26/06/2025
Armsad lugejad! Elistvere loomapargis pileteid ostes kuulsin tuttavat kodukalkuni häält ehk siis kulutamist. Meenus, kuidas maal vanaema juures ikka mõni isend hoovi peal ringi kõndis ja nüüd siis sain näha neid uuesti siin. Jah, täitsa kalkun mis kalkun, emaslind ja isaslind mesinädalatel Elistveres, selgus puuri kõrval olevalt tahvlilt lugedes. Eks ta raskeim kanaline ole, saavutades kaalu 18-20 kg. Isaslind puhises mööda puuri ringi kattesuled puhevil ja jälgis meid. Lind oli julge ning tuli väga lähedale uudistama nii, et saime tema otsmikujätket näha, mis tulipunaseks muutus aeg-ajalt ja pikenes. Tundus, et nad tundsid seal ennast hästi.
Edasi tutvusime uue karuga. Tänavu märtsis saabus Elistverre ema hooleta jäänud karu, keda algselt oli kutsutud Mõmmuks, aga hiljem Elistverre kolides lisandus avaliku konkursi teel saadud liitnimi Ursula. Loomade jälgimine on põnev ja samas ka rahustav tegevus, sest kedagi jälgides tuleb keskenduda vaatlusele, panna tähele ja olla selles hetkes kohal. Varasemalt olime tuttavad eelmise karuga ning nüüd kohtudes sellise ulja ja mängulise karuga oli elevust palju. Tal oli kogu aeg tegemist. Vaatasime, et ta on ju suur, aga kui hästi ta püsis kahe peenema vahtrapuu vahel umbes meetri kõrgusel maast ning tegi oma tegemisi. Sündides kaalub karupoeg vaid 500 grammi ja on pime ning abitu, aga Nägemine jääbki karul kehvapoolseks, küll aga on tal suurepärane haistmine ja kuulmine ning kiire jooks. Arutasime veel lastega, et kui peaks karuga kohtuma metsas, et siis surnu mängimine oleks keeruline, kui karu peaks meie vastu huvi tundma, sest kas me suudaks ületada karu kartmise hirmu. Turvaliselt puuri taga vaadeldes oli muidugi tore.
Olles just piisonite ala kõrval, panid nad korraga jooksu varju alla, sest suurem ratturite grupp sõitis maantee pealt mööda. Ilmselt tekitasid nad harjumuspärasest teistmoodi heli, mis piisonikambale ebaturvalisena tundus.
Ilvest me ei näinud, otsisime silmadega, aga seekord ei trehvanud.
Küll aga uudistasime kahte sokku. Üks neist oli rohu sisse puhkama laskunud ja mäletses rahulikult heina.
Edasi liikudes nägime hunti ringi lippamas oma alal, ka põhjapõtra pikutamas ning teisi väiksemaid loomi. Näiteks kivinugis Netu oli ennast puuris kerra kerinud ja magas magusalt. Vaatasime üle ka närilised.
Paar jänest jäid ka meile silma, kes üksteise kõrval kenasti sirutasid ennast. Loomade juures on hea rahulik ja eks tuleb ise ka vastavalt rahu säilitada, et mitte neid liigselt häirida.
Avastasime uusi vitstest punutud maastikukujundeid ning klaasist tahvli, millele on kirjutatud "Hinda vaikust! Vaikus - see on hetk, mis asjad saavad tähenduse." Oli äärmiselt tore.
Sealne õpperada on praegu suletud septembri lõpuni rekonstrueerimise jaoks, kuid muud vaatlemist on küllaga. Tasub minna treenima keskendumist nii loomi, pilvi kui ka puuvõra vaadeldes.
Suur tänu Elistvere loomapark! Lisan tänuga lingi
https://rmk.ee/elistvere-loomapark/loomapargi-elanikud/
Armastusega, Laagritööde Metsamemm