13/02/2026
Chill 😌
Ma olin kunagi üks hästi vihane inimene. Nii, kui midagi ärritas või kurvastas, tuli leegitsev viha ja võttis mind üle.
Vihastasid igast asjad: nõme käitumine, valetamine, õnnetused, arusaamatused, segadused, ootamatused, põrumised, pettumised. Ma kohe 👺
Kui asi õnnelikuks ei teinud, siis tegi vihaseks. See oligi minu 'go-to' emotsioon ja juba noorest vanusest, alates 12ndast eluaastast.
Oii kuidas mu viha tegi elu raskeks. Minu jaoks, ema jaoks, pere jaoks, sõprade, õpetajate ja vahest isegi võõraste jaoks. Uskumatult keeruline on inimesega, kes kihvad ja küüned iga asja peale välja tõmbab.
Ja kui viha mind võitlema ei saatnud, siis kandsin seda kõrvetavat ja rasket vihatunnet endaga kaasas - nagu see keegi või miski, mis mind vihale ajas, tunneks seda mida mina tunnen. 🙄
Sain üks hetk aru, et see minu eredalt põlev viha mõjutab ikka peamiselt mind ja minu elukvaliteeti. Hävitas ju minu suhteid, pani inimesi mind kartma, tegi mind ülitundlikuks ja see omakorda elu vältivaks.
Eks teraapia aitas palju. Raamatud veel enam.
Ent kõige rohkem aitas endale otsa vaatamine.
Endale aru andmine.
Endale vastutuse võtmine.
Endale selguse toomine.
Endale andestamine.
Ja peale kõike seda algas tõeliselt raske etapp: tõestada teistele, et nad ei pea mind enam kartma.
Kadunud sõprusi, põletatud sildasid ega murtud südameid enam tagantjärgi korda teha ei saa. Inimesed lasevad Sinust lahti ja liiguvad edasi, ikka sinna, kus on parem. Positiivsem. Pehmem.
Ja see ongi nii.
Täna on viha üks emotsioon mitmest. Mitte peamine. Mitte kohene. Vaid õigustatud ja tuleb välja, kui mitmeid nuppe vajutada ja ohtlikku olukorda tekitada.
Ood või mis, aga viha teekond oli mul selline, taipamised nõnda ja soovitused taolised.
Muidu pakun ka nõustamise raames vihaga tegelemiseks abi. Saame hakkama.
Olen olemas.
