Psühholoog Helena Talihärm

26/09/2025

Käisin täna politseis tunnistusi andmas kui psühholoog, sest minu klient võttis esimese asjana minuga ühendust pärast juhtunut. Soovin käesoleva postitusega normaliseerida politseiga koostöö tegemist professionaalina. Kui tuleb kutse ülekuulamisele, siis anda ainult faktipõhiseid teadaolevaid ütlusi, mitte hinnanguid ega arvamusi, mida ma ei saa toetada teaduspõhisusega, nt testiga. Ettevaatlik tasub olla advokaatide ja juristide pöördumiste suhtes, nendel on ühe osapoole huvid mängus. Kui on kahtlusi, mida ja kuidas öelda, siis tasub võtta ühendust oma superviisori või katusorganisatsiooniga. Mina sain nõu Eesti Pereterapeutide Ühingu juhatuselt. Loodan väga, et olin kliendile kasulik tema juhtumis.

05/09/2025

Poeg läks kooli tagasi ja mina ka - tema 5. klassi ning mina 17. pereteraapia õppesessioonile, kus oli ühel päeval ka vaheeksam, mida Kiira Järve Pereteraapia Koolituskeskus nimetab vahvalt - Teadmiste Pidu. Seekordsed taipamised väljaõppes 04-05.09.25:
# "Kes peaks istuma minu vastas olevale tühjale toolile ja mida ma võiksin temaga rääkida?" - me oleme harjunud rääkima näost näkku ning tähelepanelikule publikule. On aga teemasid, mida ei julge adresseerida sageli väga üldse teise poolega ning tavaliselt me siis ketrame neid oma peas. Teraapias saab öelda asju välja tühja tooli meetodil, mis annab võimaluse, et suu harjuks rääkima nendest peas keerlevatest asjadest. See on turvaline keskkond, kus saab harjutada seda, mida vastaspool öelda võiks ning kuidas ma seda vastu võtan. Ikka selleks, et kunagi ehk päriselt adressaadile edasi anda seda, mis vajab ütlemist.
# Me ei leia _õiget_ partnerit, me kasvame oma partneriga koos sobivaks.
# Terapeut ei tee peresid "korda", vaid aitab perel liikuda neile vajalike muutuste suunas.

30/07/2025

Olin täna Vikerhommiku stuudios otse-eetris ja vastasin Kirke Erdi ning Taavi Libe küsimustele loomeinimeste suitsiididest, mis tõukub tänasest Ekspressi artiklist https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120393264/tiina-saar-veelmaa-loomealadel-labipolemisest-ei-ole-vast-saladus-et-teatriope-on-siinmaal-olnud-pigem-lammutav
Olen nõus artiklis välja toodud mõttega, et vaimse tervise ennetajatena oleme Eestis siiani kehvad ennetajad ja veel kehvemad edendajad, tegeleme tagajärgedega ja abini jõutakse sageli liiga hilja - kui suhted, tervis, töö - inimesele olulised eluvaldkonnad on punasesse lastud.
https://vikerraadio.err.ee/1037838/jarelkuulamine
Abi on ometi olemas - kõigil meil on vähemalt keegi, kellel nööbist kinni võtta ja paluda ärakuulamist - see üks kolleeg, üks sõber, üks pereliige, üks terapeut. Ja kui ma märkan kolleegi, sõbra või pereliikme käitumise ja suhtumise muutust, siis tunnen siirast uudishimu tema käekäigu vastu. Tasuta professionaalset nõustamist saab ka - nt Eluliin (tel 6558088), vaimse tervise tugiliin (tel 116123), lasteabi nr 116 111, koolipsühholoogide tugiliin nr 1226.
Refereeritud artikkel: https://eeter.err.ee/1609757454/psuhholoog-helena-taliharm-loomeinimeste-kannatusi-ei-tohi-heroiseerida

22/07/2025

Selle aasta kevadel pöördus minu poole Balti Filmi ja Meediakooli ajakirjanduse eriala üliõpilane Egert Ninep, kes soovis minu kui psühholoogi panust artiklisse, mis räägib rõhuasetusega noortele nende ekraaniajast, sealt saadavast kergest dopamiinilaksust ning mida ette võtta kui palju aega kulub ekraanis toimuva jälgimisele, sealt tunnustuse otsimisele või enda võrdlemisele eeskujudega. Võtmesõna on teadlikkus nagu ikka.
Minu panusega artikkel on nüüd läbinud fakti- ja kvaliteedikontrolli ning avaldatud, paraku ainult ingliskeelsena:
https://youth.europa.eu/news/your-screen-controlling-you-breaking-free-dopamine-and-device-dependence_en
Olen sellise märkamise üle väga uhke ja tänulik! :)

Social media connects us like never before - but it also fuels addiction and anxiety. Let's explore how too much screen time affects our brains, relationships, and well-being, and offer expert tips for reclaiming balance.

