KailiSarg

05/04/2026

Haige olla pole kunagi hea, aga väljavaade ülestõusmispühad tõbisena veeta tundus eriti nukker, kui märkasin, et selle nädala päevad justkui tormikiirusel mööda veeresid. Samas teadsin juba laupäeva õhtul magama heites, et järgmisel päeval ma kirikusse minna ei jaksa. Olin end niigi viimseni tühjaks pigistanud (Tartu, Tallinn, Jõhvi, Tartu, Tallinn…) Tegin sel nädalal kolm täisp**ka tööpäeva haigena ning väiksema koormusega päevi teisi kohustusi täites. Õnneks olin siiski madala nakatamisohuga, kuna haigus hiilis ligi juba oluliselt varem, aga mul lihtsalt polnud varem aega, et “juhet seinast tõmmata”... Viimasel koolituspäeval rääkisin juba nii, et osa sõnu läksid kääksatades kaduma. Õnneks oli tegu mu oma privaatse koolitusega ning üks inimene grupist tõi koguni esile, et harjutuses, kus vaatasime otsa hirmule kui traumeeritud inimeste elu igapäevanähtusele, andis mu hääl lausa lisaefekti.

Aga ma ei tegelenud sel nädalal ainult koolitamisega. Muuhulgas olin Suurel Reedel palavikuga läbinud üle poole Tartu kirikute Ristiteest (sel ajal juba kindlasti teiste nakatamise ohust väljas). Lisaks pidasin palves ja usus seistes sisemist võitlust, et murda läbi millestki, millel oleks olnud potentsiaal minu senisesse arengusse auk lüüa. Seda kõike arvestades tundus mulle pühapäeva hommikule mõeldes, et Jumal ei oota, et kirikuskäigu samamoodi hambad ristis läbi vean nagu olin teinud tööga…

Mida teha siis ülestõusmispühadel, kui kirikusse ei lähe? Mida üldse teha vaba päevaga? Millal mul üldse viimati oli terve päev vabana kasutada? Peas keerles, millised meilid kõik saaksin ära saata - isegi väga tähtsate isikute kirjad ootasid postkastis minupoolse vastuseta… Nädala jooksul olin kogunud juba kuhjaga häbi sellest, kuidas ma inimeste kirjadele ja kõnedele vastata pole jõudnud…

STOP! Otsustasin, et ei mingit tööd! Pühapäev on minu jaoks olnud kiriku päev ja kohe kindlasti pole ülestõusmispühad muu jaoks kui ülestõusnud Jeesusele mõtlemiseks. Muuhulgas olen korduvalt avastanud, et just sel pühapäeval aastast kõnetab ja õpetab Jumal mind erilisel moel.

Mida siis teha? Vaatasin mingi osa ajast Tartu Salemi kiriku otseülekannet jumalateenistusest. Neil oli vahva laste-etendus, aga kui aeg jõudis jutluse kätte, siis tulid korteri uksest sisse minu enda lapsed, kes olid veetnud mõned päevad maal isa juures, ning teenistuse sisu kadus askelduste sekka - järsku avastasin ma, et ei olnud üksi olles toidule ega muule laste jaoks vajalikule mõelnud. Niimoodi askeldades ei tundunud see just kõige püham pühapäev, ehkki samas oli mul hea meel laste tulekust ja põhjusest kiiresti pidulikumale toidulauale mõelda.

Mõtlesin, et vaatan ehk mõnd kristlikku filmi, kuid ülestõusmisega seotud filmid on seotud ka ristilöömisega ja ma arvan, et suudan kogu selle tähenduslikkusega suhestuda ka seda igal aastal visuaalselt uuesti vaatamata. Stseenid Jeesuse piitsutamisest panevad mu alati õhku ahmima ning üle keha värisema ja mõjuvad pigem negatiivselt mu närvisüsteemile (tunnen praegu kerget värinat ainuüksi selle kirjutamisest). Jõulufilme polnud nagu ka päris kohane vaadata… Üleüldse pole ma üleliia suur filmihuviline.

Heitsin pilgu raamaturiiulisse. Mul on lugemata paar raamatut, mis räägivad mõnest vaimulikust, kuid need ei tundunud siiski “õiged” tänasesse päeva. Päris kindlasti ei tahtnud ma midagi õpetuslikku - viimastel kuudel on nii, et kui ma pole töötanud, siis loen parasjagu mingit teadusteksti, mistõttu tunnen juba mõnda aega, et hing lausa januneb selle järele, et võtta endale aeg mõne ilukirjandusteose seltsis.

Mulle meenus raamat, mille kirikust jõulukingiks sain - “Põgenemine ellu”. Olin seda kiriku raamatuletis juba varem silmanud ja tähelepanelike silmapaaride tõttu, mis minu huvi jälgisid, leidis teos tee mu kingikotti.

