18/05/2025
Sellel aastal õpetas mets mulle kõige rohkem kannatlikkust.
Veetsime seitse intensiivset päeva looduses, teadmatuses, millal saab süüa või magada. Pidev valmisolek vaenlase kontaktiks oli põnev, kuid ka vaimselt ja füüsiliselt kurnav. Ühe öö veetsime telgis, ülejäänud ööd ööbisime vabas õhus, telkmantli all, tähistaeva või vihma käes.
Iga õppus annab uusi õppetunde. Seekord sain väga selgelt aru, kui oluline on õige varustuse valik. Suvine magamiskott ja villaste sokkide puudumine muutsid külmad ööd katsumuseks. Magada sai napilt 3–4 tundi, aga just sellistes olukordades, kui mugavustsoon kaob, toimubki tõeline areng. Kasvatab paksu nahka.
Kõige raskem osa polnud siiski külm ega füüsiline väsimus. Kõige raskem oli olla eemal oma perest. Ma igatsesin oma naist ja lapsi iga päev. Aga see igatsus meenutas mulle, mille nimel ma pingutan – oma pere, oma kodu, oma rolli täitmist. Õnneks oli minu tugev ja hooliv naine kodus hoolitsemas meie laste eest. Just tema tugevus kodus andis mulle jõu metsas edasi minna.
Tegelesime patrullide, kaevikute kaevamise ja liikumisega raskel maastikul. Kõige katsumusterohkem hetk oli rännak läbi soo. Tegin teadliku otsuse võtta kaasa patrullkott, et muuta kogemus füüsilisemaks. Poolel teel kahetsesin seda otsust, kuid ma ei andnud alla. Õhtuks jõudsime sihtkohta, jalad olid väsimusest pehmed ja läbimärjad, aga meel oli selge. Magasime kuuse all paar tundi ja ärgates algas uus rännak. Sellele järgnes vastase rünnak ja lõpuks endex – harjutuse lõpp.
Meheks ei saada ühe hetkega. Selle nimel tuleb igapäev pingutada. Mitte mugavuse, vaid vastutuse suunas.
Metsas õppisin, et kõige raskemad päevad ei murra sind, kui tead, kelle ja mille nimel sa seisad.
Foto: Merilin Sepp
