Psühhoterapeut Teele Ööbik, Tallinn, Tartu, Põlva (2026)

15/04/2026

𝗞𝗮𝘀 𝘀𝗶𝗻𝘂𝗴𝗮 𝗼𝗻 𝗸𝘂𝗻𝗮𝗴𝗶 𝗷𝘂𝗵𝘁𝘂𝗻𝘂𝗱, 𝗲𝘁 𝗽ä𝗿𝗮𝘀𝘁 𝘃𝗲𝘀𝘁𝗹𝘂𝘀𝘁 𝗸𝗲𝗹𝗹𝗲𝗴𝗮𝗴𝗶 𝗺õ𝘁𝗹𝗲𝗱: „𝗞𝗮𝘀 𝗺𝗮 𝗸𝘂𝗷𝘂𝘁𝗮𝘀𝗶𝗻 𝘀𝗲𝗱𝗮 𝗲𝘁𝘁𝗲?“

Ingliskeelsed terminid ja släng on meie igapäevaelu osa. Üks selline sõna, mida viimasel ajal üha rohkem kuuleb, on 𝘨𝘢𝘴𝘭𝘪𝘨𝘩𝘵𝘪𝘯𝘨. Aga mida see maakeeli tähendab? Kõige lähem vaste võiks olla teise inimese reaalsustunde kõikuma panemine. See on olukord, kus keegi paneb sind järjekindlalt kahtlema oma käitumises, tunnetes, mälus või isegi iseendas.

Termin tuleb 1938. aasta näidendist „Gas Light“ ja selle 1944. aasta filmiversioonist Ingrid Bergmaniga (pildil) peaosas, kus mees manipuleerib oma naist, pannes kodus gaasilambid vilkuma ja siis eitades seda. Tasapisi hakkab naine uskuma, et probleem on temas.

Kuidas see välja näeb päriselus, mitte kinolinal? Sageli mitte dramaatiliselt, vaid üsna argiselt. Näiteks tööl:
- „Kuule, me leppisime ju eile kokku, et sina saadad selle kliendile?“
- „Ei ole leppinud. Sa vist said valesti aru.“
- „Aga sa ütlesid koosolekul…“
- „Sa kipud asju üle mõtlema. Ma ütlesin, et võib-olla sina.“

Sellistes vestlustes ei nihutata ainult fakte, vaid ka sinu usaldust iseenda vastu. Tekib segadus, ärevus ja tasapisi võib kaduda sisemine kindlus. Sa hakkad rohkem toetuma teise inimese versioonile kui oma kogemusele. Eriti haavatavad oleme siis, kui niimoodi käitub inimene, keda usaldame - läheduse, positsiooni või tuntuse tõttu. Sest kui ikka “vanem ja targem” niimoodi ütleb, siis kuidas sa ikka kahtled? Eriti kui ta jätab mulje, et kahtled ilmselges tões.

Kas manipuleerija saab aru, mida ta teeb? Mõnikord jah, mõnikord mitte. Osadel juhtudel on see teadlik kontrolli ja võimu saavutamise viis, teistel juhtudel aga õpitud suhtemuster, mida inimene ise lõpuni ei teadvusta. Aga olulisem tema kavatsusest on mõju, mida see sinule avaldab.

𝗞𝘂𝗶𝗱𝗮𝘀 𝗲𝗻𝗱 𝗸𝗮𝗶𝘁𝘀𝘁𝗮?

• Märka 𝗺𝘂𝘀𝘁𝗿𝗶𝘁, mitte üksikut olukorda. Kui korduvalt juhtub, et kellegagi vestluse järel tunned suuremat segadust, mitte selgust, ja kahtled oma arusaamises, võid olla kokku sattunud 𝘨𝘢𝘴𝘭𝘪𝘨𝘩𝘵’ijaga.
• Toetu 𝗳𝗮𝗸𝘁𝗶𝗱𝗲𝗹𝗲 – pane kokkulepped kirja. Kui sinu sõnu väänatakse või ümber lükatakse, saada sõnumeid: “Nagu me kokku leppisime...”. Töiseid meilisõnumeid saates võid koopia saajaks lisada asjasse puutuva kolleegi.
• Hoia 𝗸𝗼𝗻𝘁𝗮𝗸𝘁𝗶 oma tundega. Kui miski tundub 𝘃𝗮𝗹𝗲, siis usalda oma tunnet. Vajadusel räägi usaldusväärse inimesega, et kontrollida oma arusaama ja sisetunnet.

𝗞𝗮𝘀 𝗹𝗮𝗵𝗸𝘂𝗱𝗮 𝘃õ𝗶 𝗷ää𝗱𝗮?

See ei ole lihtne valik. Kui inimene on sulle oluline või olukord seotud tööga, siis ei pruugi lahkumine olla kohe võimalik või kooskõlas sellega, mida saavutada soovid. Ka siis, kui valid jäämise, saad sa hakata end rohkem hoidma – toetuda teadlikult oma kogemusele ja seada selgemaid piire.

Oluline on mõista, et manipuleerimine ei ole süütu suhtlemisstiil,
vaid see võib olla emotsionaalse vägivalla vorm. Järjepidev 𝘨𝘢𝘴𝘭𝘪𝘩𝘵𝘪𝘯𝘨 lõhub sinu vaimset tervist, isegi kui sellele teadlikult vastu seisad, ning sellist käitumist ei pea taluma ega õigustama. See, et teine pool ei pruugi või ei soovi oma käitumismustrit teadvustada, ei muuda sinu kogemust meeldivamaks ega õigusta valu ja segadust, mida tunned.

Sul on õigus turvalisele ja austavale suhtlemisele. Muutus võib alata sellest, et sa ei küsi enam „Mis mul viga on?“, vaid märkad: „Midagi siin suhtes ei ole minu jaoks turvaline“. Kui sul on tunne, et midagi on valesti, jaga oma kogemust usaldusväärse inimese või spetsialistiga. Vahel aitab teine inimene reaalsuse uuesti „paika sättida“ ja toetab sind oma piiride uuesti ülesleidmisel. Võta vajadusel julgelt ühendust.