Kui umbes viie paiku raamatukaaned sulgesin, küsis tütar, kes minu kõrval joonistas: “Kas sa juba lõpetasid lugemise?”

Vaatasin talle imestunult otsa - loomulikult lõpetasin ma selle lugemise, sest lugeda oli ju ainult 200 lehekülge lihtsas trükis teksti. (ega ma kogu aja lugenud olnud - käisin ka poes ja tegin salatit, istusin lastega toidulauas ja muud seesugust)

Kuigi tekst oli lihtsas trükis, ei olnud see, mida trükitu sisuna kandis, sugugi lihtne. Nutsin lugemise ajal korduvalt. Värinaidki tundsin ja selles osas võib öelda, et raamatu mõju poolest oleksin sel hetkel võinud sama hästi vaadata kannatavat Jeesust. Ometi mõistsin ma seda lugedes veel midagi. Mul pole samu kannatusi, nagu raamatu autoril, kuid mul on seljataga oma teekond. Peategelase Annahita Parsan'i tõestisündinud lugu lugedes püüdsin oma peas võidelda sellega, et mitte pisendada enda elus kogetud valu. Mõtlesin, mis andis sellele naisele tohutu tugevuse kõigi traumade keskel nii “normaalseks” jääda ja jõudsin mõelda, et Jumaliku ettehoole kõrval oli seal tõenäoliselt oluline roll suhteliselt õnnelikul, hoitud ja turvalisel lapsepõlvel. Kõige rohkem ajas mind nutma - lausa lehekülgede kaupa pisaraid valades - osa, kus peategelase traumade jada lõppes Jeesuse leidmisega ja usutööle asumisega. Ma arvan, et minu kristlik teenimine pole sarnane Annahitale (vahel tundub mulle, et minu kutsumus on üldse midagi täiesti teistlaadset kui kellelegi teisel ning seda mulle aasta tagasi 2. aprillil ka prohveteeriti), kuid miski selles kogemuses, kuidas Jumala rahus on peidus see, mis ainsana vaigistab ära kogu kannatuse, oli loetud loos minu jaoks väga-väga tuttav. See tuttavlikkus pole kurb ja see ei aja nutma masendusest, vaid mingist omalaadsest ilust ja sügavast aukartusest selle vastu, mida Jumal saab teha kannatusi võiduks vormides. Ma ei usu, et oleks kannatust, kus Tema armastus ja rahu ei võiks leevendust tuua, kuid ma näen ja tean, et on inimesi, kes seda vastu ei oska, saa või ei taha võtta (minu kutsumus ei ole neid kindlasti näppu viibutades selle juurde juhtida ja sellisena ei tundunud ka raamatu autor). Võib-olla on asi selles, et raamat lõppes Jeesusega, võib-olla on asi selles, kuhu ma ise olen jõudnud Jeesusega, kuid see lugemine mõjus mulle kohe kindlasti täiesti erinevalt sellest, kuidas see oleks seda teinud veel aasta või paar tagasi - tõenäoliselt poleks ma tollal raamatut isegi lõpuni lugenud. Nüüd ma mitte üksnes ei lugenud lõpuni, vaid mul on ka imelikult kerge tunne selle järel (tunne on see siiski ja kindlasti sai see raamat mind selles mõttes kuidagi “kätte” ega jätnud hingejäljeta).

Ma arvan, et leidsin oma pühade mõtte ja ülestõusnud Jeesuse imetunnetuse seekord just raamatut lugedes. “Põgenemine ellu” lummab mind veel edasi lugemise järelmõjus. Mõtlen ühtlasi sellele kui geniaalne on raamatu pealkiri väga mitmes kihis võetuna. Tohutu hulk inimesi - raskete ja vähem raskete lugudega - vajavad üliväga seda, et nad saaksid tõeliselt põgeneda ellu…

----

Lõik raamatu tagakaanelt:
"Põgenemine ellu on Annahita vapustav lugu tema teekonnast rõhumise alt vabadusse. See viis teda sõjakeerises Iraanist jalgsi üle lumiste mägede Türki, vastsündinud tütar kotiga kaasas, sealt kurikuulsasse Ağrı vanglasse ning imelise pääsemise läbi Taani ja Rootsi, kus temast sai kaitstud identiteediga luteri preester."

31/03/2026

29/03/2026

Milline imeline nädalalõpp! Neli aastat psühhodraama õpinguid lõppesid Käärikul kolme päeva hõlmaval praktilisel eksamil ja tähistamisel. Nüüd olen diplomeeritud grupijuht-sotsiometrist. Ilmselt pole see veel sugugi minu psühhodraama teekonna lõpp...

Olen väga tänulik oma grupijuhtidele ja kogu 13. grupile - ehkki loomult nii erinevad, moodustasime ajas koosluse, mis on reaalselt mõjutanud mu elu väga mitmel tasandil.

