Psühhoterapeut Teele Ööbik

27/02/2026

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐭𝐞𝐫𝐚𝐩𝐞𝐮𝐭 𝐞𝐢 ü𝐭𝐥𝐞, 𝐞𝐭 𝐬𝐚 𝐩𝐞𝐚𝐤𝐬𝐢𝐝 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐥𝐭 𝐈𝐭𝐚𝐚𝐥𝐢𝐚𝐬𝐬𝐞 𝐬õ𝐢𝐭𝐦𝐚?

Sotsiaalmeedias satuvad meile vahel ette videod, mis väidavad justkui suurt paljastust: „Terapeut ei ütle sulle seda kunagi, sest ta kaotaks oma sissetuleku, aga tegelikult ravib sind see, kui reisid mõnda meeldivasse kohta“.

Arusaadavalt on see naljaga pooleks öeldud, aga siiski köitev mõte, sest mängib meie loomulikul soovil leida keerulistele olukordadele lihtsaid (ja ilusaid) lahendusi. Eriti praegu, kus p**k ja pime aastaaeg on kestnud juba mitu kuud ja kogunenud on väsimus, igatsus päikese ja D-vitamiini järele.

Jaa, sul on õigus, soe liiv varvaste vahel või suusareis Lapimaale – ehk asukohavahetus ja värsked emotsioonid – teevad head. Me, psühhoterapeudid, kinnitame ja julgustame seda, kui on selline rahaline ja ajaline võimalus! Aktiivne puhkus, enda hellitamine, siiras ja südamlik vestlus sõbraga või ülemuse ühine kirumine saunalaval on kõik olulised osad enesehoiust.

Kuid terapeudina näen ma ka seda, kus jookseb piir: 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞𝐠𝐢 𝐩𝐨𝐬𝐢𝐭𝐢𝐢𝐯𝐬𝐞 𝐤𝐨𝐠𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐢 𝐯õ𝐫𝐝𝐮 𝐭𝐞𝐫𝐚𝐚𝐩𝐢𝐚 𝐦õ𝐣𝐮𝐠𝐚, sest nende eesmärgid on erinevad.

Puhkus ja uued kogemused, olgu see eksootilise riigi külastamine või uue raamatu lugemine, on nagu värske õhu puhang, mis annab meile võimaluse hingata, taastab sisemist tasakaalu ja värske kogemusena inspireerib uusi vaatenurki kasutama.

Psühhoteraapia aga tegeleb sellega, mis jääb alles siis, kui lennuk maandub Ülemiste või Ülenurme kandis ja argipäev algab uuesti. Me ei vastanda neid asju – need täiendavad üksteist. Sageli ongi just teraapia see koht, kus inimene leiab (uuesti) julguse ja huvi elu elada, uusi asju kogeda ja endale lubada sedasama puhkust, mida ta varem ehk endale keelanud on. Psühhoteraapias tegeleme sügavate mõtte- ja käitumismustrite uurimisega, et suurendada sisemist vabadust teha endale sobivaid valikuid.

Teraapia ei ole asendus ilusale elule, vaid tee selleni, et sa suudaksid seda ilusat elu ka tegelikult nautida, ilma et sisemine ärevus või mineviku varjud sind puhkehetkel kätte saaksid. Kui sa tunned, et vajad praegu puhkehetke, siis võta see. Aga kui sa tunned, et hoolimata kõigest välisest on su sees sõlmed, mis ei hargne ka puhkusel olles, siis tea, et teraapiakabinet on paik, kus me saame nende sügavamate kihtidega koos tegeleda.

Gestaltteraapias me usume tervikusse. Oluline on nii sinu sisemine töö kui ka oskus võtta maailmalt vastu kõike head, mida sel pakkuda on. Meie eesmärk ei ole hoida sind oma kabinetis, vaid aidata sul jõuda punkti, kus sa suudad 𝐩ä𝐫𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐥 𝐨𝐥𝐥a ja nautida – nii iseendas kui ka Itaalia päikesepaistes.

23/02/2026

𝐀𝐓𝐇 𝐥𝐚𝐩𝐬 𝐩𝐞𝐫𝐞𝐬 – 𝐤𝐚𝐬 𝐩𝐞𝐞𝐠𝐞𝐥𝐩𝐢𝐥𝐭 𝐯𝐚𝐧𝐞𝐦𝐚𝐬𝐭?

ATH teema puudutab paljusid. Üks sagedasemaid hetki, mil täiskasvanu omaenda ATH-le jälile jõuab, ongi see, kui tema lapsel ilmnevad esimesed sümptomid. See pole juhus, sest ATH on tugevalt 𝐩ä𝐫𝐢𝐥𝐢𝐤 (80%).

See hetk võib olla suureks kergenduseks nii vanemale kui lapsele – sest äkitselt saab selgeks, et laps pole “ kasvatamatu” ja vanem “halb”, vaid 𝐭𝐫𝐚𝐝𝐢𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧𝐢𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐭𝐮𝐬𝐯𝐢𝐢𝐬 𝐞𝐢 𝐬𝐨𝐛𝐢𝐠𝐢. Püüda ATH last (eriti veel ATH vanemana) kasvatada tavapäraste kasvatusviisidega on sama tõhus kui püüda jaanalindu lendama õpetada – eeldused on teised.

Kui vanem saab aru, kuidas tema enda aju toimib, on see lapsele suurim kingitus. See tähendab vähem süüdistamist ja rohkem mõistmist.

𝐌𝐢𝐥𝐥𝐚𝐥 𝐬𝐚𝐚𝐛 𝐝𝐢𝐚𝐠𝐧𝐨𝐨𝐬𝐢𝐬𝐭 𝐫ää𝐤𝐢𝐝𝐚?

Kuigi ATH sümptomid on kaasasündinud, hakatakse ametlikust diagnoosist tavaliselt rääkima alates 6.–7. eluaastast. Miks alles siis? Väikelapse eas on "aktiivsus" ja "impulsiivsus" loomulik arenguetapp. Diagnoos pannakse siis, kui sümptomid hakkavad pärssima lapse toimetulekut kahes keskkonnas, nt nii kodus kui koolis.

Samas, kui mure on suur, saab tugimeetmetega nagu keskkonna kohandamine ja rutiinide juurutamine alustada juba lasteaias, ootamata ametlikku paberit.

