01/09/2025
Leidsime huvitava artikli, mis seostub hästi pereteraapia moodulis käsitletud mina diferentseerumise teooria- ja tervise tervikliku mudeliga.
Kokkuvõte Ana Teresa Correia artiklist “Individuation, Epigenetics and Ancestry: Interfaces Between Psychic Autonomy, Systems Theory and Integral Health” (2025):
1. Üldine raamistik
Artikkel ühendab psühholoogia (individuatsioon, transpersonaalne areng), biomeditsiini (epigeneetika), süsteemiteooria (perekond, ühiskond, vaimsus) ja tervise tervikliku käsitluse. Põhisõnum on, et inimene ei saa terveneda ega küpseda eraldatuses, vaid ainult integratsioonis – oma bioloogia, emotsioonide, suhete ja esivanemate pärandiga.
Tervist mõistetakse bio-psühho-sotsiaal-spirituaalse nähtusena, kus haigus ei ole pelgalt funktsionaalne häire, vaid sõnum, mis kutsub ümberhäälestuma oma sisemise tõega.
2. Individuatsioon kui integratsioon, mitte eraldumine
Jungi individuatsioon: teadliku ja teadvustamatu ühendamine, isikliku ja kollektiivse integratsioon.
Süsteemne perspektiiv: individuaalne areng toimub alati seoses kuulumisega süsteemidesse (perekond, kultuur, vaimne traditsioon).
Hellingeri seadused: perekonnas kehtivad kuulumise, järjekorra ja tasakaalu põhimõtted; nende rikkumine võib põhjustada düsfunktsioone.
Küpsus ei tähenda juurte äralõikamist, vaid elu vabamat voolamist läbi inimese, tänulikkuse ja vastutuse positsioonilt.
Oluline nüanss: individuaalsus ja süsteemne kuuluvus ei välista teineteist – tõeline autonoomia eeldab süsteemidega kooskõlas olemist.
3. Epigeneetika ja psühhosomaatiline mitmekesisus
Epigeneetika tuum: geeniekspressiooni saab muuta keskkonna, emotsioonide ja suhete kaudu, ilma DNA-d muutmata.
Trauma edasikandumine: nt holokausti üleelanute järeltulijate suurenenud stressihaavatavus (Yehuda & Bierer, 2009).
Bruce Liptoni “bioloogia uskumusest”: mõtted ja emotsioonid, mõjutatuna sotsiaalsetest ja perekondlikest kontekstidest, suudavad muuta bioloogiat.
Epigeneetika kinnitab, et me ei ole geneetilise determinismi vangid – valikud, teadlikkus ja individuaatsioon suudavad pärilikkuse mustreid muuta.
Oluline nüanss: epigeneetika loob silla psühholoogia ja bioloogia vahel – individuatsioon võib muuta meie bioloogilist trajektoori.
4. Esivanemad, mälu ja süsteemne tervis
Pärand ei ole ainult geneetiline, vaid ka emotsionaalne ja suhtekogemuste kaudu kujunenud.
Transgeneratsioonilised traumad: lahendamata kogemused kanduvad edasi, mõjutades stressitaluvust ja tervist.
Psühhogenealoogia (Ancelin Schützenberger) ja perekonstellatsioonid näitavad, kuidas peremälud (ka teadvustamata) mõjutavad arengut.
Kuid pärand ei sisalda vaid raskusi – sinna kuuluvad ka tugevused, vastupidavus, tarkus ja sidusus, mis toimivad ressursina.
Terviklik tervis eeldab nii koormate kui ka kingituste teadvustamist, aktsepteerimist ja integreerimist.
Oluline nüanss: tervenemine ei tähenda mineviku eitamist ega sellest lõikamist, vaid digniteetset integreerimist.
5. Individuatsioon, vastutus ja terviklik tervis.
Individuatsioon kätkeb paradoksi: tõeline autonoomia tekib alles siis, kui mõistame oma sügavat seotust teistega ja süsteemidega.
Küpsus tähendab valikut, millised mustrid jätkame ja millised lõpetame oma põlvkonnaga.
Terviklik tervis: tervis ei ole ainult sümptomite puudumine, vaid kooskõla keha, meele, esivanemate pärandi ja tähendusliku elu vahel.
Individuatsioon ei ole ainult psühholoogiline protsess, vaid ka süsteemne ja spirituaalne tee, kus isiklik areng ja kollektiivne tervenemine on ühendatud.
Oluline nüanss: vastutuse võtmine oma pärandi ees muudab indiviidi pärandi haldajaks (steward), mitte passiivseks kandjaks.
6. Kokkuvõte
Vajalik on uus tervisemudel, mis on vähem killustatud ja rohkem integreeriv.
Inimene ei ole ainult sümptomite kogum ega geneetilise kaardi tulemus, vaid dünaamiline olend dialoogis oma bioloogia, ajaloo ja suhetega.
Tervishoiutöötajatele: vaja õppida kuulama mitte ainult praegust hetke, vaid ka “vaikseid mineviku kajasid”, mis inimeses elavad.
Individuatsioon kui “tants oma saamise ja juurte muusika vahel” – areng toimub siis, kui me ei katkesta oma juuri, vaid õpime nende rütmis liikuma.
Oluline nüanss: individuaalne ja kollektiivne tervenemine on lahutamatult seotud.
Kokkuvõtte.
Individuatsioon = integratsioon, mitte eraldumine.
Epigeneetika = sillaks psühholoogia ja bioloogia vahel, kinnitab, et valikud muudavad pärilikkust.
Eelkäijad = nii koormad kui ka ressursid, mis vajavad teadlikku integreerimist.
Tervis = kooskõla keha, meele, süsteemide ja tähenduse vahel.
Professionaalne kutse: luua praktikas vähem fragmenteeritud, enam süsteemne ja kaastundlik tervisekäsitlus.