06/03/2026

Seekord käis meil Railiga saatekülaliseks ämmaemand Marge Mahla ning rääkisime naiseks olemisest. Saade on esmakordselt Pereraadios kuulatav päev enne naistepäeva.

L 7.03 kl 12.05 TERVISE SAMBAD: LOODUD NAISEKS. Saatekülaline on ämmaemand MARGE MAHLA. Teda küsitlevad hingehoidjad KAILI SÄRG ja RAILI HOLLO. Kordus E 9.03 kl 14.30 https://soundcloud.com/pereraadio/tervise-sambad-loodud-naiseks

04/03/2026

Sõda (ja kriisid laiemalt) sotsiaalmeedia ajastul

Erinevalt Ukraina sõjast on Iraani pommitamisele järgnenud Lähis-Ida riikide ründamisele järgnenud meelelahutuslikud meemid. Ehkki neid püütakse kontrollida, on internetis leviv tihti hoomamatu. Kui vaadata näiteks Emiraatide ametlikku sotsiaalmeedia postitamispoliitikat, siis on see karm (võimalikud tagajärjed: konto peatamine, kõrged trahvid, vangistus). Põhjused on arusaadavad ja samu aluseid on rakendatud ka Ukraina sõja raames - kontrollimatu postitamine võib külvata kaost ning paanikat ja anda vaenlasele tahtmatuid andmeid sihtkohtade osas. Nagu üks ametlik koduleht ütleb: “Aastal 2026 liigub informatsioon kiiremini kui raketid.”*

Minu väga kallis inimene elab Emiraatides ja ta ei ole seal üksnes turistiks, kes ootab esimest võimalikku äralendu, vaid see on tema kodu (lasin tal selle postituse üle vaadata ja täiendasin seda pisut tema mõtetest lähtuvalt). See muudab mu teema suhtes pisut hellaks, kuid minu eesmärk pole siin rääkida isiklikust tasandist, vaid juhtida tähelepanu millelegi palju laiemale, mis puudutab meie kõigi hingerahu ja selle hoidmist.

Mu 16-aastane tütar ütles eile, et tema-vanused üle maailma arutavad, et miks “me” (noorem põlvkond) peame sellise jamaga tegelema nagu praegused sõjad. Noorte - ja paljude vanemate inimeste - hoiak selle maailma iroonia osas on enam kui tajutav. Võtame või viimastel päevadel aktiivselt liikuvad meemid, kus kõrvuti on pandud kaks pilti:
* inimene joob plastpudelist, mille korki ei saa looduse säästmise eesmärgil eemalda
* pildid, mis illustreerivad, mida teevad tuhanded pommid õhus ja maa peale kukkudes meie loodusega.

Kas korgiga pudelist joomine, prügi sorteerimine või plastikkõrtest loobumine on planeedi tuleviku mõttes kuidagi korvav kogu hävingule, mida põhjustab maailmas sõda? Sotsiaalmeedial ja meemidel on siinkohal suur roll meie tähelepanu tõmbamisel ja taoliste mõtiskluste globaalseks muutmisel.

Minu mõte pole siin avaldada tugevat seisukohta Iraani pommitamise valikute osas. Ma olen kristlane, kes on palves olnud Iisraeli toetaja ning ma olen igasuguse äärmusluse (ka kristluse või kõikvõimalike poliitiliste liikumiste puhul) vastane. Ma usun sellesse, et Iraani inimesed väärivad hirmuvaba elu. Samal ajal mõistan ma ka seda, et alati jääb dilemma sellest, kuhu me saame tõmmata sekkumise piirid. Üks asi on meie tunnetus sellest, kus on päriselt abi ja muutust vaja. Teine asi on see, et sõnade alusel on võimalik väänata “tunnetuse”, “abi” ja “muutuste” alla kõike ning see, mis ühel juhul võib olla üllas, saab teises kohas ülekohtuks. Kuna meie kõigi nägemised ja neist lähtuvad tõed siin maailmas on erinevad, siis pole head, mida ei saaks halvaks pöörata ega halba, mida ei saaks heaks pöörata, kui on vaid inimesi, kes selle suunas töötavad.

Tulles tagasi mu tütre juurde, siis tema on isiklikust huvist lähtuvalt eriti palju uurimistööd teinud Eesti vabadussõja osas. Eile juhtis ta minu tähelepanu küsimusele, et kas ma olen mõelnud, kui erinev on see, kuidas omal ajal koolipoisid sõtta läksid, sellest milliseid meeme praegusel ajal sõja taustal postitatakse… (Näiteks selfielikud postitused taevas kärgatavate pommide taustal või videod kommentaaridega sellele, kuidas Iraan pakub naabritele tasuta “ilutulestikku”)