𝐊𝐚𝐬 𝐩𝐨𝐢𝐬𝐢𝐝 𝐣𝐚 𝐭ü𝐝𝐫𝐮𝐤𝐮𝐝 𝐨𝐧 "𝐞𝐫𝐢𝐧𝐞𝐯𝐚𝐝" 𝐀𝐓𝐇-𝐤𝐚𝐝?

Jah, ja see on põhjus, miks tüdrukud jäävad sageli märkamata. Poisid on tihti "𝐯ä𝐥𝐣𝐚𝐩𝐨𝐨𝐥𝐞 𝐞𝐥𝐚𝐣𝐚𝐝" – nad jooksevad, segavad vahele ja on füüsiliselt püsimatud. See torkab silma.

Tüdrukud on sagedamini "𝐮𝐧𝐢𝐬𝐭𝐚𝐣𝐚𝐝" (tähelepanematu tüüp). Nad võivad olla vaiksed, aknast välja vaadata või hoopis liigselt rääkida. Nad "maskeerivad" oma raskusi, püüdes olla tublid, mis viib tihti ärevuse ja kiire väsimiseni.

𝐌𝐢𝐥𝐥𝐞𝐬𝐭 𝐚𝐥𝐮𝐬𝐭𝐚𝐝𝐚 ja mis on suurim väljakutse?

Suurim väljakutse pole mitte laps, vaid keskkonna ja ootuste sobitamine lapse ajuga. ATH-laps ei ole "kasvatamatu", tema pidurdusmehhanismid lihtsalt ei tööta veel nii nagu eakaaslastel.

Esimesed sammud kodus 👇

𝐒𝐭𝐫𝐮𝐤𝐭𝐮𝐮𝐫 𝐨𝐧 𝐭𝐮𝐫𝐯𝐚𝐭𝐮𝐧𝐧𝐞. Lihtsad reeglid ja kindlad rutiinid, mida toetavad visuaalsed vahendid (näiteks päevakava piltidena seinal; välisuksel visuaalne meeldetuletus võtta kaasa võtmed jne), mis ütlevad, mis järgmiseks juhtub. ATH-aju ei saa hästi hakkama ebaselgusega.

𝐋ü𝐡𝐢𝐤𝐞𝐬𝐞𝐝 𝐣𝐮𝐡𝐢𝐬𝐞𝐝. Ära anna kolme ülesannet korraga. Ütle üks, oota sooritust, siis järgmine.

𝐊𝐢𝐢𝐝𝐚 𝐩𝐢𝐧𝐠𝐮𝐭𝐮𝐬𝐭, 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐦𝐮𝐬𝐭. ATH-laps saab päeva jooksul kordades rohkem negatiivset tagasisidet kui teised. Tasakaalusta seda märkamisega: "Ma nägin, kui tublisti sa proovisid kingapaelu siduda!"

𝐌õ𝐢𝐬𝐭𝐚 "𝐞𝐦𝐨𝐭𝐬𝐢𝐨𝐧𝐚𝐚𝐥𝐬𝐞𝐭 ü𝐥𝐞𝐮𝐣𝐮𝐭𝐮𝐬𝐭". Kui laps plahvatab, pole see jonn, vaid aju suutmatus suurte tunnetega toime tulla. Ole sel hetkel tema "väline pidur" – rahulik ja toetav.

Meelespea vanemale: sa ei saa valada tühjast tassist. 𝐀𝐓𝐇-𝐥𝐚𝐩𝐬𝐞 𝐯𝐚𝐧𝐞𝐦𝐥𝐮𝐬 𝐨𝐧 𝐦𝐚𝐫𝐚𝐭𝐨𝐧. Ole enda vastu leebe – ka sina õpid koos lapsega. Kui sa plahvatad oma lapse plahvatuse peale, väärid sa samamoodi kaastunnet nagu su laps, kuid sinu vastutus on leida turvalised koostoimimise viisid. Selleks vajad sa lõputult leebust ja järjekindlust ka iseenda vastu.

19/02/2026

Jätkame ATH teemaga!

Ajakirja Kodutohter veebruarikuu numbris ilmus ATH-artiklisarja jätkulugu, kus räägin lähemalt sellest, kuidas oma ATH-ajuga paremini koostööd teha.

Tihti küsitakse, kuidas tulla toime siis, kui ravimid ei ole lahendus või neist üksi ei piisa. 𝐀𝐓𝐇 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐡𝐚𝐢𝐠𝐮𝐬, 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐯ä𝐥𝐣𝐚 𝐫𝐚𝐯𝐢𝐝𝐚, 𝐯𝐚𝐢𝐝 𝐚𝐣𝐮 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐢𝐦𝐢𝐬𝐞 𝐞𝐫𝐢𝐩ä𝐫𝐚. See on nagu juuste värvimine – me saame tooni muuta, aga loomulik põhi jääb ikka alles. Seetõttu on võti keskkonna kohandamises, mitte enese pidevas tagant utsitamises. ATH-aju vajab vähem takistusi, mitte rohkem tahtejõudu!

Siin on mõned 𝐩𝐫𝐚𝐤𝐭𝐢𝐥𝐢𝐬𝐞𝐝 𝐧𝐢𝐩𝐢𝐝 veebruarikuu loost, mis aitavad ATH-ajul fookust hoida:

𝐒𝐓𝐎𝐏-𝐭𝐞𝐡𝐧𝐢𝐤𝐚 𝐢𝐦𝐩𝐮𝐥𝐬𝐢𝐢𝐯𝐬𝐮𝐬𝐞 𝐨𝐡𝐣𝐚𝐦𝐢𝐬𝐞𝐤𝐬: Peatu – Hinga – Vaatle – Jätka. See lühike paus aitab "kaine mõistuse" uuesti sisse lülitada.

𝐃𝐨𝐩𝐚𝐦𝐢𝐢𝐧𝐢 "𝐡ä𝐤𝐤𝐢𝐦𝐢𝐧𝐞": ATH-aju armastab põnevust ja uudsust. Kui rutiinne tegevus (nagu nõudepesu) tundub ületamatu, lisa sinna meelelahutust – kuula lemmikmuusikat või põnevat podcasti.

"𝐁𝐨𝐝𝐲 𝐝𝐨𝐮𝐛𝐥𝐢𝐧𝐠"": kas teadsid, et teise inimese kohalolu samas ruumis (isegi kui ta tegeleb oma asjadega) aitab ATH-ajul paremini ülesandele keskenduda?

𝟓-𝐦𝐢𝐧𝐮𝐭𝐢-𝐫𝐞𝐞𝐠𝐞𝐥: lepi endaga kokku, et teed rasket asja vaid 5 minutit. Sageli on kõige raskem just alustamine – kui hoog on sees, tuleb appi ATH-inimese supervõime: superfookus.

