10/02/2025
Kuhu Sa kadusid selles suhtes?
Proovisin nii väga olla kõike seda mida Sa vajasid, kuid kaotasin seeläbi enda.
Klassikaline kiindumusmuster mis viib inimese iseendast aina kaugemale.
Vajame nii väga olla armastatud, et kaotame adekvaatse pildi sellest, kas see koht kust me armastust anume, on üldse võimeline seda pakkuma mida hinges igatseme. Inimestena on meie kõige sügavam ning alateadlikum hirm, et meid hüljatakse. Hülgamist tõlgendab aju kui surma. Kardame jääda üksi, armastuseta ning tunda end välja jäetuna. Kuna hülgamishirm on meie tugevaim baashirm, siis keha reageerib sellele hirmule tugevalt. Tugev emotsioon aga välistab selge mõtlemise ning adekvaatse pildi tegelikust olukorrast.
Nii me siis oleme suhetes mis võtavad rohkem kui annavad. Võtavad meie eneseusalduse. Võtavad elurõõmu ning kerguse. Võtavad julguse olla MINA, sest me ei usu enam, et oleme endana piisavad. Hirm kaotada, sööb seest üha suuremate tükkidena meid vähemaks.
Skänneerime lakkamatult inimest kellelt armastust igatseme ja vajame, et täita kõik ta soovid. Loeme neid soove lausa õhust, sest oleme end ise kaotanud. Sellest inimesest nagu saaks vaikimisi meie elueesmärk. Tema õnn saab olulisemaks kui meie enda oma. Me isegi ei usu enam, et saame õnnelikud olla, kui tema ei ole õnnelik. Ja mida õnnetum tundub tema, seda rohkem sunnib meie alateadvus meid pingutama, sest kui tema ei ole minuga õnnelik, siis järeldab aju, et ma ei ole piisav. Ma pean pingutama rohkem! Ja nii pingutadki Sa rohkem. Kellegi teise nimel. Kaotades ennast veel kaugemale endast.
Üha vähemaks jääb aeg sõpradega. Väljas käia on ebamugav, sest tegelikult tahaks kodus olla. Kasvab soov tekitada rohkem ja rohkem koosolemiseks aega, olgu see siis tegelikult isegi mitte väga kvaliteetne aeg. Pidev küsimus, „kallis, kas kõik on korras?“. Hing soovib ainult lähedust.
Elementaarsetest asjadest suhtes saavad suured asjad. Lilled mida ta toob vahest on nagu kevadine päikesekiir näol. Tema lähedusest saab spa meie hingele, sest seda on tegelikult ajap**ku aina vähemaks jäänud. Isegi üks soe naeratus, või kiire kalli, annab suure kinnituse kehale ning ajule, et näe, ta ikkagi armastab mind. Ja me klammerdume rohkem. Soovime uskuda sügavalt, et saame just temaga õnnelikuks ning ühel heal päeval olen ma nii piisav, et kui ta seda märkab, siis hakkab ta pakkuma kõike seda millest tunneme oma hinges tohutult puudust. Usk, lootus ja armastus.
Enda sees Sa tegelikult saad aru, et see ei saa olla päris armastus, kui Sa elad stabiilse valu ning hirmuga taustal. Tunned, et Sa ei saa endast üldse aru enam, sest Sa isegi ei taju enam mida Sa päriselt vajad. See klammerdumine on võtnud kõik Su elurõõmu. Liblikad on, aga mitte enam värvilised, pigem närvilised. Hallid liblikad mis kõdistavad kõhus kui Sa seda teksti loed aga Sa ei soovi seda endaga seostada. Error kehas millega Sa ei oska midagi peale hakata. Ei taha ega julge.
Kui ma küsin enda klientidelt, et mida nad rohkem kardavad, kas seda, et see suhe muutub, või seda, et see suhe ei muutu, on vastus tavaliselt see teine variant. See, et see enesetunne jääbki selliseks, ning ma olen 5 aasta pärast samas kohas. Väsinud, kurb, kaotsis ja hirmul.
Sa oled piisav! Sinu suhe saab toimida tegelikult AINULT siis, kui SINU vajadused on täidetud. Sa saad pakkuda ainult siis siirast armastust, kui Sa ise oskad end armastada- sellisena nagu Sa oled. Maailmas ei ole mitte kedagi teist sellist, nagu Sina ja kui Sa ise end ei armasta, ei oska ega saa ka teised Sind armastada. Võid pingutada end ribadeks teiste nimel aga kui Sa ei ole enda sees õnnelik, ei saa Sa pakkuda ka teistele õnne. Loogiline eksju!? Su lapsed, lähedased ja see inimene keda Sa üritad hüsteeriliselt õnnelikuks teha, tajuvad Su osaliselt teeseldud õnne igapäevaselt. Keegi ei pea sügavalt lugu kellestki, kes ei ei pea endast lugu ja ennast ei väärtusta.
Ja nii me küsime endalt, kuhu me kadusime? Mida me vajame? Kes me tegelikult oleme? Ja mis oleks kui hirm meid enam ei saadaks igapäevaselt.
Selline sai minu tänase halli esmaspäeva postitus.
Hirm toitub varjudest kuhu me vaadata ei julge. Seal samas on ka meie elurõõm, kirg ning kergus. Valikud, valikud, valikud.
Sa oled alati ainult ühe ebamugava sammu kaugusel muutusest!
Triin