Sotsiaalmeedia on tänasel päeval paljude inimeste jaoks sisemiseks elukohaks, paralleelelu paigaks. See on koht, mis võib inimeste meeli hävitada, aga see on ka koht, mis võib anda turvatunnet. On erinevaid põhjuseid, miks kummastava sisuga postitused sellistes kanalites levivad ja mainin neist vaid mõned:
* huumor on üks paremaid ego kaitsemehhanisme. Sellisel moel saame vähendada hirmu ja pisendada hoomamatust, mis võib olla meie jaoks ülejõukäiv. Selliselt on huumor ühtaegu maskiks ja toetuseks. Selles osas ei ole naljatlemine midagi uut - seda on kasutanud läbi aegade ka inimesed, kes on ise aktiivses sõjaolukorras. Huumor on kohane ja päriselt toetav seni, kuni see ei solva teisi meie ümber ega jäta meid pikalt pärast sündmusi eituse seisundisse. Arvestada tasub sellega, et kui osa inimesi naljad aitavad, siis teised võivad olukorda näha täiesti teisiti - tunda reaalset hirmu enda elu, lähedaste ja oma vara osas. Omavahel tehtavate naljade puhul tajume ära, kellega mida öelda, kuid postituste puhul jõuavad need ka selliste inimesteni, kellel ei ole naljakas;
* vajadus tähelepanu järele. Sotsiaalmeedia ajastul on näha, et aktuaalsete - isegi traumaatiliste - sündmuste keskel olemine tõmbab hüppeliselt vaatajate/lugejate tähelepanu. Osa inimestele pakub see võimalust saada toetavaid kommentaare. Teisalt võivad seda ära kasutada ka inimesed, kelle tähelepanusoov ei ole terve (üks variant on seda tüüpi vajadused nagu portreteerib 2022. aasta film “Not Okay”). Nende jaoks, kes on kriisiolukorda sattunud ja postitavad ning loodavad saada toetust, on samal ajal väga oluline arvestada ohuga, et toetajate kõrval võib ilmneda meeletu negatiivsete kommentaaride laviin, mis võib hirmu, ärevust ja eraldatustunnet ainult kasvatada;
* põnevus ja meelelahutus. Mis teha - paljude inimeste jaoks on kriisiolukordade reaalsündmuste postitamine või jälgimine osa sellest, et olla seotud mingit laadi actioniga ja anda oma päevadesse rohkem värvikust;
* segadus sellest, mis on õige ja kohane. Paljud inimesed lihtsalt ei tea tänases muutuvas ühiskonnas, mis on kohane. Sotsiaalmeedia piiride kohta pole mingeid ametlikke normatiive ja igaüks peab need ise avastama ja oma sisemist kompassi selles osas reguleerima. See on koht, kus teadlikkuse tõstmisest ja ausatest vestlustest võib olla palju abi.

Mille jaoks üldse on kriisiolukordades sotsiaalmeedia kasulik?
* Sotsiaalmeedial on potentsiaal jagada infot, mis on abistav ja korrastav. Ametlikke kanaleid (näiteks kohapealse riigi või oma päritoluriigi) jälgides on võimalik saada teavet, kuhu pöörduda ja milline on üleüldine ohutase.
* Sotsiaalmeedia pakub võimalust olla ühenduses nendega, kellest oleme mingil põhjusel eemal. Lähedastega kontaktis olemine ning nende tegevuste jälgimine võib mõjuda rahustavalt kõigile osapooltele. Erinevad suhtluskanalid annavad võimaluse anda endast märku ja vähendada teiste muret. Kindlasti tasub olla privaatselt kontaktis nende inimestega, kes on meile kallid ja meie jaoks turvalised. Samas tuleb arvestada sellega, et mingil hetkel võib inimene väsida küsimustest ja valida, kellega ta sellises olukorras suhelda soovib ning jaksab.
* Sotsiaalmeedia saab korrastada meie mõtlemist ning panna meid tundlikult ja empaatiliselt mõtlema laiema pildi üle kui see, mis jääb meie endi kitsasse mõjualasse.
* Nagu eelnevalt maininud olen, siis sotsiaalmeedia saab pakkuda ka turvalisust, kui jälgida teadlikult valitud sisu. Saame alati valida, milliseid postitusi endale ligi laseme. Väga palju oleneb meist endist, kas sotsiaalmeedia kasvatab meie empaatiat või õhutab meis viha, ärevust ja kurvameelsust.

Vaadates Iraani naabreid, siis keegi neist pole valinud sõda. Need on riigid, kus on turvalisus praegu habras ja kus lähevad meeletud rahalised ressursid sellele, et oma riiki kaitsta.

----

Käesoleva posituse olen teinud oma 6-aastase hingehoiutöö tausta pealt, mille käigus olen töötanud Covid-19 pandeemia ajal ööpäevaringset kriisituge pakkuval Hingehoiutelefonil, hooldekodus “skafandrit” kandes ning psühhosotsiaalset kriisiabi pakkudes Ukraina põgenike vastuvõtmisel. Viimased kolm aastat koolitan erinevaid esmatasandi valdkondade spetsialiste selles, kuidas anda psühholoogilist esmaabi kriisiolukordades.