Täisp**ka lugu saad lugeda värskest veebruarikuu Kodutohtrist!

16/02/2026

Sõbrapäev on selleks korraks küll seljataga, aga see on üks neist tähtpäevadest, mis paneb meid paratamatult suhetele mõtlema. Vikipeedia ütleb, et sel päeval avaldatakse armastust ja peetakse kalleid inimesi meeles. Kuid see võiks olla hoopis laiem meeldetuletus: 𝐡𝐨𝐨𝐥𝐢𝐭𝐬𝐞𝐠𝐞𝐦 𝐨𝐦𝐚 𝐥ä𝐡𝐞𝐝𝐚𝐬𝐭𝐞 𝐬𝐮𝐡𝐞𝐭𝐞 𝐞𝐞𝐬𝐭 𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚𝐫𝐢𝐧𝐠𝐬𝐞𝐥𝐭!

Aga on meil üldse kedagi väljaspool pereringi? On olemas kõigile teadatuntud küsimused. Kuidas moos kommi sisse saab? Kuidas tekib tolm? Kuhu kaob raha. Ja ka - 𝐤𝐮𝐡𝐮 𝐤𝐚𝐨𝐯𝐚𝐝 𝐬õ𝐛𝐫𝐚𝐝?

On inimesi, kellega kunagi tahtsime kohtuda iga päev. Või vähemalt mitu korda nädalas. Ja siis ühel hetkel ei viitsi helistada. Ei jõua. Ei juhtu nägema. Ajad ei klapi, 𝐞𝐥𝐮 𝐥ä𝐡𝐞𝐛 𝐞𝐝𝐚𝐬𝐢 𝐣𝐚 𝐤𝐨𝐧𝐭𝐚𝐤𝐭 𝐡𝐚𝐣𝐮𝐛.

Ja ometi, kui see inimene pöörduks su poole abipalvega, siis suure tõenäosusega sa võtaksid kuulda ja aitaksid. Kuidas sõprus niimoodi töötab? 𝐍𝐚𝐠𝐮 𝐫𝐚𝐚𝐦𝐚𝐭 𝐫𝐢𝐢𝐮𝐥𝐢𝐥 𝐨𝐨𝐭𝐚𝐦𝐚𝐬, 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐚𝐥 𝐥𝐮𝐠𝐞𝐣𝐚 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐛.

Täiskasvanuna muutuvad sõprussuhted sageli vähem nähtavaks, aga 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐯ä𝐡𝐞𝐦 𝐭ä𝐡𝐞𝐧𝐝𝐮𝐬𝐥𝐢𝐤𝐮𝐤𝐬. Vajadus kuuluda, olla nähtud ja mõistetud ei kao koos noorusega. Me vajame sõpru nii suurte perede keskel kui ka siis, kui elame üksi. Sest sõprus pakub meile ilusaid, kohustustevabu hetki, kus me tunneme kokkukuuluvust, aktsepteerimist, rõõmu endaks olemisest ja teis(t)e inimes(t)ega ühiste kogemuste jagamisest. Ja kui me vananeme, jääb suhteid erinevatel põhjustel vähemaks. Seda enam hakkab lugema nende suhete kvaliteet, sügavus, sobivus. Sõprussuhete eest on vaja hoolt kanda samamoodi nagu paarisuhte või lastega suhete eest.

𝐒õ𝐩𝐫𝐮𝐬 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐚𝐥𝐚𝐭𝐢 𝐭𝐢𝐡𝐞. Aga ta võiks olla piisavalt turvaline, et me ei peaks kahtlema oma olulisuses ka siis, kui vahepeal on meie vahel vaikus. Hoolitsege oma sõprussuhete sügavuse eest, et need toetaksid sind ka siis, kui läheb raskeks.

Kirjutan sel teemal pikemalt Õhtulehes, lugu on tellijale avatud.

Veebruaris mõtleme sõprusele ehk pisut rohkem kui muul ajal – kas või sellepärast, et sõbrapäeva olemasolu hakatakse meile erineva südamekujulise kraamiga igas poes meelde tuletama juba pärast aastavahetust. Kui palju me üldse mõtleme sõprusele, kui me oleme keskealised? Kui palju me te...

10/02/2026

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐦𝐞 𝐭𝐚𝐡𝐚𝐦𝐞 𝐞𝐧𝐝𝐚𝐬𝐭 𝐧𝐞𝐢𝐝 𝐧𝐮𝐧𝐧𝐮𝐬𝐢𝐝 𝐩𝐢𝐥𝐭𝐞?

Viimasel ajal on sotsiaalmeedia täis maagilisi AI-genereeritud portreesid, üks ilusam kui teine. Me vaatame end sel pildil ja näeme justkui muinasjutus: sätendavad silmad nagu multikas, käes kohvitass, karikas või patakas raha.

Ja siis keegi tuletab meelde, et see on ressursside raiskamine. Teine tunneb hoopis hirmu tehnoloogia võidukäigu ees. Kolmas viitab erinevusele päris-minu ja AI-minu vahel. Siis asendub hetkeline rõõm piinlikkustundega. 𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐦𝐞 𝐬𝐞𝐝𝐚 𝐭𝐞𝐞𝐦𝐞?

Vastus on lihtne. Lisaks toredale mängule, mis lahutab meelt ja laseb meil end näha uutest vaatenurkadest, vajame me kõik vahel 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐝𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐢𝐬𝐭. Me vajame kinnitust, et me oleme ilusad, lahedad ja imetlust väärt. Me loodame, et seeläbi tunneme: olen piisav.
See on mõistetav. Iga inimene soovib end hästi tunda. Ja see on igaühe püha õigus.

𝐒𝐮𝐮𝐫𝐞𝐝 𝐦𝐮𝐮𝐭𝐮𝐬𝐞𝐝 𝐯õ𝐭𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐚𝐞𝐠𝐚, väikesed rõõmud on käeulatuses - süüa lohutuseks 400 grammine tükk Napoleoni torti või lasta tehisintellektil endale kroon pähe joonistada.

Samas teame me kõik, et see hea tunne, mis pildist tekib, on 𝐥ü𝐡𝐢𝐚𝐣𝐚𝐥𝐢𝐧𝐞. See on hetkeline põgenemine argipäevast. Päris enesehinnang vajab teistsugust toitu.