30/06/2025

Kolm aastat tagasi tegin teoks unistuse, mida olin kandnud endaga kaasas 22.a - oma erapraksis. Seega võin lubada endale kolm kaneelirulli. :)

14/06/2025

Isiklik postitus #9.

Mu poeg lõpetas sellel nädalal 4. klassi. Eelmised kolm aastat olen avaldanud oma sotsiaalmeedias postituse, kus olen jaganud oma valu, hirmu ja abitust seoses poja kooliga. Seekordne postitus on teistsugune ja viimane selles saagas.
Nimelt ma ei saanud kolm aastat aru enda osast, et kuidas mina panustan sellesse, et mu pojal on koolis raske, ta segab õpetajaid, klassikaaslasi, ei tee kaasa ja läheb tunnist ära ilma põhjuseta. Ma süüdistasin kolm aastat koolis kõiki – õpetajaid, juhtkonda, lapse klassikaaslasi, nende vanemaid. Ma tundsin, et ei saanud kuulamist ega mõistmist kooli poolt ning kaasasin seega üha uusi ja uusi instantse – Rajaleidja, lastekaitse, piirkonna politsei konstaabli… Kuni Haridusametini välja. Mäng käis juba üle poja pea täiskasvanute vahel. Tundsin igal ümarlaual, et nemad on seal teises paadis kõik ja mina olen üksi. Kool ja teised instantsid nägid mind kui närvihaiget ema.
Kuni enda teraapias intensiivistati terapeudi poolt seda teemat sinnamaale, kus ma otsisin vastust ühele küsimusele: miks mul on vaja kakelda kooli ja teiste instantsidega? Aus endale otsa vaatamise koht oli see, et mul on valus. Et mul ei õnnestunud päästa oma esimest poega elule. Et ma tahan oma teise poja ära päästa. See on alateadlik protsess valdavalt muidugi. Teraapias saab selliseid asju vaadata. Ja sellest vabanemiseks on vaja võtta vastutus. See tähendab vabandada ja lubada, et ma ei käitu enam ebaõiglaselt, ründavalt, reljeefselt. Sõjaprintsess Xena moodi. Sest mu laps kannatab ja ega nendel instantside esindajatel ka meeldiv pole. Mul ka tegelikult mitte.
Ma vabandasin koolidirektori ees isiklikult ja avalikult – Haridusameti ümarlaual. Korduvalt klassijuhataja ja õppejuhi ees igakuistel arenguvestlustel. Poja isa ees. Poja ees.
Ja siis hakkasid muutused toimuma – poeg käitus koolis ennastjuhtivamalt, tegi kaasa tundides, püsides tundides nii kaua kui need kestavad; klassikaaslased hakkasid meil külas käima ja poeg tegi nendega ühiselt asju; klassikaaslaste vanemad rahunesid maha. Poja isa vaatas mulle üle mitme aasta päriselt otsa. Ja mina? Mina usun, et koolipersonal tahab mu pojale head ja näen, et nad on tulnud minuga koostööle. Ja nüüd ma usun, et mu laps saab rahulikult ja päriselt õppida oma koolis.

06/06/2025

Pereteraapia 16. sessiooni taipamised minu jaoks:

# Kui ma olen teiste meele järgi enda heaolu hinnaga, on selle nimi kaassõltuvus.
# Kui klient saab teraapias kontakti vihaga, tähendab, et ta on saanud kontakti jõuga, mille abil teha vajalikke muutusi oma suhetes.
# Kui klient ütleb, et ei mäleta väga lapsepõlve, siis võib olla, et ta oli pidevalt kodukeskkonnas vihane lapsena. Kui ma olen vihane, siis ma ei mäleta asju, sest ma toimetan kuklas oleva reptiilaju najal. Mäletada saab kui ma tunnen nt kurbust.
# Haavatavus on suurim julgus suhetes.
# Elu = protsess. Ei ole ideaalset sihtmärki, et mul on ühel päeval ideaalne suhe pereliikmetega, lastega, partneriga, sõpradega, kolleegidega... Loeb see, kas mina suudan endaga kontaktis olla, osates hoida oma olulisi suhteid ja reageerida küpselt teiste valikutele kui need minu omadega ei kattu.

