29/07/2025
Täiesti nõus! Selleks tulin ka mina ennetavasse meditsiini, sest intensiivravis tegelesin enne seda 23a ainult tulekahju kustutamisega.
Miks arstid kardavad ennetavat ja elustiilimeditsiini?
Sest see seab kahtluse alla kogu praeguse süsteemi. Mitte patsiendi tervist või heaolu, vaid just süsteemi mugavustsooni. Kui tavameditsiin küsib: „Millist ravimit ma sulle kirjutan?“, siis ennetav meditsiin küsib hoopis: „Miks sul see haigus üldse tekkis?“ Ja selline küsimus on ebamugav.
Ebamugav seetõttu, et sellele küsimusele ei saa vastata 15–20 minutiga ega standardse raviskeemiga. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb inimest päriselt kuulata – uurida tema und, tööd, režiime, suhteid endaga, toiduga, geneetikat, väsimust ja hirme. See tähendab, et arst peab märkama ka neid asju, mis meditsiinisüsteemile sageli tähtsusetud tunduvad: unehäired, läbipõlemine ja kerge ärevus, kerge ülekaal, väsimus jms.
Selline süvenemine vajab diagnoosimise ja ravialgoritmide muutmist ning, mis on kõige tähtsam - vajab aega, aga just aeg on see, mida arstil täna kõige vähem on. Kui arst hakkab rääkima patsiendile päikesevalgusest, soolestiku tervisest, uitnärvi stimuleerimisest või kaasaegsetest toidulisanditest, võib ta tunduda patsientidele ja isegi kolleegidele „imelikuna“ või „ebaprofessionaalsena“.
Kas me aga tahame elada maailmas, kus ainus „õige“ arst on see, kes lihtsalt vaikides retsepti kirjutab?
Ennetav meditsiin on keeruline töö, aga see on ka päris inimlik töö. See tähendab, et arst peab patsiendile:
• Selgitama, kuidas kehv uni võib viia haigusteni.
• Rääkima, kuidas kunstlik valgus segab hormoonide tööd.
• Näitama, et krooniline väsimus ei ole inimese laiskus, vaid rakkude energiatehaste – mitokondrite – kahjustus.
• Selgitama, et ülekaal ei teki lihtsalt kalorite liigsusest, vaid ka süsivesikute ületarbimisest ja sinise valguse liigsusest.
• Rääkima sellest, et magusaisu on seotud leptiini, insuliini ja päikesevalgusega.
• Selgitama, et lihasmass pole mitte lihtsalt iluasi, vaid tõeline kaitse vähktõve ja diabeedi eest.
• Ja rääkima, et lapsed ei vaja eksootilisi puuvilju, vaid teadmisi sellest, kuidas keha päriselt toimib.
Sellised vestlused ei mahu tavapärase arstivisiidi raamesse. Sellise töö eest ei maksta piisavalt. Seepärast paljud arstid kardavad seda: nad kardavad, et patsiendid hakkavad küsima liiga palju küsimusi, tahavad muutuda ja ootavad arstidelt rohkem tähelepanu ja süvenemist, milleks süsteemis töötavatel arstidel sageli jõudu ja aega lihtsalt ei ole. Süsteem ise ei toeta neid selles.
Miks arstid sageli ei tea, mis on tõeline tervis – ja miks on aeg seda muuta?
Paljud arstid riiklikus ja erasüsteemis tegelikult ei tea, mis on „päris tervis“. Mitte seepärast, et nad oleksid halvad või ükskõiksed, vaid seetõttu, et neid pole seda õpetatud – ei ülikoolis, residentuuris ega töökohal. Või on nad selle lihtsalt unustanud pärast aastaid väsitavat tööd haigete inimestega.
Tavaliselt loetakse inimesi „terveks“, kui neil on normaalne vererõhk, veresuhkur alla 6, kolesterool ja kehakaal “normi piirides” – ning kui neil vastuvõtul otseseid kaebusi pole. Kui inimene sobib sellesse skeemi, siis teda ei peeta haigeks ja teda justkui pole väga vaja aidata, lisaks peab tema ju ise teadlik olema elementaarsetest asjadest - kuidas magada, kuidas trenni teha jne. Aga kas need baasteadmised on tõesti nii lihtsad?
