Kogemusnõustaja Marita Reismaa

24/02/2026

Vahel võib juba teadmine, et nõustaja on kogenud midagi sarnast, kanda rohkem kui sõnades välja öeldud kogemuslugu. See tunne, et võib-olla olen kohtunud inimesega, kes mõistab kasvõi natukene seda, millega ma hetkel rinda pistan, võib olla väga suur lohutus.

Harju Elu uuris Marita Reismaalt vestlusõhtute ja neis puudutavate teemade kohta lähemalt. Valminud lugu saad lugeda siit: https://harjuelu.ee/marita-reismaa-vestlusohtute-sari-minu-lugu-viskla-kulakeskuses-annab-haale-valule-kasvamisele-ja-lootusele/

Aitäh selle võimaluse eest Harju Elu ja Astrid Sirkel!

15/02/2026

KINGIN Sulle kaks TASUTA nõustamist!

Talvine helevalge külm kaamos vajub sulle õlgadele nagu raske villane tekk. Iga hommik tundub sama raske kui eile ja kõik pisiasjad väsitavad üle. Sa ei suuda isegi tassi kohvi nautida, sest energia on otsas. Mõtled, kuidas lubada endale ühte lihtsat hetke, et hingata. Võibolla saan mina anda Sulle selle hetke. Lihtsalt olla, ennast kuulata ja jõudu koguda!

Mina olen kogemusnõustaja Marita Reismaa ja soovin Sulle kinkida kaks TASUTA nõustamist veebi teel üle Eesti või silmast silma Tallinnas.

TASUTA nõustamisele registreeru siin: https://forms.gle/WdH96S64fANotdNdA

Kui Sa ei tea, kes on kogemusnõustaja, siis kogemusnõustaja on vaimse tervise spetsialist, kellel on oma isiklik taastumislugu. Minu kogemus hõlmab teemasid minapildi puudumine, tunnete mitte tundmine, lapsepõlvetraumade läbitöötamine, sh seksuaalne väärkohtlemine, inimsuhete mitte usaldamine, piiride ja rollide mitte kehtestamine, läbipõlemine jne. Kõik need teemad koonduvad minu jaoks ühe pealkirja alla „sõltlaspere järeltulija“.

Sinu lugu on mulle oluline!

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja

Traumateadlikkus MTÜ
Telefon: +37256051284
Email: traumateadlikkus@gmail.com

15/02/2026

11/02/2026

Kui üks unistus viib teiseni ehk vestlusõhtu „Minu lugu“ sünd pani hinge suuremalt helisama.

Olen tundnud juba noorest tüdrukust alates, et inimeste kogemuslood peaksid olema nähtavad ja kuulatavad. Mäletan väga selgelt, kuidas põhikooli lõpuklassis unistasin raamatust, mis räägiks kolme sõbranna seksuaalse väärkohtlemise kogemusest. See mõte ei ole minust siiani kadunud. Ma ei pea ennast heaks kirjutajaks, mistõttu pole see raamat veel sündinud, kuid hinges on ikka lootus, et ehk ühel päeval kirjutan mõne suurema ja tähendusrikkama loo just raamatukaante vahele.

Kogemuslugude nähtavaks toomise kirg jõudis minu ellu uuesti siis, kui läbisin kogemusnõustaja väljaõppe. Seal sain väga selgelt aru, et loo rääkimisel ja loo jagamisel on suur vahe. Tänapäeval annavad internet ja sotsiaalmeedia inimestele võimaluse oma lugusid jagada peaaegu piiramatult. See on ühelt poolt väärtuslik, kuid olen näinud, et iga jagatud lugu ei pruugi olla toetav ega hoidev.

Usun, et mingil tasandil on loo jagamine alati seotud tähelepanuvajadusega ja see on täiesti inimlik. Samas olen õppinud küsima, kas minu loos on ka midagi, mis toetab ja annab teistele väärtust, või teenib see vaid minu enda vajadust. Kogemusnõustaja väljaõppes õppisin oma lugu jagama tasakaalus – nii, et selles oleks valu ja kasvamine, lootusetus ja lootus, kurbus ja rõõm. Olen veendunud, et just sellistes lugudes sünnib usk, et kui üks tavaline inimene on suutnud raskustega toime tulla, suudab seda ka teine.