𝘍𝘰𝘵𝘰: 𝘬𝘢𝘢𝘥𝘦𝘳 𝘧𝘪𝘭𝘮𝘪𝘴𝘵, 𝘞𝘪𝘬𝘪𝘱𝘦𝘥𝘪𝘢, 𝘗𝘶𝘣𝘭𝘪𝘤 𝘋𝘰𝘮𝘢𝘪𝘯

10/04/2026

Õ𝐝𝐞𝐝𝐞𝐬𝐭,𝐯𝐞𝐧𝐝𝐚𝐝𝐞𝐬𝐭 𝐣𝐚 𝐚𝐣𝐚𝐭𝐮𝐬𝐭 𝐬𝐢𝐝𝐞𝐦𝐞𝐬𝐭

Inimesed, kes olid noored 1990ndatel, mäletavad ehk austraalia režissööri Baz Luhrmanni lugu „Wear Sunscreen”, mille aluseks on ajalehes Chicago Tribune ilmunud Mary Schmichi essee. Loos on üks lihtne soovitus (vabas tõlkes): „Ole oma õdede ja vendade vastu kena. Nad on sinu parim ühendus minevikuga ja tõenäoliselt need inimesed, kes jäävad sinu kõrvale ka tulevikus.” Essee autor paneb südamele, et näeksime vaeva kauguste ja elustiilide erinevuste ületamisega. Miks? "Sest mida vanemaks me saame, seda rohkem me vajame inimesi, kes tundsid meid siis, kui olime noored."

On midagi seletamatult turvalist teadmises, et on keegi, kes mäletab sinu lapsepõlvekodu tapeedimustrit, su esimest külaskäiku EMOsse või seda, milline ema vaaritatud roog kõige paremini maitses.

Õ𝐝𝐞 𝐯õ𝐢 𝐯𝐞𝐧𝐝 𝐨𝐧 𝐬𝐚𝐠𝐞𝐥𝐢 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐞𝐥𝐮 𝐩𝐢𝐤𝐢𝐦 𝐬𝐮𝐡𝐞. Nad on sinu elu tunnistajad. Nad on sageli olnud elu elus enne su esimest armastust ja jäävad sinna (loodetavasti) kauaks pärast seda, kui vanemad on lahkunud. Isegi kui täna lahutab teid geograafia või erinev maailmavaade, on just nemad see elav sild sinu juurteni.

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐬𝐞𝐞 𝐬𝐢𝐝𝐞 𝐧𝐢𝐢 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐨𝐧?
Täiskasvanuna, kui rollid ja kohustused meid vahel enda alla matavad, on õde või vend ankur, mis ühendab meid meie päritoluga. Kui vanemad vananevad või lahkuvad, jääte teie ainsateks, kes jagavad ühist „tüviteksti” ja ei lase lapsepõlvel muutuda lihtsalt ettekujutuse viljaks. Heas ja terves suhtes on vend või õde keegi, kellele võid helistada kell kolm öösel. Isegi kui elate eri linnades, on teadmine „tema on olemas” üks turvatunde aluskomponente.

Tänapäeval ei tähenda „õde-vend” tingimata ühist geneetikat. Meie kärgpered, poolõed ja -vennad või hoopis sõbrad, kes on meiega läbi tule ja vee käinud – need on meie „peresidemed“, mis võivad olla sama tugevad või tugevamadki kui veresugulus. Mõnel inimesel õde või venda lihtsalt pole kunagi olnudki.

𝐊𝐮𝐢 𝐬𝐮𝐡𝐞 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 „𝐢𝐝𝐞𝐚𝐚𝐥𝐧𝐞”
Gestaltteraapias me vaatame asju nii, nagu need on, mitte nii, nagu need „peaksid olema”. Alati ei ole õde või vend see, kellele saab toetuda. Vahel on ta ise raskustes, haige või on teie vahel aastatep**kused pinged. Kuid ka nendes ebatäiuslikes suhetes peitub ressurss. Nende juurde saab tagasi pöörduda, kui selleks on tahtmist ja uut küpsust. See on peegeldus meie endi kasvust ja õppimisest, kuidas hoida kontakti siis, kui see on keeruline.

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐦𝐚 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐬𝐭 𝐭ä𝐧𝐚 𝐤𝐢𝐫𝐣𝐮𝐭𝐚𝐧?
10. aprillil tähistatakse USA-s õdede ja vendade päeva. Kuigi meil Eestis sellist ametlikku püha kalendris pole, on see tegelikult suurepärane ettekääne peresisestele suhetele mõelda ja saata õele-vennale lühike sõnum: „Mõtlesin täna sinule.” Olgu see suunatud su pärisvennale, kärgperest tulnud õele või sellele sõbrale, kes on su kõrval seisnud aastakümneid. See väike märkamine on investeering kontakti, mis hoiab meid püsti ka kõige tuulisematel aegadel.

Mida teha, kui 𝐭𝐮𝐧𝐧𝐞𝐝, et teie vahel on nähtamatu sein, mis ei luba seda sõnumit nii lihtsalt teele saata, näiteks on üleval lahendamata konflikt või olete nii võõraks jäänud, et sellise sõnumi saatmine oleks „imelik“? Või kripeldab mõte: „Miks mina pean esimesena kirjutama, miks tema ise ei saada?”

Kui sa pole veel valmis seda sammu astuma, aga soovid siiski selgusele jõuda, võta ühendust ja 𝐚𝐫𝐮𝐭𝐥𝐞𝐦𝐞 𝐤𝐨𝐨𝐬, millised vanad mustrid või lahendamata olukorrad teie vahel seisavad ja kuidas saaksid leida rahu iseendas, olenemata sellest, milline on teie suhe täna.

𝘐𝘭𝘭𝘶𝘴𝘵𝘳𝘢𝘵𝘴𝘪𝘰𝘰𝘯: 𝘎𝘰𝘰𝘨𝘭𝘦 𝘎𝘦𝘮𝘪𝘯𝘪

06/04/2026

𝐒𝐚 𝐞𝐢 𝐩𝐞𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚 „𝐩𝐮𝐫𝐤𝐢 𝐬𝐨𝐛𝐢𝐯” 𝐤𝐚𝐥𝐚: 𝐞𝐧𝐞𝐬𝐞𝐯ää𝐫𝐭𝐮𝐬𝐞𝐬𝐭 𝐣𝐚 ä𝐫𝐚ü𝐭𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐭𝐞𝐬𝐭

6. aprillil on üks veidra nimega tähtpäev – „𝐒𝐨𝐫𝐫𝐲, 𝐂𝐡𝐚𝐫𝐥𝐢𝐞“ päev. Selgituse kohaselt pärineb nimi aastakümnete tagusest tuunikalareklaamist, kus Charlie-nimeline kala püüdis iga hinna eest olla nii peen ja „hea maitsega“, et purki pääseda. Aga talle öeldi alati ära sõnadega „Sorry, Charlie”, sest otsiti kala, mis maitseb hästi, mitte kala, kel on hea maitse.