20/05/2025

Olles teise aasta pereterapeudi väljaõppes, näen oma töös, et 1:1 sessioonidel tuleb tavaliselt välja, et kliendi mure on suhetega seotud, seega pereteraapiat vajav. Kui ma selle mõtte välja käin, on tavaliseks reaktsiooniks kaitsesse minek: „Ema saab infarkti Su kabinetis,“ „Isa ei tule teraapiasse“ ja „Mis need õed-vennad minu isiklikku muresse puutuvad?“
Kui ma uurin edasi, kas klient on juba oma soovist pere teraapiasse kaasata, rääkinud nendega, siis tavaliselt tuleb eitav vastus. Klient oletab, mida tema lähedased arvavad ja vastavad. See on loogiline, sest klient teab oma lähedasi kauem kui mina ja oskab aimata nende reaktsiooni. Ma ei usu hetkekski, et pere keeldub tulemast ja uurin kliendiga asja edasi.
Kui hakkame lähemalt vaatama kliendi hirmude sisu, siis selgub, et need on talutavad või hallatavad. Ma teen kliendiga ka kuiva trenni enne pere kaasamist, kus me arutame nende võimalikud vastused ja reaktsioonid läbi ning mis see kliendiga teeb, kuidas võiks nendele sõbralikult ja hoolivalt vastata. Allpool tüüpilised lähedaste kaasamised, mis pigem ei aita ja sinna juurde toimivam näide, et pere teraapiasse tuleks.
Selmet öelda: „Terapeut ütles, et te peate järgmine kord minuga teraapiasse kaasa tulema,“ on parem variant: „Mul on teie vaadet vaja, kas te palun aitaksite mind ja tuleksite minuga kaasa?“
Selmet öelda: „Ma saan teile teraapias lõpuks kõik välja öelda, mida olen kõik need aastad endas hoidnud,“ on parem öelda: „Mul on vaja teiega olulisi teemasid arutada turvalises keskkonnas, kus süüdlasi ei otsita.“
Selmet öelda: „Terapeut näitab, mismoodi te olete mind valesti kasvatanud ja kohelnud ning õpetab, kuidas õige on,“ asemel tasub öelda: „Ma soovin aru saada, kus meie suhted on sassi läinud teraapias, see ei ole vanemate ümberkasvatamise koht.“
Kogu pere on tavaliselt närvis enne päris esimest kohtumist minuga ja see on mõistetav. Ükski pereliige pole jäänud kõrvaltvaatajaks sessioonil ning meessoost isikud nendivad sessiooni lõpus sageli, et „Arvasin, et hakkan siin puid alla saama kõigilt, aga ei läinudki nii.“
Klient üllatub kui ta palub ja pere nõustub teraapiasse tulekuga.
Siia lõppu käib siiski ka klausel, et pereteraapia ei ole võluvits. On vanemaid, kes ei tule kohale ka pärast mitmendat viisakat palumist. On vanemaid, kes ei ole valmis nägema enda osa sassiläinud suhetes. On vanemaid, kes ei võta vastutust oma (täiskasvanud) laste ebaõiglase kohtlemise eest. Ma töötan nende pereliikmetega, kes on kohale tulnud. Ja kliendiga järgneb 1:1 teraapias leinatöö, mille sisuks on teadvustamine ja tunnetetöö seoses igatsusega päris-suhte järgi mitte kohale tulnud vanemaga.
PS. Mina esitasin tutvudes umbes seitsmenda küsimusena oma tulevasele elukaaslasele, kas ta minuga teraapiasse tuleb, sest mul on komplekstrauma taust ja ta peab olema minu tumeda poolega kursis. Ta nõustus koheselt. Teraapias saab tema terapeudilt suuniseid, kuidas ära taluda kui ma rikki lähen ja mida teha, et mind toetada. Teraapiasse tasub tulla kohe, mitte siis kui on vaja tegeleda suhte-tulekahjude kustutamisega.

13/05/2025

See hetk kui klient on minuga pikas koostöös jõudnud oma peresuhetes läheduse ja stabiilsuse kogemise lävele, tuleb pojengidega seda mulle teatama ja lisaks hinnatus- ja tänutundele kogen taaskord seda mälupilti, kus ma olen oma armsaima lähedase, vanaema, lopsakas lõhnavas lilleaias. Selliste hetkede nimel ma õpin pereteraapiat ning saan üha uuesti ja uuesti kinnitust, et see lähenemine toimib.

09/05/2025

15. pereteraapia väljaõppe taipamised minu jaoks:

# Meil, kes me oleme harjunud kõigega ise hakkama saama, on mõte, et nii on vaja, sest kes siis veel asjad ära teeb, aga selle all on tavaliselt üksildus.
# Klient saboteerib sageli tegelikult ise korralikult vanemate, õvede ning vanavanemate tulemist pereteraapiasse a la: "Ema saab siin infarkti." "Isa ei taha tulla." "Õed-vennad pole üldse teemaga seotud." jne. Suur on üllatus kui nad seejärel küsivad perelt, kas nad tahaks teda aidata ja tulla koos sessioonile ning pere nõustub.
# Kuulen sageli suhteootust: "võta mind sellisena nagu olen". See tundub lapsik ja ennastõigustav. Küpsemalt kõlab "vajan, et austaksid minu olekut täna sellisena nagu see on."
# On hea tulla partneriga koos kohe algusest peale teraapiasse, sh ka siis kui tegemist pole paarisuhte teemaga, vaid muu küsimusega - lapsed, vanemad, diagnoosid, elukriisid, hirmud, traumad, eksistentsiaalsed küsimused. Partner näeb meid kõrvalt, ta saab olla toeks ning kaasreguleerijaks. Ilma haavatavuseta pole lähedust.
# Partnerile enda vajaduste nähtavaks tegemine on oluline suhtes. Aga mis siis kui vaatajat ei ole? Milline on minu suhtereaalsus täna, kas see vastab minu ootustele?