Päris enesehinnang ja t𝐞𝐫𝐯𝐢𝐬𝐥𝐢𝐤 𝐞𝐧𝐞𝐬𝐞𝐚𝐤𝐭𝐬𝐞𝐩𝐭𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐢𝐧𝐞 kasvavad nendel hetkedel, kui me julgeme vaadata peeglisse ka siis, kui valgus on vale, juuksed sassis, väsimus peal ja tuju halb, ning öelda: „Ma olen väärtuslik, piisav ja ilus ka sellisena.“ Olla rahul ka oma rahulolematusega.

Me kõik otsime kinnitust, et oleme kenad ja lahedad ja tublid. Ja me olemegi! Kõige olulisem on, et me 𝐔𝐒𝐔𝐊𝐒𝐈𝐌𝐄 seda ise ka. Rahulolu saabub siis, kui selle nipi kätte õpime.

Kui tunned, et sinu päris „mina“ ja see kuvand, mida soovid maailmale (või endale) näidata, on omavahel sassis, siis tule ja räägime sellest. Sest me 𝐤õ𝐢𝐤 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐦𝐞 𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥 𝐩𝐞𝐞𝐠𝐥𝐢𝐭, mis näitaks meile meie päris väärtust.

04/02/2026

𝐊𝐚𝐬 𝐬𝐮𝐡𝐞 𝐩𝐞𝐚𝐛 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚 𝐭ä𝐢𝐮𝐬𝐥𝐢𝐤?

Kas sina usud, et hea suhe on selline, kus ei vaielda, ei olda pettunud ega kõik probleemid lahendatakse enne, kui nad tekkida jõuavad? Ja et kui suhe selline ei ole, tekib tunne, et ä𝐤𝐤𝐢 𝐨𝐧 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 𝐯𝐚𝐥𝐞𝐬𝐭𝐢 sinu või sinu suhtega.

Paljud inimesed kannavad endas vaikset küsimust, 𝐤𝐚𝐬 𝐧𝐞𝐧𝐝𝐞 𝐬𝐮𝐡𝐞 𝐨𝐧 𝐩𝐢𝐢𝐬𝐚𝐯𝐚𝐥𝐭 𝐡𝐞𝐚, kuid nad ei küsi seda valjusti, sest „väljastpoolt vaadates“ on ju kõik korras, võib-olla isegi väga hästi. Mõte, et suhe ei ole täiuslik, võib tunduda reetmisena partneri, suhte või enda elatud elu suhtes. Seda tunnet toidab võrdlemine teistega, mis on ka inimlik.

Sotsiaalmeedia ja teiste jutud loovad kuvandi, kus 𝐭𝐞𝐢𝐬𝐭𝐞𝐥 𝐨𝐧 𝐣𝐮𝐬𝐭𝐤𝐮𝐢 𝐭ä𝐢𝐮𝐬𝐥𝐢𝐤𝐮𝐦 𝐚𝐛𝐢𝐞𝐥𝐮, mõistvamad partnerid ja harmoonilisem argipäev. Selles võrdlusmomendis on kerge märgata vaid oma partneri puudusi: "Minu mees on nii lohakas" või "Minu naine ei ole üldse tähelepanelik". Me võrdleme oma suhte "telgitaguseid" teiste inimeste "esitlustega" ja tunneme, et jääme millestki ilma.

Kõik teame kadestamisväärselt ilusaid lugusid inimestest, kes ütlevad: „Me oleme olnud koos 25 aastat“. Ja vahel selgub neid lugusid lähemalt kuulates, et suhet ei hoia koos mitte leegitsev armastus, vaid praktilisus, 𝐡𝐢𝐫𝐦 ü𝐤𝐬𝐢 𝐣ää𝐦𝐢𝐬𝐞 𝐞𝐞𝐬 või häbi tunnistada, et see ei ole enam selline, nagu teistele on räägitud. See ei tee kedagi halvaks. Pigem räägib see sellest, kui tugev surve on olla „õnnestunud suhtes“.

𝐓ä𝐢𝐮𝐬𝐥𝐢𝐤𝐤𝐮 𝐬𝐮𝐡𝐞𝐭 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚𝐬. On aga suhted, kus õpitakse nägema tervikut. See tähendab oskust märgata head ka siis, kui prügiämber on jälle viimata või lähedusest jääb hetkeks puudu. Tervislik suhe ei ole murevaba, vaid suhe, kus on ruumi ebamugavatele tunnetele ja kus ei pea kogu aeg tõestama, et kõik on korras. Seal võib öelda: „Ma ei tunne end praegu hästi“ ilma, et see tähendaks suhte läbikukkumist.

Sageli ei ole küsimus selles, kas suhe on „hea“ või „halb“, vaid selles, kas seal saab olla päriselt ilma maskita. 𝐊𝐮𝐢 𝐬𝐚 𝐩𝐨𝐥𝐞 𝐡𝐞𝐭𝐤𝐞𝐥 𝐫𝐚𝐡𝐮𝐥, 𝐞𝐢 𝐭ä𝐡𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐬𝐞𝐞 𝐚𝐥𝐚𝐭𝐢, 𝐞𝐭 𝐩𝐞𝐚𝐝 𝐬𝐮𝐡𝐭𝐞𝐬𝐭 𝐥𝐨𝐨𝐛𝐮𝐦𝐚. Taimed vajavad ka vahel kastmist, päikest ja väetamist, et taas jõulisemalt kasvada. Aga tuleb ka ausalt hinnata, kas su suhe on turvaline: kellegi elus ei tohiks olla ruumi vägivallale, olgu see füüsiline, emotsionaalne või majanduslik.

Kui tunned, et tahaksid oma suhte üle mõelda hinnanguteta ruumis, siis oled oodatud. Mitte selleks, et kohe otsustada, kas „jääda või minna“, vaid selleks, et 𝐚𝐫𝐮 𝐬𝐚𝐚𝐝𝐚, 𝐦𝐢𝐬 𝐩ä𝐫𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐮𝐛 𝐣𝐚 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐬𝐢𝐧𝐚 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐝.

30/01/2026

𝐌𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐩𝐚𝐚𝐫𝐢𝐭𝐞𝐫𝐚𝐚𝐩𝐢𝐚?

Sageli jõuavad paarid teraapiasse hetkel, kus õ𝐡𝐮𝐬 𝐨𝐧 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮 𝐩𝐞𝐭𝐭𝐮𝐦𝐮𝐬𝐭, 𝐯𝐚𝐥𝐮 𝐣𝐚 𝐯ä𝐬𝐢𝐦𝐮𝐬𝐭. „Ma räägin temaga, aga ta ei kuula.“ „Me vaidleme kogu aeg sama asja üle.“ „Tundub, et tema vajadused loevad rohkem kui minu omad.“

Ja kuskil taustal võib kõlada vaikne, aga oluline hirm: kas keegi lõpuks ütleb, kummal on õigus?

