06/03/2020
Montessori pedagoogika – mis see on?
Montessori pedagoogika on kasvatus- ja õpetusmeetod, mis käsitleb haridust eluks vajalike oskuste kogumina. Meetod põhineb lapse enda loomulikul arengul ja teadmisjanul. Kõik tegevused on lapsest lähtuvad, eesmärgiks iseseisvumise toetamine ja arendamine. Lapsest lähtuvad tegevused ei tähenda seda, et laps võib teha, mida iganes tahab, vaid seda, et kasvukeskkond vastab tema arenguvajadustele ning tal on selle raames vabadus iseseisvalt tegutseda.
Montessori pedagoogika loojaks oli Itaalia esimene naisarst ja pedagoog Maria Montessori (1870–1952). Üle saja aasta tagasi töötas ta välja uue kasvatusteadusliku teooria ja selle toetamiseks õppevahendite kogumiku, need koos moodustavadki Montessori meetodi. Tänaseks päevaks on see geograafiliselt kõige laiaulatuslikum pedagoogika maailmas. Meetodit järgivaid lasteaedu ja koole on kokku üle 22 000 ja need tegutsevad 110 erinevas riigis.
Montessori pedagoogika põhineb teoorial, et laps ei sünni puhta lehena, vaid lapsele on sündides kaasa antud vastuvõtlik meel (absorbent mind), mille abil ta keskkonnast teadmisi ja infot ammutab. Kõige selgem näide lapse vastuvõtlikust meelest on keele omadamine. Laps omandab väiksemate detailideni just selle keele, mida oma kasvukeskkonnas kuuleb. Laps ei filtreeri, millist infot ja millal ta vastu võtab, mis tähendab, et lapse arengut mõjutavad ühtmoodi nii positiivsed kui negatiivsed kogemused.
Lapse arengut ja huvi juhivad tundlikud perioodid (sensitive periods). Need on mööduvad perioodid 0–6-aastase lapse elus, nende ajal toimub õppimine vastuvõtliku meele toel justkui mängeldes, ilma igasuguse pingutuseta. Kui arenguline eesmärk on saavutatud, vastav eriline tundlikus kaob. Tähtis on teada, et tundlikus kaob ka siis, kui lapsel puudub võimalus teatud tundlikus staadiumis arengulist eesmärki täita. Hiljem on seda oskust võimalik omandada, kuid siis vajab see juba teadlikku pingutust ja tööd.
Õppimine pole eesmärk omaette, vaid see toimub justkui iseenesest, kui selleks on soodsad tingimused loodud. Tema vajaduste ning soovidega arvestavas ning austavas keskkonnas kasvab õnnelik laps, kes õpib tõelise rõõmuga. Teadmiste ja oskuste omandamisel vajab laps aga tuge, täiskasvanu ülesandeks on luua lapse arengut igakülgselt toetav keskkond. Ettevalmistatud keskkond (prepared environment) vastab nii lapse füüsilistele, psüühilistele, emotsionaalsetele, intellektuaalsetele kui ka sotsiaalsetele vajadustele. See on läbimõeldud ja turvaline keskkond, kus lapsel on tegutsemisvabadus ja selged piirangud, olgu see siis kodu või lasteaed. Täiskasvanu vastutusel on leida tasakaal vabaduse ja piirangute vahel.
Mööbel ja töövahendid on lapse suuruses ja sellised, et laps võib neid iseseisvalt kasutada. Erinevad vahendid harjutuste sooritamiseks on jagatud värvide järgi, et laps teaks täiskasvanult nõu küsimata, mis millega kokku käib. Kõik töötegemise vahendid peavad olema esteetilised, puhtad ja terved. Laps kasutab oma tegevustes päris asju (näiteks kannud ja muud nõud), ka see, kui mingi ese tegevuse käigus katki läheb, on lapsele hindamatu õppimiskogemus.
Keskendumisoskus loob aluse lapse isiku kujunemisele ja sotsiaalsele käitumisele. Igapäevane keskkond lapse ümber peaks olema loodud nii, et see toetaks lapse keskendumisvõime arengut. Väike laps vajab konkreetseid vahendeid, esemeid, mida võib segamatult puudutada ja uurida. Montessori järgi on käsi meele tööriist ja õppimine toimub läbi käelise tegevuse ning füüsilise tunnetuse. Vaba liikumise võimaldamine on Montessori keskkonnas samuti väga tähtis. Konkreetsete vahendite ja kõigi meelte vahendusel õpib laps tundma abstraktseid mõisteid.
Kõik Montessori õppevahendid on läbimõeldud tervikud ja neil on nii vahetud kui kaudsed eesmärgid. Väikeste (0-3-aastaste) vahendid on jagatud praktilise elu, emakeele ja motoorika valdkondadesse, suurte (3-6-aastaste) vahendid omakorda praktilise elu, meeltevahendite, emakeele, matemaatika ja kultuuri valdkondadesse. Erinevate valdkondade tööd ja vahendid moodustavad ühtse terviku ning toetavad teineteist.
Igapäevaelu harjutused on tavalised igapäevaelu tööd ja tegevused, mis arendavad liigutuste koordinatsiooni ja keskendumisvõimet ning toetavad seeläbi lapse iseseisvumist. Laps õpib nii enda kui ka ümbruse eest hoolitsema.
Meeltevahendid toetavad lapse meelte arengut, keskkonnast vastuvõetud info ja muljete mõistmist ning on abiks nende liigitamisel ja korrastamisel.
Emakeele vahendid toetavad kõne- ja kirjakeele ning lugemisoskuse arengut.
Matemaatikavahendid muutuvad konkreetsetest järjest abstraktsemateks ning nende abil õpib laps arve, numbreid, kümnendsüsteemi, aritmeetikat, täis- ja murdarve.
Kultuuri valdkonda kuuluvad maateadus, loodusõpetus, ajalugu, kunst ja teadus ning ka selles valdkonnas on omad vahendid teadmiste ja kogemuste vahendamiseks.
Sotsiaalsete oskuste omandamine eeldab harjutamist, õppimine toimub isikliku kogemuse kaudu. Sotsiaalseid oskusi ja häid tavasid õpitakse samuti igapäevaelu tegevuste abil. Erinevate tegevuste kaudu harjutab laps enda eest hoolitsemist ja õpib teisi inimesi ning keskkonda austama. Maria Montessori rõhutas, et täiskasvanu on oma käitumisega lapsele koguaeg ja kõiges eeskujuks.
Täiskasvanu võib last tegevuste valikul vajadusel suunata ja toetada ning nende sooritamisel abistada. Tihti kipuvad täiskasvanud aga liiga kiiresti sekkuma ja lapsele valmis lahendusi pakkuma, ka sellistes olukordades, kus laps on suuteline olukorra ise lahendama. Täiskasvanu toetab lapse arengut parimal moel siis, kui ta last pidevalt jälgib, aga sekkub vaid siis, kui selleks on tõeline vajadus.
Montessori moto ongi: Aita mul seda ise teha!
