26/03/2026
Mind on väga inspireerinud see, kuidas Jan-Willem Van Der Heiden oma elulisi õppetunde ning taipamisi jagab - need on nii elusad, ehedad, ausad, et resoneerud täiega, et tunned seda puudutust ning taipamist sügaval enda sees iga üksiku raku tasandil eraldi - nii peensusteni.
Palju on räägitud Sisemisest Lapsest ja sellest, kuidas ta meid mõjutab ning mida kõike me temaga teha saame, teha võiksime ning tegema peaksime.
Vaatamata igasugustele üksikasjalikele selgitustele jääb see teema paljudele tavakodanikele (loe: inimese psüühikat, psühholoogiat ning peenenergeetikat mittemõistvale inimesele) sageli kaugeks ning hoomamatuks.
Seepeale ühmatakse, et mis seal ikka, elu tahab elamist, lapsepõlv on möödas ja pole mõtet sellega tegeleda.
Suures plaanis on mõistagi õige, et elu tahab elamist, aga kui palju lihtsam on seda elada, kui näed ja mõistad asjade ning olukordade vahelisi seoseid sügavamal tasandil.
Siin ma nüüd pöördungi oma jutu alguse juurde tagasi.
Jan-Willem Van Der Heiden tõi oma elust lihtsalt nii hea näite, et tahan seda sinuga jagada - see avab Sisemise Lapse teema sügavamal tasandil.
Kui Jan-Willem oli 32, jättis ta kogu oma elu Hollandis seljataha.
Väljast vaadates paistis kõik ilus: ta oli palju teinud, üht-teist saavutanud, oli pühendunud.
Kuid siiski, ükskõik, mida ta tegi või saavutas, oli temas pidev lakkamatu tühjuse tunne.
Temas oli sügav üksildus segunenud alateadliku survega olla nähtamatu, kuuldamatu ja põhimõtteliselt valesti mõistetud.
Polnud vahet, kui hõivatud või edukas ta oli, see tunne järgnes talle kõikjale.
Ehk siis ta tundis, et teda ei nähta sellisena, nagu ta on; teda ei kuulda sellisena, nagu ta on; teda ei mõisteta sellisena, nagu ta on.
Psühhoterapeudina ma tean, et väga paljud inimesed on sarnases seisundis olnud - nähtamatu, kuuldamatu, mõistetamatu, justkui kuulumata kuhugi, justkui olemata keegi - nagu tapeet seinal, mis on alati olemas, aga ei vääri kunagi erilist tähelepanu.
Kas see tunne/seisund on sulle tuttav?
Minule on, sest olen päris palju aastaid oma elust just niimoodi tundnud ja sellise survega elanud, võib-olla just seetõttu Jan-Willemi näide mulle nii sügavalt nahavahele pugeski.
Pärast mõnda aega maailmas ringi reisimist jäi Jan-Willem Balile pidama ning hakkas seal kõigepealt iseendaga tööle, korrastas oma Sisemist Maastikku. Füüsilised trennid vaheldusid teraapiatega, ta osales erinevates õpitubades, tegi somaatilist kehatööd, õppis tundma oma Sisemist Last ning tervendas teda.
Ja ta oli seda kõike tehes väga pühendunud.
Nagu ta ise ütles, siis ei võtnud kuigi kaua aega, et aru saada, kust enamik valust tuli - tema vanemate käitumisest, sellest, kuidas vanemad oma emotsioonidega toime tulid. Või toime ei tulnud.
Kui Jan-Willem oli väike poiss ning läks endast välja, käitus ebamõistlikult, saadeti ta teise tuppa silma alt ära, eest ära, meelt parandama ning ÜKSI hakkama saama, üksi toime tulema.
Peatu korraks, enne kui edasi loed!
Kas selline olukord on sulle mingi nurga alt tuttav?
Oled ehk ise selles olukorras olnud?
Või oma lapsi sundinud üksi hakkama saama?
Minule on see näide vägagi tuttav.
Kui kippusin oma eriarvamust kuidagi väljendama, siis sunniti vaikima. Kui ma vait ei suvatsenud olla ning veidi häälekamalt püüdsin oma emotsioone või eriarvamust väljendada, siis sunniti endiselt vaikima ning kupatati teise tuppa, et ma ei segaks vahele.
Sisuliselt, et ma ei takistaks teistel NENDE arvamuse juurde jääda.
Kunagi ei pöördutud hiljem nende teemade juurde tagasi.
Kui emotsioonid olid lahtunud, elati edasi külmunud emotsioonide ning tuima näoga, nagu poleks iialgi mingit vahejuhtumit olnudki.
Alati oli nii.