𝐏𝐚𝐚𝐫𝐢𝐭𝐞𝐫𝐚𝐚𝐩𝐢𝐚 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐩𝐨𝐤𝐬𝐢𝐦𝐚𝐭š. See ei ole koht, kus üks räägib paremini, veenvamalt või emotsionaalsemalt. Ja terapeut pole referii, kes loeb punkte, vigu ja lõpuks tõstab ühe osaleja käe ning kuulutab, kes on tänase kohtumise võitja.

𝐌𝐢𝐧𝐚 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐤𝐨𝐡𝐭𝐮𝐧𝐢𝐤 ega hinnangute andja. Keegi ei saa medalit, keegi ei noomida. Sest kui suhtes on võitja ja kaotaja, siis kaotab tegelikult suhe.

Paariteraapia on keskkond, kus 𝐦õ𝐥𝐞𝐦𝐚𝐥 𝐩𝐚𝐫𝐭𝐧𝐞𝐫𝐢𝐥 𝐨𝐧 𝐡ää𝐥. Ka sellel, kes on harjunud vaikima. Ja ka sellel, kes räägib palju mis iganes põhjusel, näiteks on tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire või hoopis tunne, et peab kordama ühte ja sama asja, sest teda ei võeta kuulda. Sellel, kes tunneb, et teda ei mõisteta. Ja ka sellel, kes tunneb, et teda süüdistatakse kogu aeg ja kõiges.

Minu roll terapeudina on luua turvaline ruum, kus mõlema kogemus saab nähtavaks ilma, et keegi peaks end kaitsma, õigustama või ründama. Küsimus ei ole tegelikult selles, kellel on või ei ole õigus - 𝐢𝐠𝐚ü𝐡𝐞𝐥 𝐨𝐧 𝐨𝐦𝐚 𝐭õ𝐝𝐞 -, vaid selles, mis kahe inimese vahel tegelikult toimub ja kuidas nad saavad üksteisemõistmiseni jõuda.

Paariteraapias me uurime, millised mustrid teie suhtes korduvad. 𝐊𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐤𝐨𝐧𝐟𝐥𝐢𝐤𝐭𝐢𝐝 𝐚𝐥𝐠𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐣𝐚 𝐤𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐞𝐬𝐤𝐚𝐥𝐞𝐞𝐫𝐮𝐯𝐚𝐝. Millised vajadused jäävad väljendamata ja millised haavad saavad iga kord uuesti pihta. Sageli süvenevad suhtes pinged seetõttu, et üks räägib keeles, millest teine päriselt aru ei saa, ja mõlemad tunnevad end üksinda. Kuid mitte seetõttu, et üksteisest enam ei hoolita.

Paljudele on üllatav avastus, et ka väga valusate konfliktide all on enamasti soov olla nähtud, kuulatud ja oluline – et just seetõttu on need konfliktid nii valusad, et rahuldamata vajadus on nii oluline. Ja kui turvatunne kaob, asendub see soov kaitsete, süüdistuste ja eemaldumisega. Paariteraapia aitab seda tsüklit märgata ja aeglustada, et 𝐭𝐞𝐤𝐢𝐤𝐬 𝐩ä𝐫𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐯õ𝐢𝐦𝐚𝐥𝐮𝐬 𝐭𝐞𝐢𝐧𝐞𝐭𝐞𝐢𝐬𝐭 𝐦õ𝐢𝐬𝐭𝐚.

Teadagi, teraapia ei ole lihtne või mugav. Teraapiasse tulek tähendab julgust otsustavust: me oleme valmis proovima midagi muuta. Mõnikord tuleb teraapias vaadata otsa pettumusele, leinale või vihale, mida on kaua alla surutud, et jõuda üheskoos paremasse kohta. Ja te ei pea seda tegema üksi ega teineteise vastu. 𝐌𝐞 𝐥𝐢𝐢𝐠𝐮𝐦𝐞 𝐤𝐨𝐨𝐬 samm-sammult, tempos, mis on mõlemale osapoolele talutav.

27/01/2026

𝐊𝐮𝐢 𝐭𝐞𝐫𝐚𝐚𝐩𝐢𝐚 𝐦𝐮𝐮𝐭𝐮𝐛 𝐡𝐢𝐫𝐦𝐮𝐭𝐚𝐯𝐚𝐤𝐬

“Viimasel kohtumisel tekkis mingi tõrge. Kui jutt läks lapsepõlve, siis... kuidagi ei taha, ei viitsi, ei jõua tegeleda minevikuga. Lihtsalt ei taha homme tulla.”

Teraapias on üks hetk, mis kordub peaaegu alati: me alustame ühe konkreetse murega, aga kihte koorides 𝐣õ𝐮𝐚𝐦𝐞 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞𝐠𝐢 𝐬ü𝐠𝐚𝐯𝐚, 𝐯𝐚𝐥𝐮𝐬𝐚, 𝐡𝐢𝐫𝐦𝐮𝐭𝐚𝐯𝐚𝐧𝐢. See on hetk, kus võib tekkida tahtmine uks sulgeda ja öelda: „Ma pole selleks valmis.“

Nii aus väljaütlemine nõuab erilist julgust. Sagedamini piirdub inimene selgitusega, et “ei saa praegu tulla, võtan ühendust, kui vaja” või 𝐣ä𝐭𝐚𝐛 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐥𝐭 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐦𝐚𝐭𝐚.

Seda juhtub. Inimene tõmbub oma karpi, püüdes end potentsiaalse valu eest kaitsta. See hirm on inimlik ja nii mõistetav. Kui oled kogenud midagi, mis on lõhkunud sind, su identiteeti või eneseväärtust, on loomulik küsida: miks ma peaks tahtma selle juurde tagasi minna? Mis kasu sellest on? Parem tundub see jätta sinna, kuhu see 𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚𝐭𝐞𝐤𝐬 𝐦𝐚𝐞𝐭𝐮𝐝 𝐨𝐥𝐢.

