30/11/2025
Hülgamise trauma käivitub ainult selle inimese pealt, kelle tähelepanu nimel tuleb võidelda. ⚡
1.
Hülgamise trauma tähendab sisemise seadistuse häiret, mis muudab inimese võimetuks eristama, kus lõpeb tema tõeline vajadus ja kus algab õpitud sõltuvus neist, kes ei suuda soojust anda. 🧩
2.
See tunne, et ilma välise kinnitamiseta kaod justkui ära. Ja kõik on nii sügavale peidetud, et inimesed veenavad aastaid teisi ja iseennast, et „mul lihtsalt ei vea inimestega“. Tegelikult valib psüühika alateadlikult just neid, kes haavavad, sest ainult valu tajutakse olulise signaalina. 💔
3.
Hülgamise trauma „ümber seadistab psüühika“ nii, et inimene ei reageeri lahkusele ja stabiilsusele, vaid maksimaalse pingega tähelepanu puudumisele, sest lapsepõlves tähendas tähelepanu puudumine ohtu ja nõudis tundlikkuse kiiret tõstmist, et hoida ühendust nendega, kes olid eluliselt tähtsad. 🧠⚠️
4.
Nii tekib täiskasvanueas kummaline paradoks: kui keegi näitab soojust, psüühika lõdvestub nii palju, et see soojus ei salvesta, ei jäta jälge, tundub liiga vaikne, liiga pehme, et tekitada emotsiooni. ✨
5.
Aga kui inimene on külm, ettearvamatu, eemaldub või kaob, tekib hetkega tugev sisemine pinge, ribide all vibratsioon, tunne, et „see on tähtis“, „seda ei tohi ignoreerida“. Ja kuigi see on ebamugav, tõlgendab aju just seda signaali kõige olulisemana. ❗🔥
👉 Tunda valu on tuttavam kui tunda tähelepanu.
6.
Hülgamise traumaga inimene on siiralt veendunud, et ta tahab seda, kes teda ignoreerib, kuid tegelikult tahab ta täita mitte vajadust teise inimese järele, vaid enda sees olevaid auke, mis aktiveeruvad just selle inimesega.
Psüühika, mis on lapsena läbi elanud emotsionaalse nälja, ei õpi eristama signaali „ma vajan soojust“ signaalist „mul on ärev, sest mind võidakse maha jätta“. 🌫️
7.
Nii seguneb sees kõik üheks suureks, kleepuvaks tundekogumiks:
ärevus maskeerub „kireks“ 🔥
tähelepanu puudus „tõmbeks“
kaotuse hirm „armastuseks“ 💞
aga valu „olulisuseks“.
Ja inimene usub siiralt, et „tal on vaja just seda inimest“, kuigi kui olukorrast eemaldada ärevus, sõltuvus, ootamine ja võitlus, ei jääks midagi järele.
Sest ta vajab teda ainult nii palju, kui palju ta meenutab vana haava. 🩹
8.
Hülgamise traumaga inimesed ei suuda tunda väärtust seal, kus pole emotsionaalseid tõukeid, ja seepärast võivad nad aastaid kõndida mööda neist, kes neile tegelikult sobivad, sest psüühika ei taju rahu olulise sündmusena.
Stabiilsus ei tekita tõusu.
Ettearvatavus ei tekita adrenaliini.
Soojus ei tekita ülepinge seisundit. 🌿
9.
Ja kui pole emotsionaalset tõusu, peab psüühika seda tähtsusetuks, mõttetuks ja tähelepanu mitteväärivaks.
Aga iga eemaldumine, kadumine või kõikumine tõstab suure emotsioonilaine, ja just seda tõlgendab aju kui „armastust“. 🌊❤️
10.
Sügaval tasandil ei taha hülgamise traumaga inimene mitte suhet, mitte vastastikust tundeid, mitte armastust, vaid hetke, mil teda valitakse hoolimata varasemast tagasilükkamisest.
Seda hetke, kui külm, kauge, hülgav inimene äkki pöördub ja ütleb: „Hästi, jää.“ ❄️➡️❤️
See oleks lõplik tõestus, et sinuga on kõik korras, et sa võid olla tähtis.
Inimene ei taha partnerit, ta tahab võita omaenda trauma, murda mustri, kirjutada ümber lapsepõlve valu täiskasvanu armastuse kaudu.
Aga muster kordub. 🔁
11.
Kõige hirmutavam on see, et hülgamise traumaga inimene kaotab sõna otseses mõttes tunde enda identiteedist hetkedel, kui keegi distantseerub.
See tundub, nagu kaoks maa jalgade alt.
Nagu keha jääks paigale, aga „mina“ kukub kuhugi ära. 🌑
Tekib tühjus, talumatu sisemine vaikus, justkui oleks su sisemine hääl välja lülitatud koos teise inimese tähelepanuga.
Ja see tühjus hirmutab nii palju, et sa oled valmis kõigeks, et end uuesti elusana tunda: kirjutama, ootama, taluma, hoidma, klammerduma. 🖤
Allikas: Ig
