14/06/2025
🌟 Chris ja kõrgusekartus – lugu julgusest, mis ei tähenda hirmu puudumist 🌟
Chrisil on kõrgusekartus — aga mitte mingi kerge „oi, kui kõrge“ ohke, vaid täismõõdus „ei-ei-ei, ma jään ikka siia maa peale“ tunne. See on teda takistanud paljudest elamustest.
Aga kui temaga rääkida, selgub, et kõrgus on küll vastik, aga veel vastikum on see tunne, kui jääd elamusest ilma.
Nii otsustasime — tegeleme sellega!
Ilmselt kuulis seda ka Jõuluvana, sest üsna ootamatult potsatas kingikotti midagi erilist: piletid Dinner in the Sky’sse — lõunasöök 50 meetri kõrgusel taevas, kus tillikaste ja munakollane ootavad ning süda tuksub kõvemini kui trumm.
Siis algas see emotsionaalne tsükkel „Tulen! Ei tule! Vist tulen! Äkki ei!“ — kestis pool aastat ja vahetus sama tihti kui Eesti ilmateade. Aga lõpuks võitis soov ja elevus — see kogemus tundus liiga äge, et lasta hirmul võimust võtta.
Ja lõpuks saabus päev.
Chris sulandus autosse nagu kameeleon, otsis Google’ist, kas „õhtusöök maapinnal“ on ka elamus, lootis, et kütus tõstukil otsa saab ja küsis Jõuluvana postiindeksit, et talle kirjutada, mida ta sellest arvab.
Teised lapsed istusid juba toolides, särasilmil, valmis üles lendama nagu gurmeekosmonaudid. Aga Chris… tema väänles mu kaisus nagu meie kass, kui teab, et teda pesema hakkan.
Siis tuli meie päästja — rahulik instruktor, kes ütles:
„Kui üleval tunned, et ikkagi ei taha, toon sind minutiga alla. Aga otsusta alles üleval.“
BOOM! Väike valgus paistis kartusetunneli lõpus. Chris istus tooli. Mina kõrval, peopesad märjad, süda trummisoolo rütmis ja lootsin, et ta enne tõstet ei loobu.
Me lendasime.
Ja mis juhtus?
✨ Ta rahunes.
✨ Ta nautis.
✨ Iga sekundit. Iga ampsu. Iga pilku.
Ta sõi oma lõunasööki, kus munakollane sulas suus ja tillikaste lisas kulinaarsele kangelasteole pehmust — kõik see 50 meetri kõrgusel.
Mina lihtsalt vaatasin kõrvalt ja mõtlesin:
„Mu poeg võttis hirmu kaasa... ja tõusis sellest kõrgemale.“ 💙
Ta ei murdnud hirmu maha ega teinud seda olematuks.
Ta juhtis seda — ja see on julgus oma parimal kujul.
🎈 Elu algab seal, kus mugavustsoon lõppeb. Mõnikord 50 meetri kõrgusel, vahel seal, kus arvad, et ei julge.
❤️ Kristiina