29/07/2025
USALDUS
Kui palju usaldad lõpuni välja iseennast, oma elu, oma loomingut?
Tundsin ühel õhtul, et soovin võtta aega iseendale. Järgneval hommikul istusin autosse teadmata kuhu lähen. Usaldasin. Jälgisin enda tunnet ja teekonda usalduses. Võtsin suuna Eestimaa südamesse Paidesse. Kui nägin Kirna silti, siis tekkis koheselt tunne teha peatus Kirna mõisas. Kuna ma polnud seal varasemalt käinud, siis soovisin tunnetada selle koha energiat. Tunne juhatas mind täpselt nendele üksikutele pinkidele, mis toetasid mind. Eestimaa südames tekkis kaks tunnet, kas võtta suund Rakvere või Jõgeva suunas? Valisin Jõgevamaa ja imelise Endla rahvuspargi. Tee peal helistasin majutuskohta, aga kõnele ei vastatud. Kuna oli väga kuum suvepäev, siis tekkis tunne minna ujuma.
Avastasin imelise Suure Linajärve, kus sain ujuda idüllilises vaikuses nautides sooja järvevett. Veel polnud majutusest tagasi helistatud ja tekkis tunne sõita sinna koha peale. Kedagi seal ei olnud ja autosse tagasi istudes märkasin kõnet. Meeldiva häälega naine vastas ja ütles, et see kõne tuli ootamatult, aga neil on pakkuda viimane suvemaja. Kuna nad olid just kodust lahkunud, siis leppisime kokku, et teavitada, kui maja on valmis. Käisin toitu nautimas ja võtsin suuna tagasi samasse parklasse, kus käisin ujumas. Tekkis tunne minna õhtul veel Männikjärve rabasse jalutama. Parklasse jõudes tuli sms, et maja on valmis. Olin dilemma ees, kas minna ja viia asjad ära ning nautida seal õhtut või käia rabas ära ning siis sõita ööbimiskohta. Valisin minna rabasse. Olen käinud Eestis väga paljudes rabades, aga Männikjärve lummas mind koheselt. Sain aru, miks minu tunne sinna mind tõi. Istusin pingil, jalad rabavees ja lasin loomel avaneda kirjasulest paberile.
Sees meeletu tänutunne, et usaldus viis mind nii imelisse kohta. Tekkis tugev tunne tulla hommikul tagasi nautima rabatornis päikesetõusu. Panin endale äratuse kl 3:34. Armas ööbimiskoht ootas mind. Vaatlesin enda päeva, alistusin hommikul täielikult teadmatusse ja nüüd naudin päikeseloojangut kaskede vahel kiiges.
Enda sees suur rahu, rõõm ja usaldus. Kuhugi polnud kiiret, täielikult kohal praeguses hetkes ja üks samm korraga. Mõistusel pole ruumi vahele häkkida, kui süda on avatud.
Varahommikul tundsin ennast vaikselt ja õrnalt loodusega ärkamas. Kerguses. Ühenduses. Sõitisin 4 km mööda kruusateed, kui uhke kits seisis tee peal ja kõrval oli väike kähriku poeg. Peatasin auto, jälgisin. Kits läks ühes suunas ja kähriku poeg teises suunas. Igalühel on vabadus valida, mis suunas minna. Päike hakkas vaikselt märku andma oma ilusa kumaga, et aeg edasi liikuda. Kuna olin eelneval õhtul rabamatka valinud kuni rabatornini, siis teadsin, kuhu auto jätta ja liikusin hommikuvalguses mööda tuttavat rada. Aeglustasin, vaatlesin ja olin täielikult kohal. Sain aru, et see on minu elutee, mida hetkel läbin. Imeline metsarada läbi männimetsa mustikate keskel, mis viis uue ja ilusa laudteeni. Laudtee alguses oli suur kunglik pink peatumiseks ja vaate nautimiseks. Kuhugile polnud kiiret, sest usaldus viis täpselt õigeks hetkeks rabatorni. Rabatornis avanes imeline vaade kogu rabale. Vaikus, udu, sookurgede hääled ja lummav värvidemäng väljasirutavalt päikeselt. Rabatorni tuli veel inimesi, aga kõik oskasid nautida uut algust täielikus vaikuses. Kui päike oli ennast ilusasti nähtavaks toonud, siis tekkis tunne minna matkama. Valida oli kaks suunda, kas teha Männikjärve rada või Endla järve matkarada. Valisin viimase. Teadsin, et see on pikem rada. Ilusalt laudteelt olin sattunud järsku väga mudasele metsarajale. Sääsed ja parmud tekitamas ebamugavust. Eemalt märkasin raja peal miskit, tundus olevat madu. Tekkis hirm ja vastupanu mitte edasi minna. Kogesin enda sees läbi hirmu ja vastupanu tunde ning võtsin kotist telefoni. Zoomisin kaameraga lähemale ja see oli oks. Milliseid hirme ja lugusid tekitab mõistus. Mööda mudast metsateed jätkates nägin karujälge.