Kuigi see kõlab suvalise väljamõeldisena, peidab selle nime taga olev sisu endas üht valusat elufakti: 𝐦𝐞𝐢𝐥𝐞 𝐤õ𝐢𝐠𝐢𝐥𝐞 𝐨𝐧 𝐤𝐮𝐧𝐚𝐠𝐢 ä𝐫𝐚 ö𝐞𝐥𝐝𝐮𝐝. Me kõik oleme tundnud seda torkivat tunnet, kui meid lükatakse tagasi. Olgu selleks vastuseta jäänud armastus, jahenenud sõprus, teismelise lapse soovimatus meiega aega veeta või see kümnes kiri värbajalt: „Täname kandideerimast, teie CV on muljetavaldav, nautisime teiega vestlemist ja suur tänu tasuta proovitöö eest, aga sel korral osutus valituks teine kandidaat.“

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐦õ𝐧𝐢 „𝐞𝐢“ 𝐭𝐞eb 𝐧𝐢𝐢 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮 𝐫𝐨𝐡𝐤𝐞𝐦 𝐡𝐚𝐢𝐠𝐞𝐭?

Enamik meist saab eitava vastusega aja jooksul rahu tehtud, kuid paljude inimeste – näiteks 𝐀𝐓𝐇 (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) diagnoosiga inimeste – jaoks on olemas termin nimega RSD (Rejection Sensitive Dysphoria) ehk ä𝐫𝐚ü𝐭𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐞/𝐭𝐚𝐠𝐚𝐬𝐢𝐥ü𝐤𝐤𝐚𝐦𝐢𝐬𝐞 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐥𝐢𝐤𝐤𝐮𝐬.

See ei ole lihtsalt solvumine või pettunud. See on füüsiliselt valus emotsionaalne reaktsioon tajutud hülgamisele või kriitikale. RSD puhul võib süütu viivitus abikaasa poolt sõnumile vastamises tunduda märgina, et armastus on otsas. Neutraalne märkus ülemuselt võib mõjuda kui maailma lõpp ja tekitada soovi anda lahkumisavaldus enne, kui ülemus jõuab järgmisel päeval lahti lasta. See on seisund, kus aju tõlgendab iga väiksematki ebakõla kui kõikehõlmavat ja jäädavat sõnumit „sa ei ole piisav“.

𝐊𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐞𝐝𝐚𝐬𝐢, 𝐤𝐮𝐢 𝐭𝐚𝐠𝐚𝐬𝐢𝐥ü𝐤𝐤𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐨𝐧 𝐩ä𝐫𝐢𝐬?

Kõik eitused ei ole meie peas kinni, vahel meile öeldaksegi päriselt ära. Meid ei valita. Meid ei taheta. Kuidas sellises olukorras oma eneseväärtustunnet hoida või vähemalt uuesti üles leida?

𝐌ä𝐫𝐤𝐚 𝐨𝐦𝐚 𝐤𝐞𝐡𝐚 𝐫𝐞𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧𝐢. Tagasilükkamine aktiveerib ajus samad piirkonnad, mis füüsiline valu. Ära sunni end „sellest üle olema“. Luba endal tunda seda kurbust või nördimust, ilma et sa end selle tunde pärast hukka mõistaksid. Hoia oma valu ümber sõbralikku ruumi, nagu sa teeksid oma sõbraga, kel on valus.

𝐋𝐚𝐡𝐮𝐭𝐚 „𝐞𝐢“ 𝐨𝐦𝐚 𝐯ää𝐫𝐭𝐮𝐬𝐞𝐬𝐭. See, et tuunikalatehas ei tahtnud Charliet, ei tähendanud, et Charlie oli „halb kala“. See tähendas vaid, et sel hetkel ei klappinud tehase vajadused ja Charlie omadused. Sinu väärtus inimesena ei sõltu sellest, kas keegi teine oskab seda hetkel vastu võtta või mitte. Võib-olla on see, kes oskab, kusagil mujal?

𝐎𝐥𝐞 𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮 𝐥𝐞𝐞𝐛𝐞. Gestaltteraapias me teame, et muutus algab aktsepteerimisest. Kui tunned end praegu hüljatuna, siis ütle endale: „Jah, praegu ongi valus ja ma ei sure sellesse.“ Enda vastu võitlemine kurnab rohkem kui valu ise.

Tagasilükkamine on osa elust, aga see ei pea olema sinu loo lõpp-punkt. See on vaid üks episood, mis 𝐞𝐢 𝐝𝐞𝐟𝐢𝐧𝐞𝐞𝐫𝐢 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐮𝐬𝐭. See on punkt, kus elu küsib sinult lihtsalt: „Kuidas sa nüüd toimid?“ ja sina saad valida vastata ennast toetavalt.

Eriti raske on säilitada lootust neil, kes on kaua aega uut tööd otsinud. Iga järjekordne eitav vastus ei tundu enam pelgalt infona, vaid justkui kinnitusena: „Ma ei kõlba.“ On inimlik, et entusiasm asendub väsimuse ja loobumissooviga. Kui sa oled selles punktis, siis tea, et su väärtus ei ole kahanenud ühegi „ei-ga“, isegi kui su eneseusk on saanud tugeva hoobi. Vahel on vaja lubada endal olla pettunud ja mitte sunnitult särada. Su väärtus inimesena ja professionaalina on alles ka siis, kui sa oled hetkel väsinud proovimast. 𝐒𝐚 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐞𝐛𝐚õ𝐧𝐧𝐞𝐬𝐭𝐮𝐣𝐚, sa oled lihtsalt inimene, kes on hetkel väga kurnavas protsessis.

Kirjuta mulle ja vaatame koos, kuidas saaksid oma sisemise kindluse uuesti üles leida.

02/04/2026

𝐊𝐚𝐬 𝐬𝐮 𝐭𝐚𝐬𝐤𝐮𝐬 𝐞𝐥𝐚𝐯 "𝐬õ𝐛𝐞𝐫" 𝐨𝐧 𝐢𝐤𝐤𝐚 𝐩ä𝐫𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐩𝐨𝐨𝐥𝐭?

Tehnika areng on teinud imesid. Me saame sekunditega planeerida reise, tõlkida keeli, mida me ei mõista, ja hoida kogu maailma tarkust oma peopesal. Tehisintellekt (TI) on tulnud, et jääda, ja paljude jaoks on ekraanilt vastu vaatavast jutumullist saanud justkui südamesõber. See on (peaaegu) tasuta, see on alati kättesaadav ja mis kõige paeluvam – see või „tema“ näib meid lõpuni mõistvat.

𝐊𝐚𝐬 𝐨l𝐞𝐝 𝐬𝐚𝐠𝐞𝐝𝐚𝐦𝐢𝐧𝐢 𝐚𝐯𝐚𝐧𝐮𝐝 𝐜𝐡𝐚𝐭𝐢 𝐚𝐤𝐧𝐚 𝐤𝐮𝐢 𝐮𝐬𝐚𝐥𝐝𝐚𝐧𝐮𝐝 𝐥ä𝐡𝐞𝐝𝐚𝐬𝐭?

