27/01/2019
Kui su laps tuleb koolist ja ütleb, et õpetaja on nõme, siis võid sa näiteks:
1) last noomida ebaviisaka sõnakasutuse pärast;
2) käskida olla tal edaspidi viisakam ja usinam;
3) öelda lapsele, et küllap õpetajal oli põhjus niiviisi käituda;
4) lihtsalt pöörata see teade naljaks;
5) sattuda paanikasse ja mõelda, et laps sai ikka liiga vara kooli pandud;
6) mõelda, et see on järjekordne märk, et õpetaja ei ole sinu lapse vastu õiglane;
7) võtta teadet rahulikult ja loota, et lapski rahuneb ja unustab olukorra;
8 ) tunda end küll häirituna, ent teemast olulisem on siiski lõpetada pooleliolev töö;
9) mõelda, et ma ei ole piisavalt hea lapsevanem ja ei tule sellise olukorraga toime.
Ja võid alustada ka sellest, et võtad korraks aja maha ja püüad lapse tunnetega kontakt saada, öeldes näiteks: „Sa tundud tõesti päris pettunud! Õpetaja käitumine ei meeldinud sulle?“ Nii saab alguse vestlus, millel võib olla palju häid tagajärgi, näiteks:
1) laps õpib oma emotsioone märkama, nendega toime tulema ja neid juhtima;
2) areneb lapse oskus probleeme lahendada;
3) areneb lapse empaatiavõime;
4) lapse käitumise ajendiks saab välise juhtimise asemel sisemine, tasapisi tekib enesekindlus ja julgus oma arvamusele;
5) vanema suhe lapsega muutub turvalisemaks ja usalduslikumaks.
Lõppkokkuvõtteks: kui vanem selliseid olukordi märkab ja targalt kasutab, tunneb ta tulevikus vähem muret lapse ütlemiste ja otsuste pärast.
Kuidas lapsi kuulata nii, et nad tahaksid vanematega oma mõtteid, muresid ja kogemusi jagada, saab koos pereterapeudi Tiina Teskaga õppida Gordoni perekooli grupis Rakveres, mis algab 21. veebruaril.
Foto: Sille Jõgeva.