Mäletan ühte korda, kui julgesin eriti nõudlikult ja häälekalt oma erimeelsust väljendada, sest tahtsin õiglust jalule seada, kupatati mind eriti räigelt minema, olin siis 9- või 10-aastane.
Ronisin ulgudes lakka ja nutsin omal silmad peast.
Tõotasin, et ma enam kunagi sealt lakast alla ei lähe, suren parem nälga ja janusse, paras neile siis!
Välja arvatud, kui ema tuleb otsima ja andeks palub.
Seda ei juhtunud.
Olin end magama ulgunud.
Kui ärkasin, oli pime (läksin sinna lõuna paiku). Mul oli täiega külm, sest olin nagu hilpharakas: paljaste säärte ja maika särgiga.
Häiris see, et ei saanud silmi eriti lahti teha. Kuidagi roomasin sealt lakast käsikaudu alla ning ronisin tuppa magama.
Kui hommikul peeglisse vaatasin, pidin ääre pealt püksi laskma, kui ennast nägin. Sain aru, miks mu silmad eelmisel õhtul kuigivõrd ei avanenud - silmnägu oli suurest ulgumusest paistes.
Keegi ei küsinud, mis juhtunud on, miks ma selline välja näen või kus ma üldse terve päeva või pool ööd olin.
Samas kui niisama, vaidlemata ja õiglust nõudmata kuhugi minna kavatsesin, siis usutleti küll ja peeiti epistlit, et kauaks ei tohi minna jne.
Emotsionaalsetes olukordades kehtisid teised reeglid.
Tagantjärgi vaikiti kõik maha, sest vanem ei tahtnud või ei olnud valmis endale tunnistama, et ületas minu piire ning tegi sellega vea.
Kui ise initsiatiivi katsusin võtta, sain sugeda, et topin oma nina igale poole, kuhu pole tarvis.
Kuidas minu Sisemine Laps selliste asjade peale reageerima õppis?
Solvumisega. Vaikimisega. Emotsionaalselt lahti ühendamisega.
Mis see endaga kaasa tõi?
Esimesed 35 eluaastat ma polnud see, kes ma päriselt olen.
Ei julgenud lihtsalt olla, sest kartsin teiste reaktsioone.
Seetõttu olin sageli olukordades, ka isiklikes kui tööalastes suhetes, kus ma ei väljendanud neid asju, mis päriselt tähtsad on.
Ma ei julgenud olla aus ja ehe, lootsin, et täiskasvanud inimesed on võimelised ISE aru saama.
Nad on võimelised küll, asi pole võimekuse puudumises.
Inimesed lihtsalt ei mõista meid, kui me ennast ei ava, ei väljenda.
See on vastastikune.
Pöördun nüüd loo põhiteema juurde tagasi.
Jan-Willem oli 15, kui tema ema suri.
Ja tema isa ei rääkinud sellest kunagi.
Mitte kordagi. Ei mingit töötlemist. Ei mingit jagamist. Ei mingit leina. Selleks ei võetud aega ega loodud ruumi.
Lihtsalt vaikus.
Nagu minu isiklikus näiteski.
Pärast mitmeaastast sisemist tööd iseendaga nihkus midagi tema sees.
Ta leidis rahu ja rahulolu tunde, millel polnud midagi pistmist sellega, mida ta tegi, kes ta oli või mida saavutas.
See tähendab, et ta õppis ennast tundma, hindama ja väärtustama.
Elu tundus hea.
Terviklikult.
See polnud täiuslik, aga mõistetav ja nauditav.
Siis tuli isa talle Balile külla.
Kolmandal päeval ütles isa midagi, mis tegi Janile haiget.
Ta tundis, et viha tõusis kohe.
Vana tuttav harjumus oleks olnud see alla neelata, ennast emotsionaalselt lahti ühendada ja eemale tõmbuda või siis sisemiselt plahvatada. (nagu mina).
Aga seekord valis ta midagi teistsugust.
Ta kutsus oma isa kohvile.
Nad istusid ja kõige hoolivamal ning rahulikumal viisil, mida Jan-Willem hetkel suutis, ütles ta oma isale, et on tema sõnadest üdini häiritud, need sõnad teevad räigelt haiget ning seetõttu on ta endast täiesti väljas.
Seepeale lülitus Jan-Willemi isa täielikult välja, nagu oleks teisele planeedile teleporteerunud.
Ei mingit vastust.
Ei ühtki sõna.
Ei mingit reaktsiooni.
Sama stoiline, tuim, vaikiv, eemalolev,, mis oli juba lapsepõlvest saati tuttav ning harjumuspärane.
Jan-Willem vaatas teda ja tundis täielikku raevu.