Just see mõistmine pani mind mõtlema, et need lood ei tohiks jääda ainult koolitusruumi seinte vahele. Neis on nii palju jõudu, hoolimist ja lootust, et need peaksid jõudma inimesteni. Nii hakkaski minus tasapisi kasvama vestlusõhtute sarja „Minu lugu“ idee.

Ideest teostuseni jõudmine ei olnud lihtne. Kogemusnõustajad olid valmis oma lugusid jagama ja vestlusõhtute ülesehitus paigas, kuid puudus koht, kus neid läbi viia. Pöördusin mitme asutuse poole. Kuigi ruume pakuti, olid need sageli kallid ja inimlikku huvi teema vastu peaaegu olematu. Kuna üritus sündis vabatahtlikkuse alusel, ei saanud ma endale lubada kõrget rendihinda teadmata, kas kuulajaid üldse tuleb. Seetõttu otsustasin idee vabaks lasta ja usaldada elu kulgu.

Eelmise aasta sügisel pöördus minu poole Viskla Külakeskuse eestvedaja Kristel Kadapik ja küsis, kas mul on ideid, mis võiksid kogukonda kokku tuua. See hetk tõi vestlusõhtu idee minu ellu tagasi. Võtsin selle justkui sahtlist välja, andsin sellele uue hingamise ning nii sündiski „Minu lugu“.

Tänaseks on vestlusõhtu toimunud kahel korral. Esimesel kohtumisel osales 17 kuulajat ja teisel juba 23. Mind rõõmustab eriti see, et kuulajate seas on nii püsikülalisi kui ka uusi tulijaid. See kinnitab, et teema puudutab inimesi ja on kogukonnas vajalik.

Olen valinud vestlusõhtute külalisteks peamiselt kogemusnõustajad ja vaimse tervise spetsialistid. Kogemusnõustajatel on oskus jagada oma valusat lugu hoitult ning tunnetada, millal ja kui palju jagada. Sageli võib juba teadmine, et teine inimene on midagi sarnast kogenud, pakkuda suurt lohutust. Samuti usun, et kogemusnõustajate potentsiaal vaimse tervise valdkonnas on veel suuresti kasutamata. Me ei asenda psühholooge ega terapeute, kuid saame pakkuda hinnanguvaba kohalolu ja mõistmist, mida paljud abivajajad väga vajavad.

Vestlusõhtutel käsitlen teadlikult ka teemasid, millest sageli ei julgeta rääkida. Näiteks kannan mina sõltlaspere järeltulijana endas hülgamis- ja seksuaalse väärkohtlemise traumat. Usun, et teadlikkust ei saa kunagi olla liiga palju ning nende teemade nähtavaks toomine aitab vähendada häbi ja vaikust.

Sarja esimesel vestlusõhtul jagasin oma läbipõlemise lugu, mis viis mind tagasi lapsepõlve ja „tugeva tüdruku“ kujunemise radadele. Teisel kohtumisel rääkis kogemusnõustaja Avo Kruuse oma teekonnast vägivallatu meheks kasvamisel ning lapsepõlves kogetud vägivalla mõjust suhetele. Kolmandal kohtumisel jagab kogemusnõustaja Jane Ilomets oma kaassõltuvuse lugu ja teekonda iseendani. Need lood näitavad, et ükskõik kui keeruline on inimese minevik, on tal alati võimalus muutuda ja olla õnnelik!

Vestlusõhtud on üles ehitatud kaheosalisena. Esimeses tunnis jagab külaline oma lugu ning teises tunnis saavad kuulajad küsimusi küsida ja aktiivselt kaasa rääkida. Kuigi kuulajad jagavad oma lugusid harvem, usun, et iga küsimuse taga on isiklik kogemus, mis vajab hoitult ja veidi varjatult rääkimist.

Pean väga oluliseks, et inimesed julgeksid oma raskusi jagada ka sõpradega. Inimene vajab teisi inimesi enda kõrvale. Sotsiaalmeedia ei asenda päris kontakti ega kuulamist. Sageli piisab ühest inimesest, kes on valmis olema kõrval ja kuulama.

