22/05/2023
Must ja valge. Valge ja must. Varjud ja valgus. Valgus ja varjud. Selgus ja hägusus.
Tean, et väga pime pimedus on nii hirmus ja valus, et sellest pääsemiseks hakkan rabelema, ekslema. Teen selle rabelemisega endale haiget. Hirm halvab. Keha kangestub. Ja jälle rapsin…pekslen… möllan. No nii valus! Väljapääsu ei kusagil. Ma ei näe, sest mu energia kulub hirmuga võitlemisele.
On olemas pääsutee. See valik, mis esmaselt tundub hullem ja hirmsam ning koledam.
Alludes pimedusse, vaadates otsa oma hirmule, astudes tundmatusse, saan alles näha , mis minu hirmu taga ennast peidab. Kui toon valguse oma hirmule ja vaatlen teda lähemalt, näen, mis see mulle öelda tahab. Hirmu all valu, valu all hirm või häbi või mistahes muu negatiivne tunne. Valguse käes on see suur hirm tegelikult üsna pisike ja kössitav. Sellele tegelasele “pai” tehes võib see sootuks olematuks muutuda.
Kreeka mütoloogia järgi oli alguses pimedus, kaos, tühjus ja siis hakkas selles pimeduses midagi tekkima. Tekkis armastus. Uus maailm.
Minu pimedast ja hirmutavast kohast saab alguse midagi uut. Ainult usaldades ja sellest läbi minnes.
Sinul on samuti! Usalda!
Fotograaf Marleen Evisalu /
HASHTAGID