Kuid see hirm on märk sellest, et oled jõudnud millegi tõeliselt oluliseni. Ja selle läbitöötamine võib muuta sinu elu väga palju paremaks, võib-olla ka lahendada kitsaskoha, millega oled hädas olnud terve elu. Kunagi, kui see valukoht sinusse tekkis, olid sa võimetu seda olukorda lahendama ning seetõttu matsid selle maha. Mõistlik ellujäämisstrateegia, tänu sellele oled sa suureks saanud! Aga 𝐧üü𝐝 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐬𝐚 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐬 𝐩𝐮𝐧𝐤𝐭𝐢𝐬 𝐞𝐧𝐚𝐦 ü𝐤𝐬i.

𝐓𝐞𝐫𝐚𝐩𝐞𝐮𝐝𝐢𝐧𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐧 𝐦𝐚 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐥 just selleks, et sa ei peaks oma hirmule üksinda vastu astuma ega uuesti kogema, et seda kõike on liiga palju. Ma olen sinuga igal sammul, et aidata su närvisüsteemil kohaneda muutunud olukorraga ja turvalisel moel oma minevikku külastada. Me võime istuda selle hirmu kõrval täpselt nii kaua, kuni see tundub piisavalt turvaline, et koos samm edasi astuda.

Gestaltteraapia looja Fritz Perls on öelnud: „𝐌𝐮𝐮𝐭𝐮𝐬 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐮𝐛 𝐬𝐢𝐢𝐬, 𝐤𝐮𝐢 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐧𝐞 𝐬𝐚𝐚𝐛 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐤𝐬, 𝐤𝐞𝐬 𝐭𝐚 𝐨𝐧, mitte siis, kui ta püüab saada kellekski, kes ta ei ole.“ Teemaga mitte tegelemine ei pane seda kahjuks kaduma – see lihtsalt juhib meid varjatult edasi.

𝐒ü𝐠𝐚𝐯𝐚𝐭𝐞 𝐭𝐞𝐞𝐦𝐚𝐝𝐞𝐠𝐚 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐢 𝐭ä𝐡𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐞𝐧𝐞𝐬𝐞 𝐥õ𝐡𝐤𝐮𝐦𝐢𝐬𝐭, vaid lõpuks ometi endale päriselt rahu andmist. Kui see tee muutub konarlikuks, võib valida tavapärasesse kaitsesse tõmbumise asemel küsida tuge. Terapeudina ei ole minu jaoks olemas ühtegi teemat, mis mind sinu kõrval seistes hirmutaks.

Mõtteid ei pea alati üksi mõtlema, tunnetega ei pea üksi toime tulema. Kui tunned, et soovid neisse kihtidesse koos süvitsi minna, siis oled väga oodatud.

24/01/2026

"𝘏𝘦𝘢𝘥 𝘭𝘢𝘱𝘴𝘦𝘥 𝘯𝘦𝘦𝘥 𝘬𝘢𝘴𝘷𝘢𝘷𝘢𝘥 𝘷𝘪𝘵𝘴𝘢𝘵𝘢, 𝘢𝘳𝘮 𝘢𝘪𝘵𝘢𝘣 𝘦𝘯𝘢𝘮 𝘬𝘶𝘪 𝘩𝘪𝘳𝘮..."

Kui mina laps olin, tuli lapsevanematele selliseid laule laulda, et nad taipaksid oma 𝐥𝐚𝐬𝐭 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐥üü𝐚. Sest neid omakorda oli kasvatatud teadmisega, et löömine on mõjus kasvatusmeede. Tänaseks on lapse kasvatamine ilma füüsilise karistamise hirmuta norm, mitte erandlik nõrkus.

Ja ometi ei ole vanemaks olemine sugugi lihtsamaks läinud. Vastupidi. Varem oli „hea laps“ see, kes oli 𝐯𝐚𝐢𝐭, 𝐤𝐮𝐮𝐥𝐞𝐤𝐚𝐬 𝐣𝐚 𝐩𝐨𝐥𝐧𝐮𝐝 𝐣𝐚𝐥𝐮𝐬. Praegu saab suurem osa inimesi aru, et lapsel on ka tunded. Palju tundeid. Ja küsimusi. Ja arvamusi. Mõnikord väga valjuhäälseid arvamusi just siis, kui sina tahaksid lõpuks ometi rahulikult lõõgastuda.

Laps hakkab oma 𝐩𝐢𝐢𝐫𝐞 𝐮𝐮𝐫𝐢𝐦𝐚 juba varajases eas. Ta ütleb „ei“ mille iganes peale või nõuab oma tahtmist viisil, mis võib täiskasvanu jaoks tunduda provotseeriv või lugupidamatu. Tänapäevane „hea laps“ ei ole probleemivaba laps. Ta on laps, kes julgeb olla kontaktis: nii oma rõõmu, viha ja vajadustega kui inimestega enda ümber. Ja 𝐡𝐞𝐚 𝐯𝐚𝐧𝐞𝐦 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐞𝐤𝐬𝐢𝐦𝐚𝐭𝐮 𝐬𝐮𝐩𝐞𝐫𝐨𝐥𝐞𝐧𝐝, vaid inimene, kes märkab, kui kontakt katkeb, ja proovib seda taastada. Vahel sõnadega, vahel kallistusega ja vahel väga tähtsa lausega: „Vabandust, ma läksin endast välja. Proovime uuesti.“

Psühhoteraapias kuulen sageli vanematelt: „Äkki ma teen oma nõudmistega liiga?“ „Äkki ma rikun ta ära?“ „Äkki ma peaksin olema rahulikum, järjekindlam, targem, tasakaalukam?“ Aga 𝐡𝐞𝐚 𝐯𝐚𝐧𝐞𝐦𝐥𝐮𝐬 𝐞𝐢 𝐭ä𝐡𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐭ä𝐢𝐮𝐬𝐥𝐢𝐤𝐤𝐮𝐬𝐭, samuti mitte kõikelubamist või karmi kontrolli. See tähendab, et laps vajab arenguks eelkõige suhet turvalise täiskasvanuga, kes on ka emotsionaalselt kohal, kes hoiab (enamasti) oma valitud piire ja lubab nii endal kui lapsel eksida. Selline suhe tähendab, et 𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥 𝐨𝐧 𝐤õ𝐢𝐤 𝐬𝐚𝐬𝐬𝐢𝐬, lärmakas ja ebamugav – 𝐣𝐚 𝐬𝐞𝐞 𝐨𝐧 𝐨𝐤𝐞𝐢. Just sellistes suhetes õpib laps ennast reguleerima, mitte lihtsalt alluma.