Minu suur unistus on, et ühel päeval tekiks meie piirkonda turvaline ruum, kuhu inimene saab tulla ilma hirmu, süü ja häbita ning jagada oma lugu. Usun, et vestlusõhtu „Minu lugu“ on samm selle unistuse poole.

Kindlasti plaanin sarjaga jätkata ka sügisel. Lisaks soovin tuua vestlusõhtu laiemale publikule podcast’i vormis, et kogemuslood jõuaksid veel rohkemate inimesteni. Kuulajad ei ole ainult Kose ja Anija vallast – meie õhtutele tullakse ka kaugemalt. Vestlusõhtu „Minu lugu“ on avatud kõigile, kes soovivad kuulata, mõista ja võib-olla ka iseenda loos uusi tähendusi leida.

09/02/2026

Mul oli nii vahva ja südant soojendav kogemus jagada oma lugu Õhtulehe väljaandes ajakirjas Tiiu.

See oli minu jaoks väga eriline hetk. Olla intervjueeritav, näha oma lugu ajakirja lehtede vahel ja lubada endal olla nähtav. Ausalt… natuke naljaga pooleks tunnen, et olen nüüd täitsa kuulus. Aga kõige olulisem on see, et üks lugu paljudest sai räägitud, sest kui me räägime kaob häbil, süül ja hirmul jõud ning tõevalguses saab kasvada hoolimine, armastus ja rahu!

https://www.ohtuleht.ee/tiiu/1149520/soltlaspere-taak-arkasin-lapsena-oositi-ules-ja-kogu-keha-varises-nagu-oleks-kulm-

Suur ja südamlik tänu Piret Linnamägile, kes minu loo nii hoitult kirja pani. Aitäh fotograaf Remo Tõnismäele ilusate piltide eest. Ja aitäh Õhtulehele ning ajakirjale Tiiu selle võimaluse ja hoitud ruumi eest 🤍

27/01/2026

TULEB TAAS!
Vestlusõhtule „Minu lugu – Vägivallatu mees“ külaline Avo Kruuse
09. veebruar 2026 kell 18.00 kuni 20.00

Teine külaline on kogemusnõustaja Avo Kruuse räägib suhetest ja suhtes olemisest, vastutusest ja vabadusest, konfliktidest, soovidest ja vajadustest nii, nagu neid päriselt kogetakse. Ta jagab oma lugu inimesena, kes kasvas keskkonnas, kus saatjateks olid alkohol ja vägivald, ning kelle otsuseid ja valikuid kujundas minevik pikki aastaid. „Kõik lapsed langevad maailma varasemate põlvkondade sülle,“ ütleb Avo, ja just sellest kohast algab tema vestlus. See on jutustus mustrite märkamisest, nende muutmisest ja teekonnast iseendas rahu leidmiseni.

Tule kuula lugu vastutusest ja vabadusest, mis sünnib siis, kui minevik ei juhi olevikku 9. veebruaril kell 18.00 Viskla Külakeskuses, Kose vallas!

Vestlusõhtu eesmärk on tuua Sinuni inspireerivaid inimesi ja lugusid, kus kohtuvad tulevik ja minevik, rõõm ja valu, väljakutsed ja kasvamine. Iga lugu on ainulaadne, kuid võib puudutada ka Sind või kedagi Sulle lähedast.

Kõik „Minu lugu“ vestlusõhtu külalised on kogemusnõustajad, kes omavad vastavat väljaõpet ning jagavad oma isiklikku lugu avatult ja hoitult.

Tutvu ka järgmiste vestlusõhtute külaliste ja toimumisaegadega:
9. märts 2026 — „Sõltuvus on truudus“, külaline Jane
13. aprill 2026 — „Kõik pere nimel“, külaline Meelis
11. mai 2026 — „Mürgitatud noorus“, külaline Mirjam

Vestlusõhtu on sümboolse tasuga 5,00 € inimese kohta.
Tasu aitab katta sooja ruumi, joogi ja väikese ampsu.

