
10/06/2025
Viimased kuud olen olnud eemal. Väljaspoolt võib see tunduda pausina… ja oligi. Aga mitte eemaldumisena – vaid sügava sukeldumisena iseendasse.
Olen pidanud tegelema teemadega, mis puudutavad paljusid meist:
🌀 Mida tähendab olla ema, naine, inimene?
🌀 Kuidas tulla toime teadmisega, et ma ei saa kontrollida kõike oma lähedaste elus?
🌀 Kuidas usaldada elu ka siis, kui hirm tahab üle võtta?
Selle kõige keskel hakkas ka minu keha rääkima.
Minu keha andis märku sellega, et kaotasin ühenduse oma kehaga. Olen aastate jooksul õppinud seda märkama.
Üks lihtne, toetav puudutus teraapias tuletas meelde, kui oluline on turvatunne. Nii kehale kui ka meelele.
Sain kinnitust, et isegi siis, kui tundub, et peab kõigega ise hakkama saama, on õigel hetkel peatumine kõige olulisem.
Küsida toetust ja seda vastu võtta on oskus, mida me kõik saame õppida.
💬 See kogemus on süvendanud minu tööd terapeudina.
Ma ei paku lahendusi – pakun ruumi. Kohta, kus märgata oma seisundit ja tulla tagasi kontakti. Kohta, kus saab kuulata oma keha ja mõista, mida tegelikult vajad.
Kui sul on tunne, et olukord on kasvanud üle pea. Või soovid lihtsalt selgust, rahu, ruumi.
📩 Kirjuta mulle. Sa ei pea ootama, kuni “kõik on liiga palju”. Võid tulla juba praegu – just sellisena, nagu oled.
🤍