03/04/2026
“AGA ÄKKI ON TEMA AEG LÄBI ?!”
Ma ütlesin seda emale nuttes ja kõndides koju, käed veel värisemas hetkest, kui olin Helly kraavist välja lohistanud.
Täna murdus midagi minus. See taipamine jõudis lõpuks päriselt kohale — mitte enam kuskil kuklas sosistamas, vaid valusalt kohal. See hetk… võibki olla lähemal, kui ma olen julgenud endale tunnistada. Helly lahkumine.
Täna andis tema seljadiski prolaps endast märku halastamatult. Kuid pole seda nii olnud.
Ühel hetkel ta lihtsalt kõndis… ja järgmisel kadusid jalad alt. Ta karjus. See hääl lõikas minust läbi. Ta väänles kraavi servas, abitu ja valus. Ma kükitasin tema kõrvale, silitasin, sosistasin, püüdsin teda rahustada, kuigi ise olin seest täiesti katki.
Valuhoog taandus korraks. Ta puhkas. Proovis tõusta.
Ja siis — uus laine. Veel tugevam. Ta keha ei kandnud. Ta hakkas kraavi poole vajuma. Ma haarasin temast kinni,aga ta vajus alla kraavi. Gravitatsioon. Valu. Paratamatus.
Ja siis ma lihtsalt olin seal. Oma koeraga kraavis. Käte vahel täiesti jõuetu, “süldiks” vajunud koer, keda ma väga armastan.
See tunne… täielik abitus.
Ma tõstsin ta lõpuks tagasi tee peale. Aeglaselt, ettevaatlikult,
Me ootasime. Kuni ta lõpuks ise püsti sai. Ma toetasin teda, hoidsin.
See üks kilomeeter koju tundus lõputu.
Iga samm oli hirm. Iga hetk — küsimus, kas ta kukub taas. Ma andsin talle maiuseid, silitasin teda, rääkisin temaga… ja nutsin samal ajal. Sest see teadmine — see, et ma pean ühel päeval koju minema ilma temata — ei ole enam kauge. See on justkui siin. Käega katsutav. Paratamatu.
Steroidid on temast niigi palju ära võtnud — jõu, energia, selle kerguse, mis temas oli. Jah, ravi on nüüd läbi… aga mis hinnaga?
Ja ma küsin endalt järjest sagedamini:
kui kaua ma hoian teda siin?
kus jookseb see piir, kus armastus tähendab lahtilaskmist?
Ma olen temaga vaikides kokkuleppe teinud. Seni, kuni tema silmis on sära. Seni, kuni päevades on veel rõõmu, uudishimu ja valu ei ole võimust võtnud — seni on ta siin.
Aga kui valu hakkab seda kõike varjutama… kui need hood muutuvad tihedamaks… siis?
Siis võib armastus tähendada midagi muud.
Meditsiiniliselt oleme me lõpuni jõudnud. Kõik võimalikud ravid tehtud.
Ja see ongi meie argipäev praegu — tasakaal kahe maailma vahel. Lootuse ja paratamatuse. Hoidmise ja lahtilaskmise.
Koera kaotusest räägitakse nii vähe. Ometi on see lein päris. Sama sügav. Sama rebiv. See on pereliikme kaotus.
Kuidas teie koera surma suhtute?
Kuidas aru saada, millal on “õige aeg”?
Kui kaua võidelda… ja millal lasta minna?
Kes üldse saab otsustada elu üle?
Täna on lihtsalt selline reede.
Hellyl on kodus hetkel hea ja ta on meie vahva vanake. 💛
Kuniks elurõõmu.💛