Registreeru siin:
https://forms.gle/aiUR7TcvZ5UhQ7WM8

Meeldivat kohtumist oodates,

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja ja -koolitaja

Traumateadlikkus MTÜ
Telefon: 5605 1284
E-post: traumateadlikkus@gmail.com

18/01/2026

Kogemuslugu „Hülgamine jõudis enne armastust ja kedagi ei olnud kõrval.“

On lugusid, mis ei sünni korraga, vaid kasvavad ajas. Nad kogunevad kihtide kaupa, vahel vaikselt, vahel valusalt, ja alles hiljem julgeme neile otsa vaadata. See on üks selline lugu. Mitte süüdistamiseks ega õigustamiseks, vaid mõistmiseks. Enda hoidmiseks. Ja ehk ka kellegi teise äratundmiseks.

Minu hülgamistrauma on mitmekihiline nagu sibul. Päris keskel, tuumas, on palju sündmusi, mille mõju ma ei oska tänaseni lõpuni hinnata, sest olin siis väga väike. Tean, et ma ei olnud planeeritud laps, vaid abielunaise kohustuse vili. Samas mõistan, et kui kodus jookseb juba viis rübliku ringi ja abikaasa toetus puudub, mõtleks iga ema, kas ühte väikest põnni on veel jõudu kanda, isegi kui see on kaua oodatud tütar. Ma ei suuda ette kujutada, kui raske oli nende valikute kaalumine. Võib-olla oli mu emal juba siis stress või depressioon, mida ei osatud märgata ega diagnoosida. Täna teame, et ema psühholoogiline seisund mõjutab last nii eostamise kui kandmise ajal. Usun, et ka mina sain oma esimesed hülgamiskihid emaüsas.

Juba märgatavamad kihid on minu varases lapsepõlves on 2 kuni 6 eluaasta vahel. Seal on kogemusi, mida mäletan ise, ja neid, millest on mulle hiljem räägitud. Aeg oli selline, et vanemad läksid ruttu tööle tagasi, vist juba kolme kuu möödudes peale lapse sündi. Kujutage ette väikest beebit, kellel on kõht tühi või pepu märg, ta nutab ja seda kõige olulisemat inimest ei tule. Mõnikord hoidis mind mõni täiskasvanu, kuid sageli olid hoidjaks vanemad vennad, kes olid suured mänguhimulised hinged. Kindlasti oli hetki, kus mind mänguhoos lihtsalt unustati ja seda ei saa neile pahaks panna, sest nad olid ikkagi lapsed. Samas oli see, et lapsed hoiavad nooremaid, sellel ajal loomulik. Kas selline hool tekitas haavu, tõenäoliselt jah.

Minu teadvusesse on sööbinud ka lugu, kus ma pidin magades vingumürgistusse surema. Mu voodi oli soojamüüri ääres ja voodi ning müüri vahele oli pandud tekk, mis liigse kuumuse tõttu suitsema hakkas. Magamistoa uks oli kinni ja olukorda märgati alles siis, kui suits ukse alt teise tuppa pressis. Kahtlustan, et sellel sündmusel on mõju minu tänasele elule: kui stress läheb väga kõrgeks, tekib tunne, nagu miski mataks mu hinge. Algul arvasin, et see on astma, kuid nüüd tean, et tegu on psühholoogilise reaktsiooniga, sest lõdvestavad hingamisharjutused aitavad ja vahel möödub pikki kuid, enne kui tunne tagasi tuleb.

Kui varasemad lood on teiste mälestuste järgi kokku pandud, siis lasteaia kogemused on selged minu enda mälupildid. Käisin lasteaias küll vähe, kuid just need mälestused on kõige raskemad. Mäletan tühja lasteaeda ja magamisruumi, kus oli lahti tehtud ainult üks kappvoodi. Magala uks oli avatud, koridoris põles tuli, kuid mina olin üksi. Mind viidi esmaspäeval lasteaeda ja reedel toodi koju. Seal ei olnud peaaegu kunagi teisi lapsi. Ma ei mäleta otsest hirmu, kuid tean, et ma ei tahtnud seal olla.