See on nagu „konna keetmine“, mis toimub nii salamisi, et muutust endas ei märkagi. Sa kirjutad oma murest ja TI vastab täpselt nii, nagu sa kuulda tahad. Ta ei väsi, ei vaidle vastu, ta mängib ideaalselt "empaatiat": „Sa oled nii tubli, Teele! Sa teed nii palju, sa oled nii hea inimene, sul on nii palju tööd, muidugi oled väsinud, sa oled ära teeninud tähelepanu ja puhkehetke. Ja sul on õigus! Ah arvad vastupidi? No muidugi on sul nüüd veelgi rohkem õigus!“. Aga see on peegeldus, mitte side. Hiljuti jagas ajaleht The Guardian (𝘭𝘪𝘯𝘬 𝘬𝘰𝘮𝘮𝘦𝘯𝘵𝘢𝘢𝘳𝘪𝘥𝘦𝘴) üht õpetlikku ja hirmutavat lugu mehest, kes kaotas kontrolli oma elu üle pärast kohtumist tehisintellektiga. See algas süütust vestlusest, kuid päädis sellega, et mees kulutas 100 000 eurot olematule ärile, kaotas oma abielu ja kodu ning jõudis lõpuks haiglasse raske psühhoosiga. Haiglas „kainenes“ ta kiiresti ega suuda ära imestada, kuidas see võis temaga, tervemõistusliku inimesega, juhtuda.

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐧𝐢𝐢 𝐣𝐮𝐡𝐭𝐮𝐛?

Me oleme inimestena loodud otsima kontakti. Kui me tunneme end üksi, ebakindlalt või võimetuna oma unistusi täitma, on kerge langeda lõksu, kus masinast saab meie peamine ja lõpuks ainus tõeallikas. See on "kajaefekt": TI on programmeeritud olema meelepärane ja „kleepuv“. Kui sul on pettekujutlus või hirm, siis TI ei sea su järeldusi kahtluse alla, vaid kinnitab, et sul on alati õigus. Tema huvides on sinu pidev tagasipöördumine, mitte sinu päris vajaduste täitmine.

Tehisintellekt loob inimlikkuse illusiooni. Me ise omistame robotile tundeid, mida seal pole. Me arvame, et ta "hoolib", kuigi ta tegelikult lihtsalt ennustab järgmist sobivat sõna – tegu on KEELEmudeliga.

Siinkohal satub löögi alla ka minu amet. Juba praegu on näha trendi, kus inimesed kontrollivad terapeudilt saadud mõtteid või soovitusi chatiga. Ja siis valitakse tasuta ja "alati nõus olev" masin, sest päris inimesega kohtumine – koos ebamugavate küsimuste ja peegeldustega – tundub liiga raske, ajakulukas ja ka kallis.

𝐊𝐚𝐬 𝐦𝐚𝐬𝐢𝐧 𝐬𝐚𝐚𝐛 𝐚𝐬𝐞𝐧𝐝𝐚𝐝𝐚 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐭?

Tehisintellekt võib sulle anda suurepärase pirukaretsepti või koostada treeningkava, aga ta ei saa hoida su kätt, kui sul on valus. Ta ei saa sind kallistada ja tunda endas samu tundeid. Ta ei saa märgata su hääle värinat või seda, kuidas su pilk maha vaatab, kui räägid millestki olulisest.

On kurb reaalsus, et soovides säästa aega ja raha, võime lõpuks maksta oma vaimse tervisega või maise varaga. Kui me eemaldume päris suhetest ja jääme üksi oma ekraaniga, mis meile vaid takka kiidab, võime kaotada kontakti reaalsusega. Krahh, mis sellisest isolatsioonist tulla võib, on sageli palju rängem kui see mure, millega alguses abi otsima läksime. Sest erinevalt inim-spetsialistist ei ole masin võimeline sinu heaolu esikohale seadma siis, kui sa seda ise ei suuda või ei oska teha.

𝐈𝐧𝐢𝐦𝐞𝐧𝐞 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐛 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐭

Psühholoogina tean, et terviklikuks saamine algab suhtest ja ehedast kontaktist, kus sind vaatavad teised silmad, mis ei ole programmeeritud sulle lihtsalt meeldima, vaid suudavad sind päriselt näha ja toetada.

Sa võid täna korraks mõelda: kas see, kellega ma oma sügavaimaid mõtteid jagan, on päriselt olemas? Kas ta aitab mul jääda maa peale ja reaalsetest asjadest rõõmu tunda või viib mind tegelikkusest kaugemale?

Kui tunned, et oled ekraanimaailma eksinud ja vajad päris inimlikku peegeldust, siis ära jää sellega üksi. Kirjuta mulle ja kohtume päriselt. Siinpool ekraani on inimene, kes teab, mida vajab inimene.

30/03/2026

Kalender on täis üllatavaid ja vahel muigama panevaid tähtpäevi, näiteks tõmblukupäev või piimašokolaadipäev. Täna, 30. märtsil, on üks täitsa vajalik päev – 𝐩𝐚𝐫𝐠𝐢𝐬 𝐣𝐚𝐥𝐮𝐭𝐚𝐦𝐢𝐬𝐞 𝐩ä𝐞𝐯. Kas pole tore viis just esmaspäeva ja uut töönädalat alustada?

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐩𝐚𝐫𝐤𝐢 𝐦𝐢𝐧𝐧𝐚?

💚 Gestaltterapeudina näen ma tihti, kui kergelt me kaotame kontakti iseenda ja ümbritsevaga, elades oma mõtetes, muredes või tulevikuplaanides. Pargis jalutamine ei ole lihtsalt liikumine, see on teadlik kohalolu.

🌿Kontakt keskkonnaga. Looduses viibimine rahustab närvisüsteemi. See aitab tuua fookuse ekraanidelt ja sisekõnelt sellele, mis on päriselt meie ümber ega püüa meiega manipuleerida – iseenda asja ajav loodus, kevade märgid ja värske õhk.

👣 "Siin ja praegu" kogemus. Jalutuskäik pargis on suurepärane võimalus harjutada hetkes olemist. Mida sa koged, kui jalg puudutab maad? Milliseid lõhnu sa tunned? Mis tunne on, kui hingad sisse kevadist õhku? See vähendab ärevust ja aitab end taas terviklikuna tunda.

🍃 Meele puhastus. Rütmiline liikumine ja pargis tärkav rohelus annavad ajule puhkust infomürast, luues ruumi uutele ideedele ja sisemisele rahule.

🧡 Kuidas sulle tundub, kas leiad täna need 𝟏𝟓 𝐦𝐢𝐧𝐮𝐭𝐢𝐭, et korraks parki põigata ja olla hetkes? Sinu vaimne tervis tänab sind selle väikese pausi eest. Kui nägid midagi ilusat kevadist ja tegid pilti, jaga meiega kommentaarides!