Kaasaegne süsteem ei tunnista sageli eelhaigusi – nagu insuliiniresistentsus, krooniline väsimus, eeldiabeet, eelhüpertoonia (kõrge vererõhk ilma kõrgvererõhutõve diagnoosita), kerge ülekaal, ärevus või halb uni. Neid seisundeid peetakse sageli tühisteks või normi variandiks, kuigi just need seisundid on vundamendiks tõsistele haigustele nagu diabeet, vähk, depressioon või dementsus.
Kui meditsiin lõpuks sekkub, on sageli juba liiga hilja – vaja on kiiresti kustutada tulekahju tugevate ravimite või operatsioonidega. Harva küsitakse päriselt: „Mis oli selle haiguse algne põhjus?“ Sellele küsimusele otsimiseks arstidel jälle aega pole.
Süsteem õpetab arsti patsienti vältima. Noored arstid õpivad vanematelt kolleegidelt vältima patsiente, kellel on palju kaebusi - aga neid inimesi tekib juurde aina rohkem. Neid nimetatakse „keerulisteks patsientideks“, sest nad võtavad palju aega, energiat ja “koormavad süsteemi”. Süsteem soosib kiiret „teenindamist“ – 15–20 minutit patsiendi kohta ja järgmine patsient sisse. Reeglina on need krooniliste ainevahetuslike või autoimmuunsete haigustega patsiendid (kõrgvererõhutõbi, diabeet, podagra, ärevushäired, unehäired, liigeste artroos, autoimmuunsed haigused, naised raske PMSi või väljendunud perimoneopausi sümptomitega) - ja enamusele neist saaks ennetav meditsiin pakkuda abi.
Elustiilimeditsiin ja ennetav meditsiin ei keskendu ainult sellele, et hoida haigused eemal tervetelt inimestelt, vaid nad võimaldavad ka krooniliste haiguste põdejatel täielikult muuta oma eluviisi ning saavutada seeläbi märkimisväärseid tervisetulemusi. See lähenemine on eriti tõhus insuliiniresistentsusega seotud haiguste korral (aga loomulikult ei piirdu sellega), nagu diabeet, rasvumine, kõrge vererõhk, ateroskleroos, luuhõrenemine, nahahaigused, ärevushäired või sügav depressioon – seisundid, millest on võimalik edukalt taastuda just elustiili muutmise kaudu.
Haigete inimeste kiire kasvuga laieneb „normaalsete“ laboratoorsete näitude vahemik järjest enam, et mitte üle koormata süsteemi: natuke kõrgem veresuhkur on veel „talutav“, laste kerge ülekaal on veel „normi piires“. Me ei otsi optimaalset tervist, vaid keskmist, mis tegelikult tähendab keskmist haiget inimest.
Paljud inimesed tunnevad end halvasti, kuid nende analüüsid on “normis”. Nad jäävad süsteemist välja ja otsivad abi ise, tihti ka alternatiivmeditsiinist.
Ennetav meditsiin pole süsteemile oht, vaid hoopis võimalus. Võimalus teha tööd tähendusrikkalt, rääkida inimestega päriselt ja aidata neil tervist hoida, mitte ainult haigust ravida. Ja ometi, seda nii olulist ennetavat meditsiini püütakse tihti sildistada kui libameditsiini. Nagu oleks olemas päris arst ainult haiglas või polikliinikus – ja väljaspool seda justkui mingid kahtlased, arsti moodi tegelased.
Ennetavat meditsiini ei tee keegi teine kui arst ise. Arst, kes ei taha olla lihtsalt protokolli täitja, vaid tahab patsienti kuulata ja aidata. Tõeline teadus ei ole dogmaatiline protokollide järgimine, vaid pidev otsing ja arenemine. Meie organismil on võime end ise taastada – arsti ülesanne on seda võimet toetada ja luua õiged tingimused.
On aeg tuua meditsiin tagasi inimeste juurde – õppida uuesti kuulama, mõistma ja armastama patsiente ning küsima mitte ainult „mis on normaalne?“, vaid „mis on optimaalne?“.
See muutus saab alata juba täna ja sinust, kallis meditsiinitöötaja ja Riigikogu liige.
Lugupidamisega,
Dr Sergey Saadi