Üks lugu teeb siiani südames valu. Noorem vend tuli mind lasteaiast koju viima, kuid kuna ta oli liiga noor, ei antud mind kaasa. Ma tahtsin nii väga koju, et puhkesin nutma. Hüsteeriliselt. Mäletan, kuidas siplesin kasvataja süles, karjusin, vehkisin, aga mind ei lastud. See oli ahastav tunne. Keegi ei küsinud, mida mina tahan, ja keegi ei aidanud. Nii kujunes minus arusaamine, et tunnete tundmisest pole kasu, neid pole justkui vaja. Pean olema tubli tüdruk ja tegema seda, mida minult oodatakse.

Mu ellu mahtus veel katsumusi: vanemate lahutusele järgnenud kodu kaotus, emotsionaalne vägivald, korduv kiusamine ja alandamine. Mind on korduvalt seksuaalselt väärkoheldud: kolmel korral lapsena, korra noorukina ja korra täiskasvanuna. Need lood on erinevad, kuid sügaval sisimas sarnased. Olin olukorras, kus keegi kallis ja oluline oleks pidanud mind kaitsma, kuid seda ei juhtunud. Võib-olla nad ei mõistnud, mis toimub, või olid šokis. Kindel on see, et suurema teadlikkuse korral oleks mõni järgnev kogemus võinud olemata jääda ja hingehaavu oleks olnud vähem. Nii kogus minu traumasibul endale uusi ja uusi kihte.

Nii kasvaski minust tugev tüdruk, kes õppis, et ellujäämiseks saab loota vaid endale. Et teised märkavad mind siis, kui olen väga tubli ehk ei nuta, jonni ega seisa oma vajaduste eest! Ja nii jäi väike Marita varju, koos oma tegelike vajaduste ja igatsustega. Täna vaatan talle otsa suurima õrnusega, sest täna on mul oskus teda ise armastada ja teda hellalt hoida. Täna elab täiskasvanud ja väike sisemine laps Marita õnnelikult koos!

Kui tunned lapsepõlvest või täna hüljatuse, üksinduse või armastuse puuduse valu, siis tea, et sa ei pea seda üksi kandma. ✨ Olen sinu jaoks olemas!

Peatselt alustab tugigrupp "Lapsepõlve mõjud" 09.03 kuni 15.06.2026 kell 18:00 kuni 20:00 Tallinn ja koolitus "Lapsepõlve mõjud" 25 kuni 26 aprill 2026 Tallinn. Individuaalnõustamisel kehtib uue kliendi soodushind 35,00 EUR sessioon kuni 30.03.2026.

Rohkem infot teenuste kohta leiad siit:

Alati Sinuga,

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja ja -koolitaja

16/01/2026

Südamest tänulik!

Terve aasta olen ma endas kandnud üht vaikset, kuid visalt pulbitsevat unistust. Unistust luua vestlusõhtute sari „Minu lugu“. See mõte ei tulnud korraga, vaid kasvas tasapisi, kuulates inimesi, vaadates silmadesse ja tajudes, kui väga me kõik januneme päris lugude järele.

Lugude järele, mis ei ole siledaks lihvitud ega mugavad. Lugude järele, mis on teinud haiget, aga samal ajal sünnitanud imesid. Mis on õpetanud, muutnud, mõnel juhul koguni elu päästnud. Lugude järele, mis tuletavad meelde, et ka kõige raskemas kohas ei ole me üksi.

„Minu lugu“ vestlusõhtu ei ole loodud selleks, et kedagi esile tõsta või kuulsaks teha. Selle südameks on inimlik kogemus. Soov jagada toetust ja julgustust, avada võimalusi muutuseks. Võibolla lihtsalt kohtuda. Võibolla esimest korda päriselt tunda, et keegi kuulab. Võibolla taipamine, et sa ei ole oma loos üksi.

Vestlusõhtute külalisteks on kogemusnõustajad. Miks just nemad? Sest kogemusnõustajal on oma lugu. Ta on tavaline inimene meie seast, kes on käinud läbi pimeduse ja leidnud tee tagasi valguse poole. Me ei õpeta ega diagnoosi. Me kuulame. Jagame oma kogemust ja taastumist. Loome ruumi, kus sinu lugu on oluline ja kus on lubatud loota, et taastumine on võimalik. See tee ei ole kerge, aga ta on olemas.

