasvanud lõpetavad vaikimise
Kiusamine elab vaikusest. See elab õpetajate toas, kus ironiseeritakse kolleegi üle.
See elab lapsevanema sõnumites, kus süüdistatakse, mitte ei küsita.
See elab juhtkonna otsustes, kus mugavus kaalub üles õigluse.
Kiusamine ei lõpe programmide ega plakatitega. See lõpeb siis, kui me julgeme rääkida ka omaenda käitumisest.
Kui me asendame häbi hoolimisega ja vaikuse kuulamisega.
*
Lõpetuseks
Kool on ühiskonna peegel. Kui seal õpitakse hoolima, kasvab hooliv põlvkond.
Kui seal õpitakse vaikima ja kartma, kandub see edasi töökohtadesse, kodudesse ja juhtimisse.
Kiusamine ei alga koolis. See algab kodus, õpetajate toas, juhtkonna kabinetis ja meie vaikuses.
Ja see lõpeb siis, kui keegi – laps või täiskasvanu – julgeb öelda: „Ma ei nõustu. See pole õiglane.“
Iga kord, kui seda ütled, lakkab mõni laps või noor kuskil värisemast.
🩷🩷🩷🩷🩷🩷🩷🩷🩷