Eestis on mitmeid kriisinõustamise spetsialiste. Hingehoidjad on ühed pikemaaegsema koolitustaustaga kriisitoe valdkonnas. Kui oled sõjapiirkonnas (või on Su kallis inimene seal viibimas) ja Sul pole kellegagi tekkinud muremõtetest rääkida, siis on võimalik võtta (ka veebi teel) ühendust hingehoidjate või teiste Eesti kriisinõustajatega. Paljudel meie abistajatel on juba pikaajalised kogemused inimeste toetamisel erinevate keeruliste perioodide ajal.

Raskete mõtete ja tunnete esinemisel ära jäta end üksi. Hirm, kurbus ja segadus on sellises olukorras loomulikud, isegi kui Sulle tundub, et sotsiaalmeedia humoorikate postituste taustal neid justkui tunda ei tohiks. Need tunded on loomulikud ka siis, kui ametlikud kanalid kinnitavad turvalisust, aga Sina näed ja kuuled pomme, mida õhus hävitatakse. Teadmata p**kusega kodust eemal olemine ja päevade jooksul tõrjutavate pommide nägemine on piisavad põhjused selleks, et stress võib kasvada ülejõukäivaks. Ära jäta end üksi, kui tunned, et hingerahu ja sisemine jõud hakkab kannatama. Eriti tasub ennast jälgida ja enesehoolele mõelda, kui Sul on varem esinenud vaimse tervise probleeme. Kellegi neutraalsega rääkimine võib aidata ka selle vastu, et saad omakorda selleks, kes oma tunnete baasilt võib teiste inimeste ärevustaset ja üldist segadust kasvatada.

* Sotsiaalmeedia postitamispoliitika AÜE-s https://dubaidigitalexpert.com/critical-social-media-in-war-uae-guidelines/

Foto: Aleksandar Pasaric, Pexel free Photos

28/02/2026

Viimases Eesti Kiriku hingehoiuveerus mõtisklen majandusliku seisu ja vaimse tervise seoste üle. Usun, et tegu on teemaga, millest tuleb avalikult rohkem rääkida.

Hingehoidja Kaili Särg. Foto: erakogu „Mul ei ole midagi süüa” või „Mul ei jää palgast midagi igapäevaeluks” on mõtted, mida kuulen oma klientidelt ja tuttavatelt aina sagedamini. Möödunud kuul said paljudes Eesti kodudes murekohaks elektriarved. Osa inimesi valdab hirm edasise toi...

23/02/2026

Sain Amazonist p**i, mida ootasin suure põnevusega. Kristluse ja psühhoanalüüsi raamatut jõudsin täna pisut lugeda. Kolmas peatükk algab psühhoanalüüsi ajalugu tutvustava lausega: "In the beginning was Freud" 😁

23/02/2026

Vaimu vili- tasadus 🕊️

Eessõna on korduv: Vaimu Vili on teema, millest olen ammu soovinud kirjutada. Näen, et tegu on väga hingehoidliku teemaga - nende omaduste kasvamine on seotud heaolu ja harmooniaga meie eludes. Vaimu Vili on ainsuses - mitte viljad - ehk see on kõik kokku, mis meis kasvab kui käime koos Jumalaga (postitus on siiski loetav ka mittekristlastele). Samal ajal on iga vili nimetatav omaette ja soovingi neid ükshaaval vaadelda. Alustan nimekirja kõige viimasest ja liigun ettepoole. Ühes postituses räägin ühest viljast ja siin postituses on selleks TASADUS.

Ma ei tea, kuidas on lood teiega, kuid sõna “tasadus” on minus läbi aegade parajat segadust tekitanud. Tunnetus justkui on, et mida see peaks tähendama ja kristlikku elu elades see tunnetus aina kasvab, kuid kui keegi palub, et seleta mulle lahti sõna “tasadus”, siis seni olen üsnagi hätta jäänud. Ometi on tasadus üks oluline kvaliteet, mis peaks meis aja jooksul kasvama.

Ingliskeelsetes Piiblitõlgetes kasutatakse tasaduse kohta peamiselt sõna “gentleness”, aga ka “meekness” ja “humility”, mis omakorda võivad vastata eestikeelsetele sõnadele “õrnus”, “leebus”, “leebemeelsus”, “alandlikkus”. Nii leebemeelsus kui alandlikkus sobituvad hästi ka kreekakeelse sõnaga πραΰτης (prautēs), millest meie “tasadus” on tuletatud.

