06/08/2025
Piibe iseseisvumise lugu
Kui Piibe oli 6-aastane, õnnestus meil Eesti Agrenska SA vahendusel osaleda Rootsis perelaagris. 5-päevasesse laagrisse oli kokku tulnud kümmekond Rootsi peret, kus kasvas täpselt sama harvikhaigusega laps, nagu Piibe. Arvan, et seal, kuuldes Rootsi perede plaane ja võimalusi, hakkas minu peas esimest korda tiirlema mõte, et Piibe võiks ehk kunagi täiskasvanuna seada sisse oma elu väljapool vanematekodu.
Tänaseks on sellest möödunud 20 aastat ja Piibel on Harku kodus iseseisvat elu elanud peaaegu 5 aastat.
Kõike, mis vahepeal toimus, siin kirjeldada ei jõua, see annaks raamatu mõõdu välja. Kuid oluline on, et Piibe sirgudes hakkasime sammhaaval teda iseseisvumiseks ette valmistuma. Piibe hakkas suviti osalema erivajadustega laste suvelaagrites. Algus oli konarlik, aga ajapikku paranes tema kohanemisvõime uute olude, uute juhendajate ja kodust väljapool ööbimisega. Teismeeast alates ka arutasime Piibega sageli, et täiskasvanuks saades ta kolib eraldi elama, nii nagu kõigis teisteski peredes asi käib. Kui Piibel täitus 16. eluaasta, käisime SKA-s nõustamisel ja panime Piibe erihoolekande teenuse järjekorda. Meie soov oli, et tütre tulevane kodu asuks meie Muraste kodule lähedal ja saaksime tihedalt suhelda. Seega, teoorias olime selleks muutuseks ette valmistunud.
Õnneliku kokkusattumusena asutas Harku vald 2020. aastal Harku Sotsiaalkeskuse ja Piibe oli erihoolekande teenuse järjekorras jõudsalt liikunud. Käisime Harkus kohapeal olude ja inimestega tutvumas, Piibe sai suvel teha mitu proovipäeva. Mulle jäi Harku Kodus töötavates ja elavatest inimestest väga soe ja hea mulje. Kuid kõige olulisem oli, et Piibele väga meeldis seal! Eks kõik algab asutuse juhist. Harku Kodu juhataja Kersti on sotsiaalvaldkonnas kindlasti väga kogenud ja haritud professionaal, kuid veel olulisem on, et ta on rõõmsameelne ja hooliv, päris inimene.
Ühesõnaga, detsembris 2020 kolis 22-aastane Piibe kodust välja ja Harkusse sisse. Meile anti Piibe toa sisustamisel vabad käed. Kena uus mööbel oli keskuse poolt, ise tõime kodust lapse toast kaasa kardinad, vaibad, seinapildid, arvuti ja muidugi Piibe isiklikud asjad tema enda valikul. Tuba sai hubane ja „piibelik“.
Esialgu käis tütar igal nädalavahetusel perel külas, aegamisi jäid pausid pikemaks. Kohtume ka praegu tihti, kuid pigem käime koos reisil, kontserdil, külas või teatris, kui et vanas kodus. Telefonis räägin Piibega pea iga päev.
Piibele on Harku Kodus elamine andnud justkui seljasirutuse.Ta on palju julgem, eneseteadlikum, toimetulevam. Jah, ta vajab ka praegu tuge, kuid Harkus töötavad tegevusjuhendajad seda pakuvadki. Tal on päris oma tugiisik Eira, imearmas proua, kellega koos saab Piibe käia poes, apteegis, ujulas, kinos, kohvikus jne. Näiteks julgeb Piibe nüüd vabatahtlikult lasta pereõel vererõhku mõõta ja vaktsiinisüste teha. Minul see temaga ei õnnestunudki, hoolimata aastatepikkusest veenmisest ja pisaratega harjutamisest. Ta on lõpuks õppinud kella tundma!
Seltskond Harkus on parajalt suur ja põnevalt mitmekesine. Nii elanikel kui töötajatel on tulnud õppida ja harjutada, kuidas selles kirjus kambas hakkama saada. Koos hoolitsetakse nii siseruumide puhtuse kui aia eest. Pidevalt toimuvad spordipäevad, tegutseb laulukoor, tehakse käsitööd, õpitakse inglise keelt, meisterdatakse, lauldakse karaoket ja proovitakse uusi retsepte kokakoolis. Kord kuus toimub keraamikaring. Pühadeks ja tähtpäevadeks kaunistatakse ruumid ja kaetakse pidulaud, nagu igas kodus. Hästi tore on, et igapäevaelus ei piirduta oma maja ja hooviga, vaid käiakse aktiivselt üritustel, väljasõitudel ja kohalikus raamatukogus. Iga kord, kui Harku Kodu uksest sisse astun, tulevad elanikud mind soojalt tervitama ja juttu ajama, see on lihtsalt nii tore koht, justkui inimlikkuse oaas kiirustavas edukultuse maailmas. Kui Harkust koju sõidan, tunnen end ka natuke parema inimesena.
Ja lõpetuseks - Piibe iseseisvumine on ka mulle „taasiseseisvumist“ tähendanud. Saan nüüd oma aega ja elu heas mõttes isekalt sättida. Olen taasavastanud noorpõlve hobisid, üles otsinud vanu sõpru, leidnud rohkem sisemist tasakaalu. Vahest lihtsalt vedelen ja kuulan vaikust, mis varasemalt oli luksus. Ja ma ei muretse, kuidas saab Piibe hakkama siis, kui mina ükskord vana ja väeti olen. Olen elule tohutult tänulik, et selline kodu just meie lähedale ja just meie perele vajalikul ajal loodi ning et mu eriline laps seal õnnelikku ja iseseisvat noore täiskasvanu elu saab elada.
Jutu on kirjutanud ema Anneli.
