30/11/2025
Kas sina oled kunagi öelnud “jah”, kuigi tegelikult tahtsid öelda “ei”? 💭
Mina tean seda tunnet väga hästi. Need on need hetked, kus annad nõusoleku millegi tegemiseks, kuigi sisemiselt tead, et see ei ole see, mida päriselt soovid. Ja see tekitab endas pingeid.
Olen suure osa oma elust olnud people-pleaser. Olen väga palju kuulanud ja tegutsenud selle järgi, mida teised on minult palunud, oodanud või lootnud.
Kuigi mõnes olukorras tahtsin öelda “ei” ja tahtsin teha teisiti — ma ei julgenud. Kartsin kriitikat, hülgamist, hukkamõistu.
Aga iga selline väike “jah” on tegelikult enesereetmine.
See võtab tükikese sinu sisemisest rahust ja viib sind iseendast kaugemale.
Enesereetmine tähendab olukorda, kus valid teiste rahulolu enda heaolu arvelt. See tundub väike asi, aga kui see juhtub sageli, tekib tühjus ja pinge sinu sisse.
Ühel hetkel küsid endalt:
“Kelle elu ma elan?”
“Kas ma üldse tean, mida ma ise tahan?”
❗“Ei” ütlemine ei ole isekus.
See on eneseaustuse ja hoolimise märk. “Ei” saab öelda pehmelt ja südamega.
See on hetk, mil ütled iseendale:
💬 “Mul on õigus valida.”
💬 “Ma austan oma tundeid.”
💬 “Ma ei pea kõigile meeldima, et olla väärtuslik.”
Kui sa tunned, et see teema sind kõnetab, siis kirjuta mulle julgelt.
Aitan sul märgata, kus sa oma vajadusi kõrvale jätad ja annan tööriistad, kuidas hakata enda eest seisma rahulikult ja südamest, ilma süütundeta. 🌿
📩 Kirjuta mulle sõnum või jaga kommentaarides:
👉 Millal sina viimati ütlesid “jah”, kuigi süda ütles “ei”?