Kui sa mõnikord kahtled, kas oled piisavalt hea vanem, siis tõenäoliselt sa oledki piisavalt hea vanem. 𝐒𝐞𝐬𝐭 𝐡𝐨𝐨𝐥𝐢𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐣𝐚 𝐞𝐧𝐞𝐬𝐞𝐤𝐚𝐡𝐭𝐥𝐮𝐬 𝐤ä𝐢𝐯𝐚𝐝 𝐤ä𝐬𝐢𝐤ä𝐞𝐬.

Vanemaks olemine ei ole roll, mida saab „täiuslikult“ täita. 𝐏𝐢𝐢𝐬𝐚𝐯𝐚𝐥𝐭 𝐡𝐞𝐚 𝐯𝐚𝐧𝐞𝐦 𝐞𝐤𝐬𝐢𝐛, 𝐩𝐚𝐫𝐚𝐧𝐝𝐚𝐛, 𝐦õ𝐭𝐥𝐞𝐛 ü𝐦𝐛𝐞𝐫 𝐣𝐚 𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐛 𝐤𝐨𝐨𝐬 𝐥𝐚𝐩𝐬𝐞𝐠𝐚. Ja vahel vajab ka vanem ise tuge, et oma ootusi, hirme ja süütunnet lahti mõtestada. Head lapsed kasvavad vitsata ja head vanemad kasvavad koos oma lastega.

Mis on sinu jaoks vanemluses kõige keerukam? Mis sind neil hetkedel aitab? Millist toetust sa siis vajad? Kui tahad sellest pikemalt rääkida, võta minuga ühendust.

19/01/2026

𝐀𝐚𝐬𝐭𝐚 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐨𝐥𝐢 ...𝟐𝟎𝟏𝟔

Praegu levib sotsiaalmeedias trend, kus inimesed jagavad endast pilte 2016. aastast. Siin on üks pilt minust – 2016. oli minu jaoks märgiline aasta ja sel pildil on üks 𝐦𝐮 𝐞𝐥𝐮 õ𝐧𝐧𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐦𝐚𝐢𝐝 𝐩ä𝐞𝐯𝐢.

𝐋õ𝐩𝐞𝐭𝐚𝐬𝐢𝐧 𝐠𝐞𝐬𝐭𝐚𝐥𝐭𝐩𝐬ü𝐡𝐡𝐨𝐭𝐞𝐫𝐚𝐩𝐞𝐮𝐝𝐢 õ𝐩𝐩𝐞 (olen vasakult esimene koos minu õpingukaaslastega) – kõige olulisema, rikastavama, tervendavama ja elu andvama õppeteekonna siiani. 𝐉𝐮𝐥𝐠𝐞𝐬𝐢𝐧 𝐞𝐥𝐚𝐝𝐚 rohkem kui kunagi varem – alustada, lõpetada, armastada, haiget saada ja muuta kõik oma kogemused sisemiseks rikkuseks. Psühhoterapeudi jaoks tuleb kasuks kõik, mida ta läbi elab, teadvustab ja enda arengusse põimib. Olen seda alati suure innuga teinud ja teen edaspidigi.

Oma vanu pilte vaadates tunneme toonaseid tundeid, nagu olnuks see eile. Vahel tunneme rõõmu, vahel meenub midagi nukrat või rasket. Hea, kui on siis meeles ka rõõmustada: 𝐧üü𝐝 𝐨𝐥𝐞𝐧 𝐦𝐚 𝐭𝐞𝐢𝐬𝐞𝐬 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐬.

Mõni meist on kümne aastaga sõna otseses (ja mõni kaudses) mõttes 𝐭ä𝐢𝐬𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐧𝐮𝐤𝐬 𝐬𝐚𝐚𝐧𝐮𝐝. Mõni on lõpetanud bakalaureuse, magistriõppe ja võib-olla ka doktorantuuri. Mõni abiellunud, saanud lapsi, mõni lahutanud. Mõni alustanud uuesti. Mõni kaotanud midagi väga olulist. Kõik on olulised kogemused, mida eneses seedida. Kas sinul on jäänud midagi seedimata, pooleli aastast 2016?

Võib-olla mõtled: kus ma arvasin 2016. aastal end 10 aasta pärast olevat? Võib-olla uskusid, et midagi suurt ja ägedat on selleks ajaks juhtunud. Võib-olla lootsid olla enesekindlam, otsustavam, saavutanud midagi märkimisväärset. Võib-olla sa oled endas pettunud, kui oodatut pole juhtunud.

𝐀𝐠𝐚 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐨𝐧 𝐬𝐢𝐢𝐬𝐤𝐢 𝐣𝐮𝐡𝐭𝐮𝐧𝐮𝐝. Sa oled elanud, kogenud, kasvanud, võtnud vastutuse ka asjade eest, millega pole olnud lihtne toime tulla. Ja mis veel parem: sul on jätkuvalt võimalik kõike, mis on olnud, läbi mõelda ja mõtestada. Ja nii teha kõigest, mis on sinu elu, omaenda isikupärane kunstiteos.

Mida teadlikum oled iseendast, seda rohkem oled rahul valikutega, mida tegid ja teed. 𝐒𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐩𝐢𝐢𝐬𝐚𝐯 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐢𝐬𝐞𝐧𝐚, 𝐧𝐚𝐠𝐮 𝐬𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝. Sa oled teinud alati oma parima ja teed seda tänagi. Sa ei ole hiljaks jäänud, sa oled oma elus täpselt õigel ajal õiges kohas. Vahel on vaid vaja pisut rohkem nuputada, et mõista selle hetke või kogemuse tähendust ja väärtust. Kui vajad selles abi ja tuge, võta minuga julgelt ühendust.

16/01/2026

“𝐌𝐚 𝐤ä𝐢𝐬𝐢𝐧 ü𝐤𝐬𝐤𝐨𝐫𝐝 𝐩𝐬ü𝐡𝐡𝐨𝐥𝐨𝐨𝐠𝐢 𝐣𝐮𝐮𝐫𝐞𝐬, oli abi küll, aga... No me rääkisime ja oli natuke aega isegi parem olla, aga siin ma nüüd jälle olen.”

Seda mõtet kuulen ma oma uutelt klientidelt sageli. Tean omastki käest, et kui miski muret teeb, 𝐭𝐚𝐡𝐚𝐤𝐬𝐢𝐧 𝐥𝐚𝐡𝐞𝐧𝐝𝐮𝐬𝐭 𝐤𝐢𝐢𝐫𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐣𝐚 𝐩ü𝐬𝐢𝐯𝐚𝐥𝐭, eriti kui ma selle eest maksan. Muutused sisemaailmas on aga visad tekkima, sest meie organism on ökonoomne - olles kord ühe toimetulekuviisi leidnud ja selle harjumuseks kujundanud, arvab meie keha ja mõistus, et nüüd võiks muude asjadega tegeleda. Aga kunagi kohased toimetulekuviisid jäävad jalgu meie muutunud vajadustele ja eesmärkidele. Ühe-kahekordsest psühholoogi või psühhoterapeudi külastusest on abi põletava probleemi leevendamisel ning vahel sellest piisabki. Aga mitte alati.