12. jaanuaril tegin sellele unistusele avalöögi. Istusin ise fookustoolile ja jagasin oma lugu. Minu lugu on tõepoolest kirju. Langemine tuli läbi läbipõlemise, tõusmine läbi lapsepõlve traumade läbitöötamise. Sinna mahtusid paanika- ja ärevushood, tunnetega kontakti loomine, hülgamis- ja seksuaalse väärkohtlemise trauma. Jah, seda on palju. Mõnele võib tunduda, et isegi liiga palju. Minu jaoks on see aga lihtsalt mina. Minu lugu, minu kujunemine. Midagi, mida ma ei vahetaks millegi muu vastu.

Südamest suur aitäh kõigile, kes võtsid aega ja tulid 12. jaanuari õhtul kell 18:00 Viskla külakeskusesse. Teid oli rohkem, kui oskasin oodata, ja see liigutas mind sügavalt. Õnneks on meie maja suur ja ruumi jagub edaspidiseks veel paljudele lugudele ja kuulajatele.

Suur-suur aitäh kõigile külalistele, Viskla Külakeskusele ja loomulikult soojale majaperenaisele Kristel Kadapikule.

Kui ka sina tunned kutset päris lugude järele, siis oled alati oodatud. Järgmiste vestlusõhtute külaliste ja teemadega saad tutvuda siin: https://forms.gle/Ys5awwss736Xm2n27

11/01/2026

Nüüd ma olen 17 korda kuulsam :)

Mul on rõõm jagada oma esimest esinemist raadios, kus arutasime teemat Tervise sambad: läbipõlemine. Vestlus keskendus sellele, kuidas hoida tasakaalu, vältida läbipõlemist ja toetada oma vaimset ja füüsilist heaolu.

📻 Kuula saadet siin: https://on.soundcloud.com/upXo1YbprW5U6U0iar

See oli minu jaoks eriline kogemus ja esimeseks sammuks meedias, kuid kindlasti mitte viimane! Sel aastal on oodata veel mitmeid põnevaid ja inspireerivaid esinemisi.

Täname kõiki kuulajaid ja toetajaid – teie huvi teeb kogu teekonna veelgi väärtuslikumaks.

06/01/2026

KUTSE vestlusõhtule „Minu lugu“
12. jaanuar 2026 kell 18.00 kuni 20.00

Esimene külaline on kogemusnõustaja Marita Reismaa, keda peale väga edukat koolitajakarjääri tabas läbipõlemine. Taastumine võttis aega peaaegu kuus aastat. Selle aja jooksul kohtus ta oma varjatud tunnete, purunenud minapildi, lapsepõlvetraumade ja keeruliste suhetega. Ühel hetkel mõistis ta, et läbipõlemine ei ole vaid ületöötamine, vaid lapsepõlve vajaduste alateadlik rahuldamine.

Kuidas tublist tüdrukust sai oma õnne looja? Tule kuula 12. jaanuaril kell 18.00 Viskla Külakeskuses.

Vestlusõhtu eesmärk on tuua Sinuni inspireerivaid inimesi ja lugusid, kus kohtuvad tulevik ja minevik, rõõm ja valu, väljakutsed ja kasvamine. Iga lugu on ainulaadne, kuid võib puudutada ka Sind või kedagi Sulle lähedast.

Kõik „Minu lugu“ vestlusõhtu külalised on kogemusnõustajad, kes omavad vastavat väljaõpet ning jagavad oma isiklikku lugu avatult ja hoitult.

Vestlusõhtu on sümboolse tasuga 5,00 € inimese kohta.
Tasu aitab katta sooja ruumi, joogi ja väikese ampsu.

Registreeru siin:
https://forms.gle/8hYSc5CZ5RX1F8bs6

Meeldivat kohtumist oodates,

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja ja -koolitaja

Traumateadlikkus MTÜ
Telefon: 5605 1284
E-post: traumateadlikkus@gmail.com

04/01/2026

"Uue aasta lubadused minu peas"

Vana aasta on äsja lahkunud ja uus hakkab alles hoogu sisse saama. Paljudel meist on saanud traditsiooniks anda uue aasta lubadusi. Kas ka sinul? Minul küll. Aga kas need lubadused ka täituvad?

