05/11/2025
Igaühe sisemaailmas eksisteerib kaks psüühilist osa, mida võib kirjeldada kui päikese- ja varjulast. Need arhetüüpsed kujundid aitavad selgitada, kuidas kujunevad emotsionaalsed reaktsioonid, suhted ja enesehinnang.
Päikeselaps esindab tervet, enesekindlat ja armastust kogenud sisemist osa. Selle kaudu avaldub elurõõm, turvatunne, avatus ning võime tunda end väärtusliku ja piisavana. Päikeselapsega kontaktis olev inimene suudab säilitada tasakaalu, luua tähendusrikkaid suhteid ja kohaneda elu väljakutsetega paindlikult.
Varjulaps kehastab aga alateadlikke haavu, mis on pärit lapsepõlve kogemustest, näiteks hülgamine, emotsionaalne kaugus, kriitika, häbitunne või turvatunde puudumine. Need kogemused salvestuvad alateadvusesse ja võivad hilisemas elus avalduda automaatsete kaitsemehhanismidena. Sageli on reaktsioonid tugevad, ebaproportsionaalsed või raskesti mõistetavad. Näiteks ülitundlikkus tagasilükkamise suhtes, pidev vajadus tõestada oma väärtust või vältiv käitumine lähedussuhetes.
Kui varjulaps jääb teadvustamata, juhib ta inimese käitumist alateadlikult. Tekivad korduvad mustrid, mille juurpõhjused jäävad esialgu nähtamatuks. Sellisel juhul ei reageeri inimene üksnes hetkeolukorrale, vaid alateadvuses aktiveerunud varasemale haavale.
Tervenemise aluseks on võime märgata ja ära tunda, millal tegutseb inimese seest tema varjulaps. Kui see osa saab teadlikuks, on võimalik luua sisemine dialoog, pakkuda emotsionaalset turvatunnet ja hakata ümber kujundama sügavalt juurdunud uskumusi. Teraapiline töö keskendub sageli just sellele, sisemise lapse äratundmisele, aktsepteerimisele ja toetamisele.
Pikaajaline mõju avaldub nii suhetes kui ka enesetunnetuses: suureneb emotsionaalne paindlikkus, kaob vajadus pidevalt ennast kaitsta või tõestada ning väheneb sõltuvus välisest heakskiidust. Inimene ei juhindu enam alateadvuslikest reaktsioonidest, vaid suudab tegutseda teadlikult ja sisemiselt tasakaalus olles.
Terviklikkus ei tähenda, et valusad kogemused kaovad, vaid et neid enam ei peideta ega suruta alla. Sisemine vabadus algab hetkest, mil inimene suudab võtta vastutuse oma emotsionaalse reaalsuse eest ning pakkuda endale seda, mida kunagi vajati, kuid ei saadud.
Kui märkad, et su sammud on raskemad kui varem, et naeratus ei tule enam nii lihtsalt ja süda igatseb valgust, siis on aeg peatuda.
Kui tunned, et oled end kuskile kaotanud, et elu on justkui halliks kulunud ja rõõmu on väheks jäänud, siis aita oma päikeselapsel taas särama hakata.
Kui tunned, et elu on kaotanud oma sära, et päike paistab teistele, aga mitte sulle… Kui hinges on väsimus ja igatsus taas tunda kergust ja rõõmu, siis tule teraapiasse, et taasleida oma päikeselaps ☀️
www.korgemmina.ee