10/07/2025
Miks ma neid lugusid küll siia kirjutan?
Eks ma vahest ise ka mõtlen, et miks ma neid jagan. Noo ma mõtlen nii ausalt ja valusalt, oma kogemust ja elu. Ühtepidi sain aru, et see koht, kus saan end väljendada. Ja just nimelt ausalt ja otse, ilma et keegi piiraks või maha teeks. Sest noo tehke kui tahate, see mind enam ei kõiguta. Nii nagu varem, nii nagu varem ei julgenud ma oma Suud lahti teha, enda eest seista. Nüüd julgen ja nüüd kirjutan.
Aga tegelikult on need lood palju sügavamad, nii mulle endale kui ka laiemas pildis. Minu jaoks on see kui üks suur osa minu teekonnast ja sellest keda ma kehastama olen tulnud. Seetõttu on need lood mitmekihilised. Alati!
Nad on ausad ja vahetevahel naljakad, sest elu ongi vahel lihtsalt kummaline. Aga nad on ka sügavad, kohati valusad, sest ma kirjutan sellest, mida ise läbi elan ja kuidas ma seda märkan. Iga lugu kannab endas ka õpetuse kihti — kuidas märgata, kuidas analüüsida, kuidas näha ja tunda mitte ainult seda, mis toimub meie ümber… vaid ka seda, mis toimub meie sees. Ja selle tööriista omandamine on üks suurim kingitus ja vägi, mille juhtimine enda kätte võtta.
Need on kirja pandud nii, et kui kuskil tekstis midagi kõnetab või kripeldama jääb, siis seal ongi koht, kuhu endas vaadata. Mitte minu loosse, vaid just nimelt endasse. Sest kõik need lood on korraga nii minu kogemus ja samal ajal ka õpetus, kuidas elule peale vaadata, kuidas märgata, kuidas analüüsida, kuidas tajuda seda, mis meie sees ja ümber toimub.
Minu eesmärk pole sulle ette öelda, kuidas olla või elada. Seega on need jagamised pigem nagu väiksed kutsed, hei, vaata siia nurka, kas siin on midagi. Mõnikord on. Mõnikord ei ole. Aga kui loed ja tunned, et midagi sinus liigub… siis tea, seal midagi olulist. Midagi kuhu vaadata, midagi mida muuta ja vabastada.
Seega võid neid edaspidi vaadata või hoopis lugeda eelmisi järgmiste vaatenurkade alt: nagu isiklikku kogemuslugu, nagu kutset eneseanalüüsiks, nagu õpetust, kuidas tajuda nähtamatut, nagu energiatööd, mis töötab vahest ilma mõistuse sekkumiseta, või lihtsalt nagu humoorikat ja inimlikku hetke minu selles elus ja kasvamises.
Näiteks nagu kirjeldasin möödunud nädalal surma. Tuli välja, et sageli loeti ainult üht kihti. Kiht mis polnud selles tekstis isegi esmane ega ka oluline - surm ise, siit füüsilisest reaalsusest lahkumine. Ma kasutasin seal sõna surm, kuid see sõna ei esindanud seda tavapärases mõistes, vaid kui seda kes me tegelikult oleme ja millega Meil koguaeg ühendus on. Seega kel jäi pool sõnumit saamata, lugege uuesti. Lugege selle pilguga, et surm on justnimelt meie kõigi peidetud potensiaal, see midagi suurt - kes me tegelikult oleme ja ka see müstiline, see kus on nägemine, tajumine, võimed, ühendused, eelmised elud, galaktikad, rassid jne jne.
Seega, jah kirjutama ma jään, jagama enda teed ja kogemust. Ja ime kombel, neid kogemusi on mulle antud omajagu ja nad tulevad õigel ajal. Mõned veel ootavad natuke, kuid nad tulevad. Ühel päeval. Teisipäeval, aga ma ei tea millisel.
