05/02/2026
Mõnikord ei ole kõige valusam mitte see, mida inimesed teevad.
Vaid see, kui kergelt nad arvavad, et neil on õigus hinnata.
Me näeme hetke.
Me ei näe teekonda.
Ja ometi räägime, nagu teaksime kõike.
Enne kui sa annad hinnangu.
Enne kui sa kirjutad kommentaari,
enne kui sa paned kellegi loo paari lause sisse,
enne kui sa arvad, et tead, mis on õige või vale.
Küsi endalt üht.
Kas sa räägid praegu tõest
või oma talumatusest?
Kas sa oled olnud selles kehas?
Selles elus?
Selles hetkes,
kus see inimene pidi otsuse tegema?
Kas sa tead, millest ta tuli?
Mida ta kaotas?
Mida ta pidi alla neelama,
enne kui ta üldse julges midagi teha?
Või reageerid sa hoopis sellele,
et kellegi elu ei mahu sinu enda sisemisse raamistikku?
Hinnang ei tee sind targemaks.
See ei tee sind puhtamaks.
See ei tee sind kõrgemaks.
See ütleb ainult,
et sa ei jaksanud korraks peatuda
ja küsida,
mis minus praegu valus on?
Ja võib-olla ongi see ainus küsimus,
mis päriselt loeb.
Mida see olukord minus peegeldab?
Syrenia💜