07/03/2023
Meie autentne mina on meie sees, allpool haiget saanud lapse tundeid.
Ego kujuneb välja lapsepõlves, kaitsmaks meid valu eest. See on olnud möödapääsematu ja vajalik osa.
Ego ei ole midagi valet või halba, tuleb vaid mõista selle eesmärki ja selle vajadusest välja kasvada. Sest mida aega edasi, juhtub see, kus see sind enam ei teeni vaid eraldab sinu autentsest minast. See muutub takistavaks sul kasvamaks küpseks täiskasvanuks.
Samastudes selle minaga ja identifitseerides ennast selle osaga, liigume läbi elu ees mask.
Pilk välisel, tema ütles/käitus nii... see olukord jms. Reageerimise asemel püsides reaktsioonis.
Seni kuni sa ei tuvasta enda ego tegutsemas oled sa selle poolt kontrollitud.
Küsimused, mida küsida endalt, kui märkad oma ego tegutsemas.
Miks ma seda teen. Mis on see kasu, mida mina sellest saan.
Mida ma kaitsen. Mis on see, mida ma tunda ei taha.
Tervenemise protsessi üks oluline osa on kus sul tuleb tunda need tunded lõpuni. Andes hääl oma haavatud sisemisele lapsele ja pöörates pilgu sinna, kus seda on vaja, saame me lõpuks hakata endale pakkuma seda, mida vajasime.
Paljud inimesed teevad läbi transformatsiooni, siis kui nad on jõudnud põhja. Sel hetkel laguneb koost see, kelleks ennast pidasid. Silmitsi seistes iseendaga, seekord ilma roosade prillideta. Nähes reaalsust sellisena nagu ta on.
Kasvamise mõttes on see nii magus koht kus olla.
Kriis on alati võimalus arengusse minna, see lausa ootab seda.
Sel hetkel hakkame endale esitame küsimusi nagu, kes ma olen. Kes ma olen siis, kui ma pole see inimene, kes ma arvasin, et olen. Kes ma olen siis, kui lõpetan vanal viisil toimetamise. Kas ma üldse tahan seda, ja mida ma üldse tahan. Mis on tõde.
Seni kuni me usume, et teisiti mind ei armastata ega aktsepteerita ja ma pole väärtuslik, püsime oma ego teenindamises.
Tihti seni, kuni käib ka... ja mingit viisi veel toimib, isegi kui soov muutuse järgi on olemas, kipume me endiga manipuleerima.
Mis ei tähenda, et sellega midagi valesti oleks.
Üldse see, õige/ valeks, hea/ halvaks lahterdamine ja kuidas me ikkagi peaksime oma elu elama, olema, käituma on meile väliselt peale pandud normistik, mida me siis nii kuulekalt järgime ja kuhu üritame mahtuda, edasi pärandades oma lastele. Seadmata neid küsimuse alla.
Sellest läbi nähes, saame me lõpuks hakata ise avastama.
Me ei peaks kartma seda põhja.
Kui vana viis enam ei toimi siis lase sel minna. Teades, et kaos mis sellega kaasneb on puhastus. Usalda ja kuula oma keha, märka, mis tähendusi sa millelegi annad. Sellistel hetketel paljastub nii mõndagi. Teadvusta, et need on uskumused, mis ajaga vaibuvad, usaldades, et jääb alles tõde.
Otsi vajadusel tuge ja leia enda jaoks, mis sind sellel teel toetab ning maandab.