14/07/2025
✨ Inspireeriv nädalavahetus ja mõtisklused kohalolust ✨
Möödunud nädalavahetus tõi mu teele imelise kohtumise — osalesin Tiiu Bolzmanni konstellatsiooniõpingute moodulis „Töö traumaga, hinge liikumine ja autopoeetiline konstellatsioon”.
Minu jaoks oli see midagi enamat kui õppemoodul. See oli sügavalt liigutav teekond iseenda ja inimhinge sügavustesse. Mitmed kohalolu- ja enesereflektsiooni harjutused aitasid märgata neid kihte ja liikumisi, mis igapäevaselt jäävad nii kergesti varju.
Tiiu on inimesena nii soe, ehe, kohal ja omaks võttev. Tema kõrval ja kogu grupis oli lihtne avaneda ja lubada puudutada ka neid teemasid, mis vaikselt kuskil südamesügavuses oodanud on.
Tunnen, et see kõik liigutas minus midagi suurelt. Tänutunnet on südames veelgi rohkem ja see kogemus jääb minuga pikaks ajaks.
Lisaks pani see nädalavahetus mind mõtisklema kohalolust — sellest, kuidas elu tegelikult leiab aset just siin ja praegu. Mitte homme, mitte eile, vaid ainult selles hetkes, kus me parasjagu oleme.
Kuidas aga märgata kohalolu argipäevas, keset toimetusi, mõtteid ja kiirust?
Sageli piisab vaid mõneks hetkeks peatumisest. Paarist-kolmest sügavamast hingetõmbest. Märkamisest, kuidas su käed tunnevad hommikukohvitassi soojust, kuidas tuul puudutab su põski, jälgides, kuidas väike laps paterdab vihamalombis või kuidas päike mängib puulehtede vahel.
Need pisikesed hetked, kui me päriselt märkame, annavad elule tagasi selle sügavuse ja pehmuse, mida me tihti otsime.
Kohalolu pole midagi keerulist ega kättesaamatut. See on lubamine olla. Lubamine tunda. Lubamine kuulata — nii iseennast kui elu enda ümber.
Kohalolu on ka lubamine endal olla hetkes siis, kui on valus. Kui südames pitsitab või pisarad tulevad silma. Kui vana mälestus kerkib pinnale või midagi argipäevast toob kaasa seletamatu ärevuse.
Oleme harjunud valule ukse kinni panema, kõrvale pöörama, tundeid alla suruma. Ent just siis, kui me päriselt lubame endal tunda — minna korraks selle valu sisse, mitte selleks, et sellesse kinni jääda, vaid ära kuulata — siis hakkab see vaikselt lahustuma.
Trauma ei kao hetkega. Aga iga kord, kui me valusas hetkes endale kohalolu kingime, tekib väike pehme nihkumine. Midagi avaneb. Midagi hakkab liikuma. Ja elu saab jälle veidi vabamalt voolata.
Lubagem endal olla kohal kõiges — nii ilusa kui ka valusa sees.
Sest mõlemad on elu, ja mõlemal on meile midagi anda.
Elu on kingitus!
Kui tunned, et sina vajad praegu oma ellu toetust, kedagi, kes ära kuulaks või peegeldaks, olen oma teraapiatoas olemas. Siin on koht, kus hoian sulle ruumi, et saaksid oma valule silma vaadata või lubada endal olla just nii nagu parasjagu on.
Tänutundes ja kohalolus,
Mari-Liis
Hingelis teraapia
