28/06/2025
Kuidas sa räägid endast – see kujundab, kuidas maailm sind näeb.
See on tõde, mida enamik inimesi ei mõista: sina õpetad teistele, kuidas sinusse suhtuda – mitte ainult oma tegude, vaid ka oma keele kaudu.
See, kuidas sa endast räägid, peegeldab su eneseväärikust. Ja inimesed tajuvad seda – ka siis, kui nad seda ei teadvusta.
Kui sa räägid kõhklevalt, pisendad oma tugevusi, teed pidevalt nalja enda arvelt või kahtled igas oma lauses – inimesed hakkavad uskuma, et sa näedki end nii.
Ja kui sa ei austa oma häält – miks peaksid nemad seda tegema?
Lõpeta enda kohta rääkimine, justkui sind poleks toas. Lõpeta enda vähendamine, et teised end paremini tunneksid.
Lõpeta fraaside kasutamine nagu "Ma olen lihtsalt...", "Vabandust, aga..." või "See võib kõlada rumalalt, aga..."
Iga kord, kui sa seda teed, õõnestad oma usaldusväärsust. Sa ütled tahtmatult: "Ärge võtke mind tõsiselt." Ja nad ei võtagi.
Keel on jõud. See määrab tooni juba enne, kui su lause lõpeb.
Kui sa räägid ebakindlalt, koheldakse sind ebakindlusega.
Aga kui räägid kindlalt – isegi kui su hääl väriseb – siis annad märku, et usud oma sõnadesse ja iseendasse. Ja see usk – see on nakkav.
Mõtle inimestele, keda sa imetled. Nad ei pruugi olla valjuhäälsed, targimad ega kõige kogenumad.
Aga neil on selgus. Veendumus. Nad räägivad nii, nagu nende sõnadel oleks kaal – sest nende jaoks ongi.
Alusta sellest, et jälgid oma keelt iga päev.
Kui keegi sulle komplimendi teeb – kas sa lükkad selle tagasi?
Kas ütled "Ah, polnud midagi" või "Mul lihtsalt vedas"?
See võib tunduda tagasihoidlik, aga tegelikult on see jäetud võimalus kinnitada oma väärtust.
Lihtne "Aitäh, ma pingutasin sellega" kannab hoopis teistsugust energiat. Sa ei uhkelda – sa võtad vastutuse oma panuse eest.
Kui sind küsitakse arvamust – kas sa pisendad seda? Kas ütled: "See võib olla rumal mõte, aga..."?
Selline keel õpetab inimesi sind ignoreerima.
Selle asemel räägi otse: "Minu arvates..." või "Ma olen märganud..."
Seisa oma taipamise eest. Su sõnad väärivad ruumi.
Aga asi ei piirdu sellega, mida ütled teistele – oluline on ka, mida ütled endale.
Vestlused su peas kujundavad seda, kuidas sa end kannad.
Kui sa pidevalt mõtled: "Ma pole piisavalt hea", "Ma rikun alati kõik ära", "Teised on minust paremad" – siis saab sellest su sisemine stsenaarium. Ja lõpuks – su reaalsus.
Su enesekõne peab peegeldama austust, mida soovid teistelt.
Sa ei saa end päeval peas mõnitada ja oodata, et teised näeksid sind enesekindlana.
Kirjuta stsenaarium ümber.
Muuda "Ma ei oska seda" → "Ma õpin seda."
Muuda "Ma pole selles hea" → "Ma lähen paremaks iga korraga."
Muuda "Nad on minust kaugel ees" → "Nende teekond on erinev, aga ma liigun ikka edasi."
Need pole lihtsalt motiveerivad laused – need on tööriistad, millega muuta oma mõtteviisi.
Tugev mõtteviis räägib valjemalt kui mistahes tiitel, diplom või taust.
Vaikus räägib samuti.
Kui sa jääd vaikseks hetkel, mil su häält tuleks kuulda – kui sind ei austata, kui ületatakse piiri, kui su väärtusi seatakse kahtluse alla –
siis annad sõnumi, et su hääl ei loe.
Aga see loeb.
Sul ei pea olema täiuslikke sõnu. Sa pead rääkima ausalt ja sihipäraselt.
Sinu suhtlusviis on üks kõige võimsamaid enesejuhtimise vorme.
Kui sa suhtled selgelt, eesmärgistatult ja enesekindlalt – siis annad teistele eeskuju, kuidas sinuga suhelda.
Sa näitad neile, ilma et peaksid karjuma, et sind ei tohi alahinnata, üle rääkida – et su kohalolu loeb.
Ja kui sa hakkad rääkima nagu keegi, kes tunneb oma väärtust – siis kõik muutub.
Inimesed kuulavad rohkem. Mõtlevad enne, kui piiri ületavad.
Mitte sellepärast, et sa nõuad austust – vaid sest su kohalolu väärib seda.
Avaldas: Inga Kruusement
Kontakt: inga@vaartustadesennast.ee