𝐌𝐢𝐭𝐮 𝐤𝐨𝐫𝐝𝐚 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐯𝐚𝐣𝐚 𝐤ä𝐢𝐚 𝐭𝐞𝐫𝐚𝐚𝐩𝐢𝐚𝐬, 𝐞𝐭 𝐩ü𝐬𝐢𝐯𝐚𝐢𝐝 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐦𝐮𝐬𝐢 𝐦ä𝐫𝐠𝐚𝐭𝐚?

Teraapiat võib võrrelda hariduse omandamise või uue keele õppimisega. Esimesel kohtumisel kaardistame olemasolevaid teadmisi ja vajadusi, toimub esimeste “võõrsõnade” õppimine. See on oluline algus, mis loob lootust ja annab esialgse suuna. Ning erinevalt formaalse hariduse omandamisest on 𝐭𝐞𝐫𝐚𝐚𝐩𝐢𝐚𝐩𝐫𝐨𝐭𝐬𝐞𝐬𝐬 𝐯ä𝐠𝐚 𝐢𝐬𝐢𝐤𝐥𝐢𝐤 ja 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐧𝐝𝐮𝐛 𝐣𝐮𝐬𝐭 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐝𝐮𝐬𝐭𝐞 𝐣𝐚 𝐯õ𝐢𝐦𝐚𝐥𝐮𝐬𝐭𝐞𝐠𝐚.

Päris muutus aga toimub järk-järgult. Selleks, et me harjuksime olema endaga, oma suhetes ja elus uutmoodi, on vaja palju kordusi. See on protsess, kus me õpime märkama oma mustreid, harutame lahti vanu kinnijooksnud sõlmi ja seejärel harjutame uusi viise. Tähtis osa sellest protsessist on kohtumiste vahepealne aeg – aeg seedida ning seejärel katsetada päris olukordades uutmoodi lähenemist. Teadmine, et abiline, terapeut, on mõttes meiega kaasas, annab julgust olla õppija.

Mõnikord küsitakse: "𝐊𝐚𝐬 𝐦𝐚 𝐞𝐢 𝐩𝐞𝐚𝐤𝐬 𝐣𝐮𝐛𝐚 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐦𝐚, 𝐞𝐭 𝐤õ𝐢𝐤 𝐨𝐧 𝐤𝐨𝐫𝐫𝐚𝐬?" See ei ole sirgjooneline tee. On päevi, kus tunned suurt kergust, ja on päevi, kus vanad tunded tulevad taas külla. See tähendab, et sa teed sügavat tööd ning oled päris inimene – iga muutus saab turvaliselt kinnituda ainult olemasolevale stabiilsusele, totaalne muutumine ei ole tegelikult realistlik.

Me ei saa oodata, et aastatega kogunenud pinged või harjumused laheneksid 60 minutiga. 𝐓𝐞𝐫𝐚𝐚𝐩𝐢𝐚 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 ü𝐡𝐞𝐤𝐨𝐫𝐝𝐧𝐞 𝐬ü𝐧𝐝𝐦𝐮𝐬, 𝐯𝐚𝐢𝐝 𝐩ü𝐡𝐞𝐧𝐝𝐮𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚𝐥𝐞. See on aeg ja ruum, kus sa liigud täpselt sellises tempos, nagu sul parajasti vaja on. Terapeut aitab sul olla sel teekonnal endaga kannatlik ja sõbralik.

𝐒ü𝐠𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐣𝐚 𝐩ü𝐬𝐢𝐯𝐚𝐝 𝐦𝐮𝐮𝐭𝐮𝐬𝐞𝐝 𝐯õ𝐭𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐚𝐞𝐠𝐚, sest su meel ja keha vajavad aega, et uue turvatundega harjuda. See on investeering, mille vilju naudid sa mitte ainult täna, vaid ka aastate pärast.

Kui tunned, et oled valmis seda teekonda alustama või jätkama, siis tea, et iga samm, ka kõige väiksem ja aeglasem, on oluline. 𝐒𝐢𝐧𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐬𝐞𝐝𝐚 𝐚𝐞𝐠𝐚 𝐯ää𝐫𝐭.

14/01/2026

Kas sa oled tähele pannud, et teemad, mille pärast sa muretsed, muutuvad koos sinuga? 𝐈𝐠𝐚𝐬 𝐞𝐥𝐮𝐩𝐞𝐫𝐢𝐨𝐨𝐝𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐨𝐦𝐚 𝐡𝐮𝐯𝐢𝐝, 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐝𝐮𝐬𝐞𝐝 𝐣𝐚 𝐟𝐨𝐨𝐤𝐮𝐬. Muide, kuigi aja möödudes meie teadmised ja oskused muredega toime tulla suurenevad, kipume ikka muretsema samal viisil, nagu harjunud oleme.

Minu FB lehekülg on loodud selleks, et 𝐫ää𝐤𝐢𝐝𝐚 𝐬𝐢𝐧𝐮𝐠𝐚 𝐩ä𝐫𝐢𝐬 𝐚𝐬𝐣𝐚𝐝𝐞𝐬𝐭, mis puudutavad, muret teevad ja mida saab õppida uuel moel kogema. Aga et siinne sisu oleks sulle tõesti kasulik, tahaksin küsida, millistest teemadest sa sooviksid siin rohkem lugeda. Kas vaimne tervis igapäevaelus, suhted, piirid, eneseväärtus, läbipõlemine, ärevus või hoopis miski muu?

𝐊𝐢𝐫𝐣𝐮𝐭𝐚 kommentaaridesse, saada mulle privaatsõnum või reageeri emotikoniga:
❤️ isiklik elu, suhted, eneseväärtus
😂 eneseareng, huumor, igapäevaelu
😡 piirid, konfliktid, „ei“ ütlemine
😮 stress, ärevus, läbipõlemine

𝐒𝐢𝐧𝐮 𝐦õ𝐭𝐭𝐞𝐝 𝐚𝐢𝐭𝐚𝐯𝐚𝐝 mul luua sisu, mis on sulle päriselt kasulik.