Hirmu ei tekkinud isegi siis, kui teadsin, et olen üksinda kl 6 matkamas. Peale metsateed sattusin rinnuni heina sisse. Jälle tekkis tohutu ebamugavustunne, kuna ei näinud, mis jalge ees on. Lisaks parmud, puugid, märg hein ja teadmatus, kaua see kestab. Korraks tekkis tunne, kas peaks tagasi minema ja valima selle teise raja? Ei, läksin läbi ebamugavustunde ja alistusin vastupanusse. Kui tegin selle enda sees läbi, siis muutus ka tee. Ütlesin iseendale, et MA OLEN VALMIS VASTU VÕTMA ENDA ELU ILUSAIMA TEE. Mõnekümne meetri pärast kõndisin laudteel, mis viis ilusa RMK palkmajani ja sealt edasi imelise Endla järveni. Istusin järve ääres ja vaatlesin seda elu teekonda, kust ma läbi tulin ja usaldasin, mis siit veel sünnib. Nautisin hetke, jälgisin ilusat elegantset luike järvel ning lasin taas loomingul kanduda paberile. Tundsin, kuidas hing heliseb ja tunneb kergust, et saab astuda enda elu ilusaimal teel. Julgus minna usaldades läbi kõige ebamugavama olukorra. Edasine teekond jätkus külluslikus männimetsas sinikate ja mustikate keskel. Peagi jõudsin lõkkeplatsini, kus olid mitmes erinevas kohas magavad kalamehed. Möödusin neist julgelt ja vaikselt, märgates samal hetkel tühja rummipudelit lõkkeplatsil. Natuke maad edasi liikudes märkasin enda ümber rohkelt aerupaate. Läksin üle armsa silla ja jõudsin kalameeste kai äärde, kus oli veel rohkem paate. Märkasin, et ühel paadil oli kirjas ingel. Sain aru, et ma ei taha minna sama rada tagasi, vaid liikuda edasi. Matkarada ei olnud ringikujuline, aga leidsin ikka sisetunde järgi tee metsast välja. Kõndisin mööda ilusat kruusateed ööbimiskohta, kuna auto jäi raba teise otsa. Sain nautida 3 kilomeetrit maalilisi vaateid põldude keskel, päike mõnusalt paitamas. Kohale jõudes vahetasin riided ja jooksin veel 4 kilomeetrit autole järgi. Väsimust polnud, pigem vastupidi. Nii kerge, värske, mõnus tunne sees. Sisemine rõõm ja sära, täielik ühendus enda tõelise olemusega.
Tänutunne, et sain kogeda usalduses enda eluteed ja hulganisti taipamisi.
Tegin endale hindamatu väärtusega kingituse 🤍
Lisaks koduteel meenus, et autos on allikavee anumad. Ei jõudnud veel tunnetama hakata, kuhu minna, kui tuli 1km pärast silt Norra allikad. Usaldasin, kuna taaskord oli uus koht. Leidsin jälle tõelise pärli metsade vahelt 🥰
Täpselt samal hommikul aasta tagasi 26ndal juulil usaldasin enda teekonda Võrumaale. Huvitav on jälgida märke. 💫
Võite julgelt jagada enda lugusid usaldamisest, rabadest ja allikadest, mis enim köidavad. 🌿
Armastusega, 💛
Demi