Olgu selle sõna algupäraga kuidas on ja tõlkigu me seda tasaduseks, leebuseks või alandlikkuseks, on sellesse kodeeritud midagi, mida tänane individualiseeritud ühiskond pigem ei soosi. Kui paljud kristlikud väärtused/voorused on tänaseks uuritud ja soositud psühholoogias (ennekõike positiivses psühholoogias) - näiteks tänulikkus, kannatlikkus või andestus, siis Perry L. Glanzer toob oma 2020. aasta blogipostituses "Õrnuse kadumine" (The Demise of Gentleness) esile, et tasadusest/õrnusest/leebusest ei leidnud ta lugemist ei põhilistest vooruseetika raamatutest ega viimase 30. aasta akadeemiliste ajakirjade teadusartiklitest. Ta toob välja, et Google'i alusel on leebusest/õrnusest/tasadusest kõnelemine viimase 300 aasta madalaimal tasemel... Kuidas me siis üldse oma kõige kallimaid päriselt hoiame? Või ehk ongi just õrnuse/leebuse/tasaduse puudus üks põhjus, miks üldine vaimne tervis on allakäiguteel ning peamine, millega selles tegeleda oskame, on reaktiivsusest lähtuvate tulekahjude kustutamine...?

Tasadus on sõna, mille kõige ehedam näide on Piiblis Jeesus ise, kes on “tasane ja südamelt alandlik” (Mt 11:29). Tasaduses on koos kuulekus, alandlikkus ja hea tahe. Jeesus ütleb, et kui me õpime seda temalt, siis leiame läbi tema hingamise (Mt 11:29). Siin tuleb mängu kristliku inimhinge käsitluse erinevus võrreldes positiivse psühholooogia suundadega - Jeesus ütleb, et läbi tema koorma ja ikke ehk läbi oma elu kristlikul moel täielikult omaks võtmise tuleb meile tegelik hingamine. See on meeleseisund, kus paljud arvavad end olevat, kuid kuhu ilmselt vähesed tegelikult jõuavad.

Tasadus ei tee kompromisse seal, kus neid teha ei saa. Sisemine tasadus juhib meid tasakaalukama ja armastusrohkema elu suunas. Väliselt rõhutatud tasadus - nö võltsalandlikkus - võib seevastu olla maskeering sõltuvussuhetele, ebakindlusele või madalale enesehinnangule. Kui tasadus paneb meid ennast teistest vähem väärtustama, pole see kohane. Tasadus ei pane meid ka leppima asjadega, mis lähevad vastuollu meie usu või põhiväärtustega ega lase teistel inimestel meid ära kasutada. Ka Jeesus ja Paulus olid tasadusest hoolimata väga selge ja konkreetse väljendusviisiga selle osas, mis nende õpetusega ei sobitunud. Üheaegselt tähendab see seda, et meil on küll julgus ja kindlus seista enda väärtuste eest, kuid me ei kasuta seda, et kehtestada end teiste suhtes või soodustada mingit laadi hierarhiat inimeste vahel.

Tasadus on oma olemuselt kaasav omadus. Nii nagu muu Vaimu vili, viib ka tasadus meid lähemale Jumalale, teistele inimestele ning iseendale. Kuigi tasadus seisab tugevalt inimese väärtustel ja eraldab end äärmuslike vajaduste puhul kahjulikest välismõjudest, ei kätke see endas reaktiivsust, vaid vajab pigem tuge enesevalitsuselt.

Tahan tasaduse juures tulla ka sellise olulise nähtuse juurde nagu empaatia. Tihti arvatakse, et empaatia on muutumatu omadus, kuid tegelikult on seda võimalik teadlikult kasvatada ja arendada. Tähtis osa empaatias on kuulamisel, mis ei sisalda hinnanguid, vaid lähtub just selle inimese kogemusest, kes räägib. Mida lähema inimesega tegemist on ja mida emotsionaalselt laetum on teema, seda kiiremini ja suuremal määral kipume tema juttu enda kogemusega võrdlema. Tavapäraselt asume sealt edasi juba oma peas kaitsmisele või rünnakule. Selliste mehhanismide käivitudes ei mahu empaatia enam kuhugi. Selleks, et kõnelusest päriselt asja saaks ja tekiks võimalus esitada ka oma versioon moel, mida teine suudab vastu võtta, tasub harjutada sellele mõtlemist, mida võiksid tunda ja kogeda sina oma vestluskaaslase asemel. Väga hästi aitab kaasa empaatia arengule peegeldamistehnikate õppimine ja nende asjakohane rakendamine. Grupiteraapiad on samuti empaatiat kasvatava potentsiaaliga. Võibki öelda, et empaatia kasvamiseks on oluline, et meie elus oleks piisavalt inimkontakte ja kokkupuuteid erinevate mõttemaailmadega, et arusaam inimeseks olemise keerukusest avarduks. Seda soodustab ka ilukirjanduse lugemine, mis ei asenda siiski tõelist ühendust teiste inimestega. Mida laiemalt mõistame inimeste väljakutseid ja nende kannatuste olemust, seda rohkem kasvab meis kaastunne ja oskus hoida nende osas tasast meelt. Arenenud empaatia ja tasadusega suudame aru saada ka neist, kes on meile palju haiget teinud. Mõistmine pole aga kindlasti sama, mis mingit laadi kahjustava käitumise jätkuda lubamine.