Aastakümnete pikkune valu ilmus korraga välja.
Kogu see hülgamine.
Kogu see üksindus.
Kogu see ärevus.
Tema mõistus täitus mõtetega oma isa kohta:
"Sa sitapea!
Sinu pärast rändasin ma maailma teise otsa.
Just sinu pärast olen ma seda valu kogu oma elu kandnud.
Sa oled nõrk!
Sa vedasid mind alt!
Ma vihkan sind!”
See oli tema Sisemise Lapse kõne.
Õnneks sai ta ise oma mõtete nõiaringil sabast kinni ning pani oma mõtted pausile.
Ta tõmbas hinge ning meenutas kõike, mida oli õppinud.
Selle asemel, et isa edasi süüdistada, ütles ta järgmist:
“Isa, aitäh, et istusid siin minuga ja kuulasid.
Ma tõesti hindan seda, et sa jäid siia minuga, ei kaitsnud ennast ega jalutanud minema.
Olen tänulik, et saame sellest rääkida!”
Isa vaatas seepeale oma poega, vaatas päriselt ja vastas:
„Ma hoolin sinust, poeg.
Sa oled mulle väga oluline.
Anna andeks, et sind ärritasin.”
Sel hetkel tundus Jan-Willem end esimest korda elus tõeliselt hoituna.
Esimest korda.
Kõige tähtsam oli see, et ta astus ise esimese sammu selle asemel, et oodata kogu elu, et isa lõpuks midagi ette võtaks.
Hiljem esitas ta oma isale küsimuse:
“Isa, mis tunne oli üles kasvada, kui keegi ärritus?”
Isa vastas talle:
„Kui mu isa sai pahaseks, keelas ta kõik ära: sõbrad, perekonna, tädid ja onud. Inimesed, keda ma armastasin, kadusid ja me ei näe neid enam kunagi.”
Jan-Willem uuris seepeale:
„Kui ma ütlesin sulle, et olen endast väljas, kuulsid sa hoopis seda, et ma ei taha sind enam kunagi näha?
Et see on viimane kord, kui ma sinuga räägin?”
Tema isa noogutas. JAH.
Äkitselt oli Janile kõik selge ja loogiline.
Ta polnud kunagi näinud oma isa inimlikku poolt, sest nägi teda ainult oma isana.
Isana, kes oli täiskasvanu, kes, kes pidi kõike paremini teadma, paremini tegema, olema kohal, kui laps tundis end halvasti.
Ta ei näinud kunagi oma isa sees hirmunud Sisemist Last, kes teadis, et konflikt tähendab alati hülgamist.
Kallitest inimestest eemaldumist või sootuks ilma jäämist
Ta mõistis, et nüüd, täiskasvanuna, saab ta teha midagi teistsugust, näiteks hakata nägema seda osa oma isast, kes kardab kaotada oma lähedasi, sealhulgas teda, oma poega.
Siin hakkas Jan-Willemi tervenemisteekond päriselt.
Miks ma seda lugu sulle ümber jutustan?
See puudutas mind sügavalt.
Ma olen suure osa oma elust olnud inimene, kes vaikib ja tõmbub eemale, kui keegi on ärritunud, sest kartsin tagajärgi.
Kartsin, et läheb veel hullemaks.
Tean mitmeid häid ja imetlusväärseid inimesi, kes samuti vaikivad ja tõmbuvad eemale, justkui sulguvad, kui keegi nende lähiringkonnas on ärritunud.
Nad kardavad, et läheb veel hullemaks.
Nad kardavad, et nad pole piisavalt head sellisena, nagu nad on.
Nad kardavad, et neid hüljatakse, tõugatakse eemale, tõrjutakse välja.
See, kes kardab, on Haavatud Laps meis, kes koges lapsena endassetõmbumist, sest kartis hülgamist.
Loogika ütleb, et täna ju nii enam pole.
Aga meie keha ei usu loogikat, vaid ta reageerib tunde ja energia peale, mis on meie sees endiselt olemas, mida meie Sisemine Laps endiselt mäletab.
See hülgamishirmust tulenev tardumus.
Holistiline regressiooniteraapia on üks võimalik meetod, mis võimaldab meil oma Sisemise Lapse, tunnete, kui suhetega tegeleda.
Kui see teema on sul aktuaalne ning vajad tuge või lahendust, oled teraapiasse oodatud. Saada sõnum ja täpsustame.
Või loe lisaks: https://labitahevarava.ee/holistiline-regressiooniteraapia/
Kui leiad, et see artikkel võiks veel kellelegi tuge või pidet pakkuda, võid postitust lahkesti jagada.
🌿 Kaidi-Ly
