03/05/2017
Jagan teile ühte artiklit, mille teemad on kindlasti juba mitmeid kordi ajakirjanduses kajastust leidnud, kuid need ei aegu ja ärgem unustagem, elame vaid korra.
Mind ennast on korduvalt puudutanud teema, mida käsitleb punktis 5 "Oleksin võinud rohkem elada nii nagu ise tahtsin, mitte nii nagu ühiskonnale või teistele inimestele oli sobivam." - olen nii oma elus teinud, aga selle käigus kokkupuutunud inimeste suhtumisega, et "issand, miks ta nii teeb või ütleb ja arvab, mina kull nii ei julge teha" ning saanud olla töökollektiivis ka "perekonna must lammas", sest julgenud välja öelda, kui teised ei ole julgenud öelda, et no vaatame mööda, küll läheb üle/mööda. Proovin mõista ka neid inimesi, kes ei julge iseendaks jääda, mõtlen, et tal on veel p**k tee käia, et jõuda iseendaks olemiseni.
Olen alati mõelnud, et niikuinii kõigile ei jõua meeldida, ja iseenda heaolu keerulistes (elu)situatsioonides on kergem saavutada, kui jääd iseendaks ja nimetad asju õigete nimedega ning ei neela seda jama alla, vaid annad märku, et sina ei ole sellega nõus, sest jamatekitajad panustavad alati sellele, et keegi ei julge midagi öelda, et no vaatavad mööda. Olen alati proovinud julgustada inimesi, et julge olla sina ise, mitte "üks laulja ühendkoorides".
Olen ehe, päris, näitan välja oma emotsioone, ei ole silmakirjalik. Seda käsitleb punktis 4 "Oleksin ometi julgenud oma tundeid avaldada." - eestlased tõesti ei oska oma emotsioone välja näidata, see on nagu imelik käitumine paljude jaoks. Ehe olla on hea, seda ei saa näidelda, sa kas oled või ei ole, muud varianti ei eksisteeri.
"Kunagi õnnestus mul vestelda ühe endise Diakoonihaigla kaplaniga, kes ligi kümme aastat surijate viimaseid sõnu ja soove kuulas. Uurisin temalt, milliseid kokkuvõtteid inimesed lahkumise hetkedel kõige sagedamini teevad. Jagan teiega tema vastuseid," kirjutab Kõiksuse kanaldused.