Inimlik tasadus on kohtumõistmise vastand. Tasaduse sees on peidus andestusvõimekus. Kui soovime seda kasvatada, siis võib aidata, kui püüame mõista ja meeles pidada seda, kui palju on meile elu jooksul andestatud ja halastatud. Kristlastel on siinkohal eelis, sest neid on õpetatud nägema armu, mis neile on osaks saanud. Oskus näha neid asju, mis lahutavad meid endid täiuslikkusest, aitab hoida leebet meelt ülejäänud inimeste vastu. Leebus omakorda omab võimet tervendada hingehaavu ja katkiseid suhteid ning see töötab kahesuunalises vastastikmõjus. Mida lähemad on inimsuhted ja mida enam kellegi süda meie peale loodab, seda suuremat õrnust on sinna vaja. Kahjuks on tihti nii, et puudus tasaduses tuleb välja ennekõike just nende inimestega, kellega kõige rohkem ühist aega veedame.

Kuigi tasadus on oluline inimsuhetes ja me võime seda väliselt hinnata ennekõike läbi nende, siis oma sügavamas olemuses on tasadus suunatud Jumala armastamisele ja teenimisele. Usk ja usaldus nõuavad alati teatud määral tasast meelt. Tasane meel annab meile võimekuse teha ka selliseid samme, milles inimlik jõud jääb oma loomult puudulikuks. Nagu Glanzer oma eelmainitud artiklis välja toob (sarnast mõtet võib leida veebi vahendusel ka mitmelt teiselt autorilt), siis tasadus on see, mis aitab meil näha inimesi selliste silmadega, nagu Jumal neid näeb.

Tasadus - ka oma õrnuses ja alandlikkuses - on tugevus, mida tuleb harjutada. Paradoksaalselt on mõnikord just kõige õrnemad nähtused samas kõige tugevamad ja kandvamad (mõelge või ämblikuvõrgule, mis on teatud mõõdetavates aspektides isegi terasest tugevam). Meie reaktiivsus ja egost lähtuv käitumine suunavad meid pea alati tegema otsuseid, mis võivad olla küll näiliselt tugevad, kuid mis tihti ei ehita üles suhet Jumala, inimeste ega iseendaga. Tunnetest kantud mõtlemine ja välja reageerimine on püüniseks nii mõnelegi, kes tegelikult omab suurt potentsiaali sisemiseks kasvuks. Kõik tunded on küll loomulikud inimeseks olemise osad ja ma kindlasti ei poolda nende eiramist, kuid meie üldise heaolu langus võib olla otseses seoses tunnete väljendamise kiiruse ja nendest kinni hoidmise p**kusega. Nagu enesevalitsuse juureski, aitab siinkohal tasadust kasvatada oma mõtete ja tunnete märkamine ning teadlike muutuste harjutamine, mida saab toetada palvetamine.

Lõppu leidsin internetist mõtte, mille autorit ei tuvastanud: “Tasadus ei ole nõrkus, vaid teadlik valik tegutseda õrnalt/leebelt, isegi kui sul on võim teha teisiti.”

-----

Galaatlastele 5:22-23 “Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, p**k meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.”

Tähelepanu! Minu kirjutised on ennekõike mõeldud hingehoidlikena (selliselt, kuidas mina hingehoidu näen), mitte mõne uskkonna teoloogiat esindavana. Tekstide lugemine ei asenda kõnelust vaimulikuga, kristlikku osadust või kirikus käimist. Samuti ei asenda minu kirjutised reaalseid kohtumisi nõustaja või arstiga. Raskete mõtete esinemisel ära jäta end üksi, vaid konsulteeri sobiva valdkonna asjatundjaga.

Pildil on õrn hetk tütrega ehk ühega minu kõige kallimatest ❤

22/02/2026

Vaimu vili - enesevalitsus 🕊️

Vaimu vili on teema, millest olen ammu soovinud kirjutada. Usun, et tegu on väga hingehoidliku teemaga - sellesse kuuluvate omaduste kasvamine on seotud heaolu ja harmooniaga meie eludes. Vaimu vili on ainsuses (mitte "viljad", nagu ma ise olen harjunud kasutama) ehk see on tervik sellest, mis meis kasvab, kui käime koos Jumalaga (postitus on siiski loetav ka mittekristlastele). Samal ajal on iga vili nimetatav omaette ja soovingi neid ükshaaval vaadelda. Alustan nimekirja kõige viimasest ja liigun ettepoole. Ühes postituses räägin ühest viljast ja siin postituses on selleks ENESEVALITSUS.

