15/12/2025
Tänane lugu tuleb sellest, kuidas ma jõudsin transpersonaalse psühholoogia ja hüpnoteraapia õpinguteni.
Minu teekonnad on tihti alanud kutsest.
Nii nagu minu joogatee sai alguse lapsepõlvesõbranna kutsest Indiasse, algas ka see lugu sarnaselt.
2022. aasta suvel kutsus hea sõber Eero mind Teadlik Mina erakooli suvelaagrisse Käärikul. Tegemist on kooli iga-aastase traditsiooniga, mis on avatud kõigile huvilistele. Ma ei läinud sinna kindla eesmärgiga – pigem avatud südame ja uudishimuga.
Seal nägin esimest korda, kuidas Jure Biechonski inimestega töötab. Mind liigutas sügavalt tema soojus, austus ja kohalolu. Eriti puudutas mind põhimõte, mida ta sageli rõhutab:
„Palun ole esimesena inimene ja alles siis terapeut.“
See lause avardub minus ajaga üha sügavamalt.
Samas laagris sündis ka otsus alustada 4-aastast terapeudi õpet. Ühel pausil ütlesin Jurele:
„Ma soovin saada sama heaks nagu sina.“
Tema vastus jäi minuga:
„Mina teen kõik, et sa saaksid veel paremaks kui mina.“
Kuna uued kursused alustavad selles koolis kord kahe aasta tagant, tuli mul veidi oodata. 2023. aasta suvel osalesin veel ühes suvelaagris ja sama aasta 3. novembril astusin põksuva südamega Hestia Hotel Europa uksest sisse, et alustada seda teekonda.
Juba esimene sissejuhatav moodul oli minu jaoks väga tähenduslik. Tundsin, et see on koht, kus on turvaline avardada oma piire. Teisel päeval küsisin, kas võiksin proovida tõlgi rolli.
Kuna Jure õpetab inglise keeles, toimub koolis pidev tõlge inglise ja eesti keele vahel. Minu esimene katsetus õnnestus ja nii olen saanud seda rolli täita igal moodulil, mis toimuvad kord kuus kolme päeva jooksul.
See on olnud minu jaoks suur eneseületus – seista terve grupi ees, õpetaja kõrval, ja kanda vastutust, et sõnum jõuaks kohale võimalikult täpselt. Avalik esinemine on olnud üks minu suuremaid hirme ja just seetõttu on see olnud ka sügavalt tervendav teekond.
Veel üks suur samm minu jaoks oli esimesel moodulil laulda koos grupiga. Mõtlen sellele siiani ja imestan, kust see julgus tuli – 70 inimese ees. Vastus on lihtne: see ruum oli ja on turvaline, hoitud ja sügavalt inimlik.
Tänaseks olen selles koolis õppinud kaks aastat ja kaks on veel ees. Selle aja jooksul on mulle järjest selgemaks saanud, et terapeuditöö ei ole kellegi „parandamine“, vaid eelkõige suhe – kohalolu, ausus ja inimlikkus.
Transpersonaalne psühholoogia ja hüpnoteraapia annavad mulle raamistiku ja tööriistad, kuid veel enam õpetavad need mind kuulama sügavamalt, märkama sõnade all olevat ning hoidma ruumi, kus inimesel on turvaline olla oma kogemuses täpselt sellisena, nagu ta parasjagu on.
Lihtsalt öeldes on see terviklik lähenemine inimesele – arvesse võetakse nii keha, tundeid ja alateadlikke mustreid kui ka elukogemusi ja inimese sisemist olemust.
Hüpnoteraapia ei tähenda kontrolli kaotamist, vaid teadlikku ja fokusseeritud seisundit, mis aitab ligi pääseda sügavamatele kihtidele.
Minu jaoks on selle õppe juures kõige olulisem:
💛 sügav kohalolu
💛 austus inimese loo vastu
💛 tempo, mis ei suru
💛 ja arusaam, et tervenemine toimub suhtes – inimeselt inimesele
Sellest teekonnast ja õpingutest jagan siin edaspidi veel.