29/03/2026

Kas oled tähele pannud, et 𝐩õ𝐥𝐞𝐯𝐚𝐝 𝐥ä𝐛𝐢 need, kes oma tööd armastavad? Need, kes on oma valdkonnas head, kes hoolivad, tahavad parimaid tulemusi, ei taha kedagi alt vedada ja panevad mängu kogu oma hinge. Aga samuti põlevad läbi ka need inimesed, kes teevad mingil põhjusel neile vastumeelset tööd, ja ka need, kes ei saa piisavalt toetust oma töö tegemiseks.

𝐄𝐡𝐤 𝐨𝐧 𝐬𝐢𝐧𝐮𝐠𝐚 𝐤𝐚 𝐬𝐞𝐞 𝐣𝐮𝐡𝐭𝐮𝐧𝐮𝐝?

See hiilib märkamatult. Ühel hetkel avastad, et hommikune kohv ei anna enam energiat, vaid ainult lisab ärevust. Et see töö, mis kunagi silmad särama pani, tundub nüüd laastav ja võõras – sa ei taha arvutit või töökoha ust lahti teha. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kirjeldab seda kui kroonilist tööstressi, millega me pole suutnud toime tulla. See ei ole lihtsalt väsimus, millest aitab vabaneda nädalavahetus spaas või mõnus õhtu diivanil. See on sügav emotsionaalne tühjus, kus loomingulisus ja töörõõm on asendunud kurnatuse ja isegi küünilisusega.

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐧𝐢𝐢 𝐣𝐮𝐡𝐭𝐮𝐛?

Läbipõlemiseni võivad viia püüd jõuda täiuslikkuseni, suur vastutus ja koormus, samuti teiste eest hoolitsemine, mis soodustab teiste huvide enda vajadustest ettepoole panekut.

Teisalt elame me ajal, kus majanduslik ebakindlus ja hirm "asendatavuse" ees sunnib meid võtma veel ühe ülesande. Me kardame, et kui ütleme "ei", oleme halvad kolleegid või jääme esimesena koondamisnimekirja. Ja vahel ongi karm töökeskkond, kus piiride seadmist peetakse isegi töökultuuri solvavaks ja väsinud inimest "õhkkonna rikkujaks".

On kurb reaalsus, et sageli surutakse inimene viimase piirini, siis ulatatakse talle lillekimp ja soovitakse tuult tiibadesse "uute väljakutsete otsimisel". See on hetk, kus inimene tunneb end lõplikult tühjaks pigistatuna ja hüljatuna.

𝐊𝐚𝐬 𝐩𝐬ü𝐡𝐡𝐨𝐥𝐨𝐨𝐠 𝐬𝐚𝐚𝐛 "𝐫𝐚𝐯𝐢𝐝𝐚" 𝐥ä𝐛𝐢𝐩õ𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐭?

Psühholoog ei saa su eest arvutit kinni panna, küll aga saab ta aidata sul märgata hetke, mil su keha ütleb "stopp". Esimene samm ei ole rohkem puhata või “midagi muuta”, vaid lihtsalt märgata seda hetke, kui keha tõmbub pingesse. Hetke, kui mõte “pean veel natuke pingutama” tuleb juba automaatselt. Kui sa ütled “jah”, kuigi sees on õige vastus “ei”.

𝐋ä𝐛𝐢𝐩õ𝐥𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐢 𝐭𝐞𝐤𝐢 ü𝐥𝐞öö. Ka taastumine ei alga suurtest muutustest, vaid kontaktist iseendaga. Kui sa tunned, et oled sellest kontaktist eemaldunud, siis vahel on abi sellest, kui keegi aitab sul seda uuesti leida ja hoida. Gestaltteraapias me lähtume paradoksaalsest muutuse teooriast: muutus saab alata siis, kui oleme päriselt aktsepteerinud seda, kuidas asjad parasjagu on.

Sa võid täna korraks peatuda ja küsida endalt: kas ma praegu 𝐥ä𝐡𝐞𝐧 ü𝐥𝐞 𝐨𝐦𝐚 𝐩𝐢𝐢𝐫𝐢? Ja kui sa selle hetke ära tunned, siis võib-olla ei pea sa seda kohe parandama. Piisab sellest, kui sa seda signaali enam ei eira.

Kui tunned, et oled oma piirini jõudmas või juba jõudnud, siis ä𝐫𝐚 𝐣ää 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐠𝐚 ü𝐤𝐬𝐢. Kirjuta mulle ja vaatame koos, mis sind päriselt toetaks.

20/03/2026

𝐌𝐢𝐝𝐚 𝐚𝐞𝐠 𝐦𝐞𝐢𝐞𝐠𝐚 𝐭𝐞𝐞𝐛?

Vahel tabab see meid ootamatult. Sirvid telefonis või Facebookis pilte viie, kümne või kahekümne aasta tagant ja korraks lööb ahastus hinge kinni. "Ma olin nii noor. Nii ilus. Nii energiline, nii värske, nii tugev. Miks ma toona end vaadates vaid vigu nägin?"
See kurbus ja igatsus millegi järele, mis on pöördumatult läinud, on tuttav paljudele küpsematele inimestele.

See on lein omaenda noorema versiooni pärast. Ja see on psühholoogiliselt täiesti loogiline: meie aju on programmeeritud märkama "vigu", et meid kaitsta või aidata meil paremaks saada. Meie sisemine kriitik on nagu turvatarkvara, mis skaneerib peegelpilti, otsides parandamist vajavat, jättes tähelepanuta terviku ilu. See negatiivsus on võimendatud ühiskonnas valitsevatest trendidest ja ilustandarditest, mille kohaselt ilus inimene on ainult “selline” ja teistsugusena oled praak.

𝐕𝐚𝐧𝐚𝐧𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐥𝐨𝐨𝐛𝐮𝐦𝐢𝐧𝐞. Vananeva endaga rahu tegemine ei tähenda käega löömist. Enamgi veel, see tähendab teadlikku valikut enda kasuks. Mida rohkem aastaid koguneb, seda olulisemaks saab teadlik enesehoid. Lihasmassi säilitamine, liikumine ja täisväärtuslik toit ei ole enam "iluprotseduurid", vaid investeeringud tervisesse. Tervis on vabadus ja iseseisvus, vundament, millele toetub meie vaimne tasakaal ja eluga toimetulek.

𝐈𝐠𝐚 𝐤𝐨𝐫𝐭𝐬 𝐨𝐧 𝐥𝐮𝐠𝐮. Iga meie hall juus, iga arm ja naerukorts on märk millestki, mida me oleme kogenud, julgenud, vastu pidanud, armastanud, kaotanud ja võitnud. Kui me võitleme iga vananemise märgiga, võitleme tegelikult omaenda elatud eluga. Gestaltteraapias räägime me terviklikkusest. Sa ei ole "vähem", sest su nahk pole enam nii trimmis kui 25-aastaselt. Sa oled rohkem, sest sul on nüüd sügavus. Sul on elutarkus, mida ei saa osta ega kiirendada.

