25/11/2025
Kas tunned vahel, et oled justkui teiselt planeedilt…
On aegu, mil elu justkui nihkub paigast. Inimesed, kes kunagi olid omad, tunduvad kauged. Asjad, mis kord toetasid, ei kanna enam. Ja ühel hetkel tabad end mõttelt:
“Ma ei tunne end enam ära. Kuhu ja kuidas edasi?” Vana tuttav maailm ei kanna ja uus pole veel kuju võtnud. Seisad nagu teelahkmel, aga siltidel pole sõnu.
Kui oled sellises kohas, siis alusta õrnalt. On mõned sammud, mis võivad aidata suunda tagasi tuua — isegi siis, kui selge rada end veel ei näita.
1. Peatu ja luba endal tunda.
Sa ei pea kohe lahendust leidma. Esimene samm on tunnistada: “Jah, ma olen praegu siin.” Valu ja olukorra märkamine loob juba esimese toetuspinna.
2. Vaata, mis on päriselt alles.
Isegi kui tunne ütleb, et kõik on muutunud, on alati midagi, mis on jäänud — mõni harjumus, väärtus, unistus või inimene. Leia see, mis praegu kasvõi õhkõrnalt toetab.
3. Küsi endalt lihtsaid, mitte suuri küsimusi.
Mitte: “Mis on mu eesmärk?”
Vaid: “Mis annaks mulle täna kasvõi 1% rohkem selgust või kergust?”
Need väikesed vastused hakkavad sulle teed avama.
4. Loo enda jaoks väike rütm.
Muutuste ajal vajab keha ja meel turvatunnet. Üks väike igapäevane rutiin — jalutus, paar minutit teadlikku hingamist, soe jook, kirjutamine — ankur, mis tasapisi toob sind tagasi kontakti iseendaga.
5. Räägi kellegagi, kes päriselt kuulab.
Mitte selleks, et keegi ütleks “kuidas peaks”, vaid selleks, et kõrvuti olemine tooks selgust. Kui sul pole hetkel sellist inimest, on teraapia rahulik ruum just selleks loodud.
6. Too end tagasi oma kehasse.
Keha on nagu ankur, mis meenutab, et sa oled siin, hetkes.
Ja kõige olulisem:
Sul ei ole vaja teada, kuhu täpselt edasi. Mõnikord ongi see ekslemine, katsetamine, hoog ja siis paus. See on täiesti normaalne.
Alustada saab ka udus. Mõnikord on kõige ausam tee see, mis algab väikseimast võimalikust sammust, mitte suurest plaanist.
Kui tunned, et vajad kedagi, kes aitab neid samme sinu rütmis hoida, siis olen olemas. Koos otsime üles koha, mis tundub jälle oma.