19/02/2026
Ma räägin sulle, mõttest mis tuli lõkke ääres istudes.
Kui sa ostad poest ilusa kurgi ja see maitseb mõrudalt, siis ära vaidle temaga. Ära sunni ennast sööma kibedust ainult sellepärast, et ta näeb hea välja. Viska ta minema.
Elu annab meile iga päev kurgi. Mõne inimese, olukorra, pakkumise, teeotsa. Väljast sile ja roheline, seest aga kibe ja mõru. Kui süda ütleb: "see ei toida", siis ära jää närima. Mõrudus ei muutu magusaks sellepärast, et sa oled harjunud kannatama.
Ja kui sa kõnnid metsarada ning su teel kasvavad okkalised põõsad, siis ära hakka nendega võitlema. Mets ei pane neid sinna sinu kiusamiseks. Mine neist mööda. Rada ei lõpe sellepärast, et seal on okalised põõsad
Aga siin on sügavam õpetus.
Šamaan ei küsi ainult: "kuidas neist mööda minna?"
Okkad õpetavad piire.
Mõru maitse õpetab eristamist.
Loodus ei loo midagi asjata.
Ära jätka vanas harjumuses, kus sa sööd mõru ainult seepärast, et maksid selle eest.
Ära roni läbi okaste ainult seepärast, et oled alati nii teinud.
Peatu.
Hinga.
Küsi endalt ?
Mida see mulle näitab?
Kus ma klammerdun ilu külge, mis ei kanna maitset?
Kus ma ei austa oma piire?
Jah mõnikord piisab tõesti sellest, et sa lihtsalt lähed mööda.
Kotkasulg