Noorus on endastmõistetav, aga 𝐯𝐚𝐧𝐚𝐝𝐮𝐬 𝐨𝐧 𝐩𝐫𝐢𝐯𝐢𝐥𝐞𝐞𝐠. See nostalgia, mis vahel peale tuleb, on inimlik. Luba sellel tulla, aga ära jää sinna elama. Sinu elu on siin ja praegu! Enamgi veel: sinu ees on aastad, mida igaühel pole, täis uusi kogemusi. Täna on su elu kogenuim päev. Ja samas: su ülejäänud elu noorim päev. Ja praegusele hetkele vaatad sa kümne aasta pärast samasuguse pilguga tagasi, mõeldes: "Küll ma olin siis alles noor ja võimekas!"

Rahu algab, kui 𝐥õ𝐩𝐞𝐭𝐚𝐦𝐞 𝐬õ𝐣𝐚 𝐨𝐦𝐚 𝐩𝐞𝐞𝐠𝐞𝐥𝐩𝐢𝐥𝐝𝐢𝐠𝐚 ja õpime nautima seda versiooni iseendast, kes me täna oleme.

𝐓ä𝐧𝐚 𝐨𝐧 𝐫𝐚𝐡𝐯𝐮𝐬𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥𝐢𝐧𝐞 õ𝐧𝐧𝐞𝐩ä𝐞𝐯 ja see annab meile kõigile loa olla õnnelik. Proovi näiteks seda harjutust oma õnnelikkuse suurendamiseks.

𝘝𝘢𝘢𝘵𝘢 𝘦𝘯𝘥 𝘩𝘦𝘵𝘬𝘦𝘬𝘴 𝘯𝘪𝘪, 𝘯𝘢𝘨𝘶 𝘷𝘢𝘢𝘵𝘢𝘬𝘴𝘪𝘥 𝘩𝘦𝘢𝘥 𝘴õ𝘱𝘳𝘢, 𝘴𝘰𝘰𝘫𝘢𝘭𝘵, 𝘭𝘦𝘦𝘣𝘦𝘭𝘵 𝘫𝘢 𝘢𝘶𝘴𝘢𝘭𝘵. 𝘚𝘦𝘦 𝘬𝘦𝘩𝘢 𝘰𝘯 𝘴𝘪𝘯𝘥 𝘬𝘢𝘯𝘥𝘯𝘶𝘥 𝘭ä𝘣𝘪 𝘦𝘭𝘶 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘵𝘢 𝘦𝘪 𝘮𝘶𝘶𝘵𝘶 𝘱𝘢𝘳𝘦𝘮𝘢𝘬𝘴 𝘬𝘳𝘪𝘪𝘵𝘪𝘬𝘢𝘴𝘵, 𝘷𝘢𝘪𝘥 𝘷𝘢𝘫𝘢𝘣 𝘩𝘰𝘰𝘭𝘵 𝘫𝘢 𝘢𝘶𝘴𝘵𝘶𝘴𝘵. Ü𝘵𝘭𝘦 𝘦𝘯𝘥𝘢𝘭𝘦: „𝘔𝘢 𝘰𝘭𝘦𝘯 𝘴𝘪𝘪𝘯 𝘴𝘪𝘯𝘶 𝘫𝘢𝘰𝘬𝘴 𝘫𝘢 𝘮𝘢 𝘩𝘰𝘪𝘢𝘯 𝘴𝘪𝘯𝘥.“ 𝘏𝘪𝘯𝘨𝘢 𝘴ü𝘨𝘢𝘷𝘢𝘭𝘵 𝘴𝘪𝘴𝘴𝘦, 𝘭𝘢𝘴𝘦 õ𝘭𝘨𝘢𝘥𝘦𝘭 𝘭õ𝘥𝘷𝘦𝘴𝘵𝘶𝘥𝘢 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘭𝘶𝘣𝘢 𝘦𝘯𝘥𝘢𝘭 𝘰𝘭𝘭𝘢 𝘵ä𝘱𝘴𝘦𝘭𝘵 𝘯𝘪𝘪 𝘪𝘯𝘪𝘮𝘭𝘪𝘬, 𝘯𝘢𝘨𝘶 𝘴𝘢 𝘵ä𝘯𝘢 𝘰𝘭𝘦𝘥, 𝘬𝘢𝘯𝘥𝘦𝘴 𝘴𝘦𝘥𝘢 𝘩𝘦𝘢𝘵𝘢𝘩𝘵𝘭𝘪𝘬𝘬𝘶 𝘱𝘪𝘭𝘬𝘶 𝘦𝘯𝘥𝘢𝘨𝘢 𝘬𝘢𝘢𝘴𝘢𝘴 𝘵𝘦𝘳𝘷𝘦 ü𝘭𝘦𝘫ää𝘯𝘶𝘥 𝘱ä𝘦𝘷𝘢.

Ja kui tunned, et sisemine kriitik on liiga vali või minevik ei lase tänases kohal olla, siis ei pea sa sellega üksi jääma. Vahel piisab ühest turvalisest vestlusest, et hakata nägema ennast uue pilguga. Mitte selleks, et muutuda, vaid selleks, et lõpuks 𝐫𝐚𝐡𝐮𝐬 𝐨𝐥𝐥𝐚 𝐬𝐞𝐞, 𝐤𝐞𝐬 𝐬𝐚 𝐣𝐮𝐛𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝.

11/03/2026

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐨𝐧 𝐧𝐢𝐢 𝐫𝐚𝐬𝐤𝐞 𝐦𝐨𝐥𝐮𝐭𝐚𝐝𝐚?

Hiiumaalt tuli algatus kuulutada 29. jaanuar 𝐦𝐨𝐥𝐮𝐭𝐚𝐦𝐢𝐬𝐩ä𝐞𝐯𝐚𝐤𝐬, et tähistada loodusemehe Fred Jüssi sünnipäeva ja tema mõtet viljakast mittemidagitegemisest. Molutamine tähendab, et sa ei tee parajasti midagi „kasulikku“. Sa ei lahenda probleeme, ei planeeri järgmist sammu ega püüa olla produktiivne. 𝐒𝐚 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐥𝐭 𝐨𝐥𝐞𝐝.

Teoorias kõlab see mõnusalt. Praktikas on see paljudele meist üllatavalt raske. Kui inimene istub hetkekski maha, võib tal üsna kiiresti tekkida ebamugav tunne: „Ma peaksin midagi tegema", „Ma raiskan aega“, „Ma olen laisk“.