03/05/2025

Pere ja Kodu küsis ning mina vastasin. Olen isegi emana alloleva murega kimpus olnud:
https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/120374489/pikim-aeg-kakamata-kaheksa-paeva-lopuks-hakkas-laps-iga-puuksu-peale-karjuma-tal-oli-valus
Minu sisend ilma maksumüürita:
Kuna laps on tunnistatud füüsiliselt terveks, siis võib järgmisena kahtlustada psühholoogilisi põhjusi, mida ma kirjeldan üldises võtmes alljärgnevalt.
Näiteks on lapsel olnud varasemalt kõhukinnisus ja tal on valus olnud kakada seetõttu ning nüüd on ta valu ees hirmul ja ärev.
Või ta on pidanud oma häda tegema räpases või võõras WC-s ja nüüd kogeb laps ebamugavust kakamisega seoses.
Tundlike meeltega lastel võib olla häiritud keha tajumine ning laps ei pruugi teadvustada, et tal on vaja häda nr 2-te tegema minna. Ehk võib olla tegemist aga hoopis sellega, et lapse igapäevarutiinis on toimunud muutusi - nt kolimine, vanematevahelised probleemid, uue lapse sünd perre vms, mis on tekitanud alateadliku kontrolli kaotuse tunde lapsele ning kuna kakamine on asi, mida laps saab ise kontrollida, siis ta teeb seda kakamist kinni hoides.
Kui laps käib näiteks eelkoolis ja teda treenitakse ka võib-olla koolikatseteks, siis on ka see muutus, mis võib tundliku lapse kakamist takistama hakata.
Äkki on tegemist sellega, et last on mingil viisil häbistatud mähkmete kandmise või määrdunud aluspükste pärast, siis see tekitanud talle häbi ja süütunnet ning see tegevus ei soodusta kakamure lahenemist.
Last tuleb eelkõige tema mures mõista ja temaga tuleb sel teemal rääkida sõbralikult ja hoolivalt. Kritiseerimine ja pahandamine ei aita. Oluline on mitte teha lapse kakamisest pereelu keskset probleemi vanema poolt. Vanem võiks küsida ka lapse käest ideid, kuidas tal kergem kakada oleks, näiteks panna WC-sse last huvitavat lugemist, pilte seintele või mõne mänguasja. Ehk on vaja vanemal oma tundliku lapse kehataju osas teadlikkust tõsta. Kui ise ei oska, tasub kaasata spetsialist.
Vanem peaks kindlasti selle murega kaasnevate tunnete ventileerimiseks leidma ka ise usaldusväärse täiskasvanu või spetsialisti.
Veelgi kasulikum on teemat uurida süvitsi nt pereteraapias, sest nagu kirjast nähtub, siis meditsiinilist näidustust pole, seega asub probleemi juurpõhjus mujal ja tavaliselt on selleks muuks kohaks peresuhted. Laps võib kakamise teemaga näiteks saada endale vanemate tähelepanu, hellust ja hoolivust, reguleerida sel moel pere õhustikku, sest siis tülitsevad vanemad vähem kui nad tema kakamise murega hõivatud on või juhtida mingilt peresuhete teemalt tähelepanu mujale oma kakamise teemaga.

„Pidime tihti lapsele lasteaeda järele minema, sest tal tuli kakahäda peale, aga ta polnud nõus seal tualetti minema. Ta nuttis ja häiris teisi lapsi,“ kirjeldab ema keerulist aega. Sandra ja tema poja lugu julgustab teisigi vanemaid, et kuigi laste hirm kakamise ees on väga levinud problee...

22/04/2025

Minu postkasti saabus täna selline kiri:

Sind esitati üheks “Rõõmsaimaks Eesti inimeseks” 2025. aastal. Rõõmsaid Eesti inimesi sai esitada Peaasi.ee vaimse tervise vitamiinikuuri raames.
Soovime Peaasi.ee kooskonnaga Sinu loodavat rõõmu ka teistega edasi jagada. Sind kirjeldati meile nii:
"Ta on psühholoog, kes õpib veel juurde pereteraapiat. Ta on imeline inimene."

Üllatus ja tänutunne valdavad mind. Vau!