Populaarteaduslikus maailmas käsitletakse enesevalitsust sageli ennekõike tahtejõu ja sellega seotud enesedistsipliini vaatenurgast. Iseenesest on see küll enesekontrolli osa, kuid tahtejõud ja motivatsiooni rakendamine on suunatud üldiselt välistele füüsilise maailma muutustele (trenn, toitumise muutmine, skrollimise vältimine, uute oskuste omandamine jms). Enesevalitsus hõlmab aga lisaks välisele muutusele sisemiste kvaliteetide muutust. Psühholoogias on sellele lähim mõiste eneseregulatsioon. Enesevalitsus muudab meie mõtlemise suunda ja kujundab meid selliseks, et ka meie väline maailm saab muutuda. Tõeline kristlik enesevalitsus ei vii meid kunagi kõvema ja eralduvama südame suunas, vaid lähemale endale, ligimesele ja Jumalale, kasvatades meis hoolivat vaadet.

Enesevalitsus arvestab reaalsusega ega põgene selle eest. Tõeliselt näeme enesevalitsuse ilmnemist või puudumist kannatuste ja raskuste keskel.

Ennast valitseda pole enamik inimeste jaoks sugugi kerge. Paljude jaoks on näiteks viha emotsioon, mida nad ei suuda talitseda. Teised inimesed ei suuda kontrollida tagarääkimist. Kolmandad ei suuda valitseda ihasid või sõltuvuskäitumisi. Isegi sõpruses või romantilises armastuses võib puududa enesekontroll, kui me peame enda vajadusi ja tundeid ülimuslikuks. Põhimõtteliselt on meis alati midagi, mida me pole veel lõpuni kontrollima õppinud. Enesevalitsuse üks trikiga osa ongi see, et me ei saa kunagi selle tööga täielikult valmis.

Kuidas kasvatada enesevalitsust? Üks olulisemaid komponente selle juures on alandlikkus. Seda ei tasu segamini ajada lömitava nähtusega. Tõeline alandlikkus on hoiak, mis vastandub uhkusele ja egoismile - see peab lugu endast ja teistest, kuid ei tõsta kedagi kellegi suhtes kõrgemale. Alandlikkusest räägin rohkem järgmise (nimekirja järgi siis eelmise) Vaimu vilja juures, milleks on tasadus. Enesevalitsuse arendamine vajab tasaduse kasvu ja tasadus vajab omakorda, et meil oleks kontroll iseenda üle. Enesevalitsust ja tasadust ei tohi sealjuures rakendada ennastkahjustaval moel.

Enesevalitsusega töötamine nõuab esmalt märkamist ja teadvustamist, kus on need kohad, milles on tarvis arengut. Siinkohal hoiatan, et iga uus koht avab järgmise ala, kus avastame arenguruumi. Enesevalitsuse arendamine nõuab ausat ja peegeldavat vaadet endale, kus mõõdupuuks võiks olla kristlik armastus. Kristlased saavad paluda Jumalat läbi Püha Vaimu näidata, kus on nende puudujäägid enesevalitsuses. Kui me teadvustame ära oma kitsaskohad, siis saame hakata otsima kohti, milles teha muutusi. Need võivad tulla pisikeste sammude haaval. Mõtete tasandil võime nüüd edaspidi iga kord peatuda ja suunda muuta, kui oleme liikumas vanades tuttavates mõtteteekondades. Meie aju on mugav ja mõtleb täpselt selles suunas, kuhu oleme rajanud käigud. Uute käikude sissetallamine nõuab enamasti teadlikku muutust ja treeningut. Palvetamine on võimas abivahend enesevalituse (ja üldse Vaimu vilja) kasvatamisel.

Kas selles on mingi loogika, et enesevalitsus on nimekirjas viimane Vaimu vili? Mulle isiklikult tundub, et esimene vili “armastus” ja viimane vili “enesevalitsus” on need, mida vajavad mingil moel kõik teised nimekirja omadused ja mis omakorda vajavad teatud määral kõiki teisi. Kui esimene neist on pigem suunaga väljapoole, siis viimane meisse endasse. Sellisel moel koos eksisteerides aitavad nad meil kasvada päev-päevalt kõige selle sisse, mis on elus tõeliselt tähtis.

--------

Galaatlastele 5:22-23 “Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, p**k meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.”

Tähelepanu! Minu kirjutised on ennekõike mõeldud hingehoidlikena (selliselt, kuidas mina hingehoidu näen), mitte mõne uskkonna teoloogiat esindavana. Tekstide lugemine ei asenda kõnelust vaimulikuga, kristlikku osadust või kirikus käimist. Samuti ei asenda minu kirjutised reaalseid kohtumisi nõustaja või arstiga. Raskete mõtete esinemisel ära jäta end üksi, vaid konsulteeri sobiva valdkonna asjatundjaga.