Meie kultuuriruumis väärtustatakse tegutsemist ja efektiivsust – "𝐓𝐞𝐞 𝐭öö 𝐣𝐚 𝐧ä𝐞 𝐯𝐚𝐞𝐯𝐚, 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐛 𝐚𝐫𝐦𝐚𝐬𝐭𝐮𝐬". Seetõttu võib puhkamine tunduda millegi olulise tegemata jätmisena, elule võlgu jäämisena. Aga molutamine ei pea tähendama tühja pilguga seina vaatamist või oma kohustuste vältimist.

Molutamine võib olla näiteks sihitu jalutuskäik (kasulik tervisele igal juhul), kohvitassiga istumine ilma, et sa sel ajal pidevalt telefoni näpiksid, või rahulik olemine looduses.

Need on hetked, kus aju ei ole sunnitud keskenduma ühele konkreetsele ülesandele. Just sellistel hetkedel töötleb aju sageli kogemusi, loob uusi seoseid ja rahustab närvisüsteemi.

Aga siin on üks huvitav kiht – eriti inimestel, kellel on 𝐀𝐓𝐇. Kui välised tegevused ära kaovad, ei pruugi sisemuses sugugi vaiksemaks jääda. Vastupidi – mõtted võivad muutuda veelgi aktiivsemaks. Üks mõte viib teiseni, siis kolmandani, ja üsna ruttu võib aju hakata läbi mängima ka kõikvõimalikke katastroofistsenaariume või enesesüüdistusi: "Selle tunni ajaga oleks saanud juba lõuna valmis või lõputöö jaoks kasvõi paar lehekülge kirjutada."

Mõnikord tundub, et pea töötab nagu internetibrauser, kus korraga on lahti kakskümmend vahelehte. Sellisel juhul ei pruugi molutamine tunduda rahulik puhkus, vaid pigem ärev kannatamine. Sel juhul sobib paremini molutamine “pehme” tegevusega – näiteks joonistamine, kudumine, lähedase inimesega teejoomine ja “mitte millestki” vestlemine. Oluline ei ole see, mida sa teed, vaid see, et 𝐬𝐚 𝐞𝐢 𝐩𝐞𝐚 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 𝐬𝐚𝐚𝐯𝐮𝐭𝐚𝐦𝐚.

𝐌𝐨𝐥𝐮𝐭𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐥𝐚𝐢𝐬𝐤𝐮𝐬. See on hetk, kus sa lubad 𝐞𝐧𝐝𝐚𝐥 olla inim𝐨𝐥𝐞𝐧𝐝 – mitte projekt, mida kogu aeg arendada, parandada või valmis teha.

Sest võidab see, kes on surres kõige rohkem rahul. 😊
Ja selleks tuleb rahul olemist harjutada juba eluajal.

08/03/2026

𝐍𝐚𝐢𝐬𝐞𝐝, 𝐭𝐚̈𝐧𝐚 𝐨𝐧 𝐦𝐞𝐢𝐞 𝐩𝐚̈𝐞𝐯!

Täna on päev, mil on eriti palju põhjust rääkida naistest – meie tugevusest, vastupidavusest ja sellest, kui palju üks naine suudab oma elus ära teha. Sageli palju rohkem, kui ta ise arvata julgeb.

Naine on tihti korraga hoolitseja, lohutaja, planeerija, töötaja, ettevõtja, partner, sõber ja võib-olla ka see, kes hoiab kogu süsteemi koos. Me oleme harjunud tegema, lahendama, vastutama.

Aga täna võib peatuda ja “lilli nuusutada”, nii otseses kui kaudses mõttes. Kui su elus pole kedagi, kes sulle lilli tooks, aga sa tahaksid lilli saada, kingi endale ise lilli! 𝐍𝐚𝐢𝐧𝐞 𝐨𝐧 𝐨𝐦𝐚 õ𝐧𝐧𝐞 𝐬𝐞𝐩𝐩.

Ja naine on väärt elama turvalises, austavas ja armastavas suhtes. Kui see suhe on partneriga – imeline. Aga kõige olulisem suhe on teadagi see, mis on meil iseendaga – hea suhe iseendaga on aluseks headele suhetele teistega. Ja parem on olla heas suhtes iseendaga kui halvas suhtes kellegagi, kes teeb haiget.

Täna võiks iga naine korraks mõelda: 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐦𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐧 𝐨𝐦𝐚 𝐞𝐥𝐮𝐬 𝐣𝐮𝐛𝐚 ä𝐫𝐚 𝐭𝐞𝐢𝐧𝐮𝐝? Millest ma olen läbi tulnud? Mille üle võin ma uhke olla?

Ja siis teha midagi, mis paljudele meist on üllatavalt raske. 𝐕õ𝐭𝐭𝐚 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮 𝐤𝐨𝐦𝐩𝐥𝐢𝐦𝐞𝐧𝐭. Kui keegi ütleb täna: „Sa näed ilus välja“, „Sa tegid seda väga hästi“ või „Sa oled nii tugev“, siis ära vasta automaatselt: „Ah, mis nüüd mina…“, „Pole midagi…“ või „See polnud ju raske…“. Proovi lihtsalt öelda: “Aitäh!“

See võib tunduda väike asi, aga psühholoogiliselt on see suur samm. See tähendab, et sa lubad endal näha seda head, mida teised juba näevad. Nii et kui keegi täna sind märkab, kiidab või imetleb – lase sellel kohale jõuda.

Kui keegi seda ei tee, siis tee seda ise: ütle endale valjusti üks kompliment millegi eest, mis sulle endas meeldib, või kirjuta endale positiivne sõnum ja pane nähtavasse kohta.

Sest sa oled seda väärt! 𝐈𝐥𝐮𝐬𝐭 𝐧𝐚𝐢𝐬𝐭𝐞𝐩ä𝐞𝐯𝐚! 🌷

05/03/2026

𝐊𝐞𝐯𝐚𝐝𝐯ä𝐬𝐢𝐦𝐮𝐬, 𝐀𝐓𝐇 𝐣𝐚 𝐦𝐮𝐮𝐝 "𝐥𝐨𝐨𝐦𝐚𝐝"

Ilusat märtsi algust! Kalender näitab kevadet, talv on üle elatud. Muidugi tuleb veel talv mitu korda tagasi – elu jooksul on lund ka maikuus nähtud – aga siiski. Päevad on pikemad, isegi udustel ja vesistel päevadel on valgust rohkem ja hommikud heledamad.

Aga kevadega kaasneb ka vana hea "kevadväsimus". See on kevadine ebamugav kaaslane paljudele, kuid see, kuidas me seda kogeme, sõltub paljuski meie närvisüsteemist.

Kevadväsimus sageli füüsiline, tunneme seda igas kondis, luus ja lihases. Vitamiinivarud on otsakorral ja unerežiim tahab nihkuda. Tavaliselt aitab siin aeg, värske õhk ja veidi rohkem puhkust – keha loksub uuesti rütmi.

