26/06/2024
Mind ajendas seda postitust kirjutama ühe vanema mure ühes vanemluse grupis. Nimelt küsis ta, et kuidas reageerida, kui laps ütleb, et ta tahaks endale uut peret ja soovib, et tema pere oleks surnud.
Kindlasti ei soovita ma sellist käitumist ignoreerida või seda naljaks pöörata.
Ilmselgelt on sellise vihapurske taga midagi enamat, mingi valu, kurbus, pettumus, solvumine vms. Laps lihtsalt ei oska veel neid tugevaid tundeid teisiti väljendada ja nendega hakkama saada.
See on arusaadav, et sellised lapse sõnad võivad teha haiget. Aga kõige esimese asjana soovitan ma vanemal jääda rahulikuks, ratsionaalseks ja mitte võtta lapse öeldut isiklikult. Kui laps midagi sellist välja purskab, siis see tähendab, et ta tunneb end teiega ikkagi sedavõrd turvaliselt, et julgeb ja saab selliseid asju välja öelda, ta usaldab teid. See on väga suur asi. Kui lapse öeldut enda jaoks ratsionaliseerida, siis laps tegelikult ei soovi seda (ei, sa ei ütle seda lapsele, vaid ratsionaliseerid enda jaoks), ta ütleb seda, sest ta ei oska oma tugevaid tundeid muud moodi sõnadesse panna. Võimalik, et oled isegi olnud nii vihane, kus oled öelnud midagi sellist, mida tegelikult ei mõtle või oled näinud mõnd teist täiskasvanut seda tegemas. Lastega on täpselt samamoodi. Ja lapsed armastavad oma vanemaid tingimusteta, isegi neid vanemaid, kes kohtlevad oma lapsi halvasti. Lapsed armastavad oma vanemaid ja ei taha nendest ilma jääda.
Ehk siis esimene asi on tegeleda enda tunnetega, mitte võtta isiklikult ja jääda rahulikuks.
Järgmisena tuleta endale meelde, et kui laps käitub keeruliselt, siis lapsel on raske ja ta tegelikult vajab armastust kõige enam. Ma tean, et see on vanema jaoks raske olukord, aga seepärast me olemegi täiskasvanud - küpsed, teadlikud ja proovime olla oma käitumisega lastele eeskujuks ja toeks.
Anna lapsele mõista, et kõik tunded on lubatud.
Aktsepteeri neid tundeid.
Proovi last mõista, mis on nende tunnete taga. Mis on viha taga - seal on alati midagi enamat.
Toeta last nende tunnetega hakkamasaamisel, peegelda tema tundeid, ole tema juures, vajadusel paku füüsilist lähedust.
Kui laps on rahunenud, siis saab lapsega rääkida ja arutada, mis võiks olla see, mis aitaks lapsel järgmisel korral selliste tugevate tunnetega hakkama saada. Loomulikult julgustada last alati tulema neid mõtteid ja tundeid vanemale jagama.
Mõned peegeldused: Ma näen, et sa oled tõesti vihane,” “Sul on praegu väga raske,” “Ma usun sind,” “… (kui on konkreetne olukord)/miski tegi sulle nii haiget, et sa tunned, et ei taha meid enam enda juurde” jne. Kõiki peegeldusi ei pea üksteise järel ette laduma, vaid rahulikult. Anna sel ruumi lapsele kohale jõuda. Tihti piisab ühest peegeldavast lausest, mis lapse tundeid valideerib ja laps avaneb ja jagab, mis teda vaevab.
Anna lapsele mõista, et ükskõik, kuidas ta ennast tunneb, siis sina armastad teda ja oled tema jaoks olemas. Ükskõik kui rasked tema tunded ka pole, siis sa mõistad teda ja sina saad tema tunnetega hakkama. Sa saad veel kinnitada, et need tunded lähevad mööda, alati lähevad ja sina saad olla talle selle juures toeks.
Oluline on teada, mis lapsele neid tundeid põhjustab - kas on toimunud mingi elumuutus, vajab ta vanemaga rohkem üks-ühele aega, on õvede vaheline rivaalitsemine. Seda saab teada last mõistes, kuulates ja talle kõiki tundeid lubades.
Mida ma ei soovita öelda - proovida teda ümber veenda, et ta seda ikka ei soovi, või rääkida, kui tore ta pere on ja mida kõike tema heaks teinud, see tühistab tema tunded ja ei aita jõuda tuumani. Tihti on vähem rohkem - öelda ainult vajalikke/päriselt toetavaid asju ja olla kohal ja siis näedki, kuidas ühel hetkel hakkab laps oma tunnete väljendamisega aina paremini hakkama saama.