𝐊𝐮𝐢 𝐬𝐮𝐥 𝐨𝐧 𝐀𝐓𝐇, siis kevadväsimus ei ole lihtsalt füüsiline jõuetus, vaid see võib tunduda "süsteemi rikkena". Näiteks, kui neurotüüpiline inimene mõtleb: "Ma täna ei viitsi praegu koristada, teen seda homme," ja teebki, siis ATH-inimene võib tunda end "halvatuna" nii täna kui homme.

Sa tead, et valgust on rohkem ja peaksid justkui olema energilisem, aga tunned end hoopis süüdi, et ei suuda seda energiat leida.

Su aju on nagu arvuti, mille protsessor on ülekuumenenud – sa tahaksid alustada kümne asjaga, aga lõpetad sellega, et istud tunde telefonis või vaatad tühja pilguga seina, suutmata püsti tõusta.

See, mis teistele on "kerge väsimus", on sinu jaoks totaalne dopamiinikriis. See on seisund, kus aju ei suuda genereerida seda esimest sädet, et käivitada lihtne tegevus – olgu selleks siis nõudepesumasina tühjendamine või töömeili saatmine.

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐬𝐞𝐞 𝐣𝐮𝐡𝐭𝐮𝐛?

Teaduspõhiselt on asi selles, et ATH-aju on stressile ja keskkonnamuutustele (jah, ka valguse ja temperatuuri muutusele!) palju tundlikum. Kui ressursid on otsas, lülitub aju energiasäästurežiimile. Ja see toob endaga kaasa häbitunde: "Kõik teised juba toimetavad, miks mina ei saa?" Ei aita siin ka kaasa see, kui keegi sind sel hetkel hakkab veel laiskuses süüdistama...

Mida teha? 𝐊𝐮𝐢 "𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐥𝐭 𝐩𝐢𝐧𝐠𝐮𝐭𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞" 𝐞𝐧𝐚𝐦 𝐞𝐢 𝐚𝐢𝐭𝐚, ära pinguta – tee hoopis "restart". Teraapias me ei koosta lihtsalt uusi paremaid nimekirju (sest nimekirjad ei ravi bioloogilist väsimust). Teraapias me tegeleme sellega, kuidas: leida üles need emotsionaalsed "ummistused", mis su energia seiskavad, õppida oma närvisüsteemi hoidma nii, et sa ei põleks suveks täielikult läbi, vabaneda häbist, mis tekib siis, kui su rütm ei ühti teiste omaga.

Kui tunned, et vajad abi nende kevadsõlmede lahti harutamisel, siis tea, et teraapia on koht, kus me vaatame pealispinna alla – sinna, kus häbitunne lõpeb ja päris sinu tõde algab.

27/02/2026

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐭𝐞𝐫𝐚𝐩𝐞𝐮𝐭 𝐞𝐢 ü𝐭𝐥𝐞, 𝐞𝐭 𝐬𝐚 𝐩𝐞𝐚𝐤𝐬𝐢𝐝 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐥𝐭 𝐈𝐭𝐚𝐚𝐥𝐢𝐚𝐬𝐬𝐞 𝐬õ𝐢𝐭𝐦𝐚?

Sotsiaalmeedias satuvad meile vahel ette videod, mis väidavad justkui suurt paljastust: „Terapeut ei ütle sulle seda kunagi, sest ta kaotaks oma sissetuleku, aga tegelikult ravib sind see, kui reisid mõnda meeldivasse kohta“.

Arusaadavalt on see naljaga pooleks öeldud, aga siiski köitev mõte, sest mängib meie loomulikul soovil leida keerulistele olukordadele lihtsaid (ja ilusaid) lahendusi. Eriti praegu, kus p**k ja pime aastaaeg on kestnud juba mitu kuud ja kogunenud on väsimus, igatsus päikese ja D-vitamiini järele.

Jaa, sul on õigus, soe liiv varvaste vahel või suusareis Lapimaale – ehk asukohavahetus ja värsked emotsioonid – teevad head. Me, psühhoterapeudid, kinnitame ja julgustame seda, kui on selline rahaline ja ajaline võimalus! Aktiivne puhkus, enda hellitamine, siiras ja südamlik vestlus sõbraga või ülemuse ühine kirumine saunalaval on kõik olulised osad enesehoiust.

Kuid terapeudina näen ma ka seda, kus jookseb piir: 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞𝐠𝐢 𝐩𝐨𝐬𝐢𝐭𝐢𝐢𝐯𝐬𝐞 𝐤𝐨𝐠𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐢 𝐯õ𝐫𝐝𝐮 𝐭𝐞𝐫𝐚𝐚𝐩𝐢𝐚 𝐦õ𝐣𝐮𝐠𝐚, sest nende eesmärgid on erinevad.

Puhkus ja uued kogemused, olgu see eksootilise riigi külastamine või uue raamatu lugemine, on nagu värske õhu puhang, mis annab meile võimaluse hingata, taastab sisemist tasakaalu ja värske kogemusena inspireerib uusi vaatenurki kasutama.

Psühhoteraapia aga tegeleb sellega, mis jääb alles siis, kui lennuk maandub Ülemiste või Ülenurme kandis ja argipäev algab uuesti. Me ei vastanda neid asju – need täiendavad üksteist. Sageli ongi just teraapia see koht, kus inimene leiab (uuesti) julguse ja huvi elu elada, uusi asju kogeda ja endale lubada sedasama puhkust, mida ta varem ehk endale keelanud on. Psühhoteraapias tegeleme sügavate mõtte- ja käitumismustrite uurimisega, et suurendada sisemist vabadust teha endale sobivaid valikuid.

Teraapia ei ole asendus ilusale elule, vaid tee selleni, et sa suudaksid seda ilusat elu ka tegelikult nautida, ilma et sisemine ärevus või mineviku varjud sind puhkehetkel kätte saaksid. Kui sa tunned, et vajad praegu puhkehetke, siis võta see. Aga kui sa tunned, et hoolimata kõigest välisest on su sees sõlmed, mis ei hargne ka puhkusel olles, siis tea, et teraapiakabinet on paik, kus me saame nende sügavamate kihtidega koos tegeleda.

Gestaltteraapias me usume tervikusse. Oluline on nii sinu sisemine töö kui ka oskus võtta maailmalt vastu kõike head, mida sel pakkuda on. Meie eesmärk ei ole hoida sind oma kabinetis, vaid aidata sul jõuda punkti, kus sa suudad 𝐩ä𝐫𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐥 𝐨𝐥𝐥a ja nautida – nii iseendas kui ka Itaalia päikesepaistes.

Psühhoterapeut Teele Ööbik

15/04/2026

10/04/2026

06/04/2026

02/04/2026

30/03/2026

29/03/2026

20/03/2026

11/03/2026

08/03/2026

05/03/2026

27/02/2026

Address

Telephone

Website

Alerts

Contact The Practice

Shortcuts

Share

Category