Pean tunnistama, et pikki aastaid murdusid minu lubadused juba enne, kui kevad esimesi linnuhäälseid sõnumeid lahti laulis. Tundsin end jõuetuna ega mõistnud, kuidas see võimalik on. Miks ma ometi ei saa hakkama lihtsate soovide täitmisega? Ma ei igatse ju midagi ebareaalset ega hiiglaslikku, kuid ometi libisen ikka ja jälle oma unistuste saanilt maha.
Usun, et seda mõtet ja kogemust jagavad minuga paljud.

Aga miks see nii on? Miks on uute soovide elluviimine nii raske, isegi siis, kui me neid väga tahame?

Siinkohal kõnetab mind Dr Perry kirjeldus, et meie aju on erinevates arenguetappides justkui vesi, ent eri olekutes. Imiku aju on nagu veeaur, õhuline pilv, mille suunda saab kiiresti muuta. Uue oskuse või raja loomine vajab seal vaid õrna puudutust ja mõnda kordust.
Kui laps kasvab koolieelsesse ikka, muutub aju enam vee sarnaseks. Me saame endiselt mõjutada oskusi, kogemusi ja mustreid, kuid veetakistus muutub tugevamaks. Muutused ei sünni enam ühe hingetõmbega.
Nooruki ja täiskasvanu aju meenutab juba jääd. Muutuse loomine on nagu skulptuuri välja raiumine külmast pinnast. See nõuab kannatlikkust, kordust, oskust ja visadust.
Ja siiski on muutus alati võimalik. Meil tuleb olla hellalt realistlikud ning märgata, mida saame kujundada ja millised rajad on lihtsalt nii sügavalt sisse käidud, et uue loomine nõuab aega ja hoolt.

Olen aastatega õppinud olema endaga leebe. Lubama endal eksida ja nägema väärtust ka kõige väiksemas edus. Sest väike muutus on juba ise teeviit millelegi uuele.

Olen õppinud endalt küsima õigeid küsimusi: kas see, millest ma unistan, olen päriselt mina? Või on see kellegi teise unistus, mis on vaikselt minu sisse kasvama pandud? Kes on selle aia aednik? Kas ta tuleb minu lapsepõlvest, minu lähedastest või olen selle aedniku rollis mina ise?

Olen õppinud kuulama, mis peitub minu vajaduste all. Just vajadus äratab liikumise, annab unistustele tiivad ja kutsub proovima uuesti, ka siis, kui tee korraks kaob. Vahel seisab vajaduse täitumise ees vana oht, mis kunagi oli tõeline, kuid enam ei ela. Ometi liigub rada edasi oma vanade käänakute järgi.

Olen õppinud lubama endal eksida. Kui uus rada viib rappa või padrikusse, on mul vabadus pöörduda tagasi koju. Loobumine ei ole allaandmine, vaid õrn naasmine alguspunkti, et alustada uuesti.

Olen õppinud, et õnnelik olemine on minu põhiõigus. Ja selle täidesaatev roll on ainult mul, sest mina tean, milline on minu õnn ja mis seda toidab.

Need väärtused, kogemused ja õppetunnid aitavad mul täna oma soove soovida ja neid ka täita. Ka uueks aastaks on mul paar väikest lubadust.
Esimene neist on seotud teadmistega. Eelmisel aastal lubasin lugeda raamatuid ja käia koolitustel. See soov sai usinalt täidetud ja rada on nüüd tugevasti sisse käidud. Usun, et selle lubaduse uude aastasse kandmine on lihtne, sest ta on saanud osaks minust.
Teine lubadus on minu jaoks veidi trikiga. Olen sellele palju mõelnud, kuid pole siiani otsustavalt otsustanud. See on poolikute asjade lõpetamine. Mulle meeldib alustada uusi projekte, koolitusi ja tegemisi, isegi raamatuid enne, kui eelmine on lõpuni jõudnud. Nii on kogunenud paras kuhi pooleliolevaid asju. Luban, et uuel aastal annan neile lõpud.
Kolmas lubadus on juba tõsisem. Luban kinkida endale rohkem tervist. Mitte seetõttu, et ma oleksin haige, vaid et luua tervem elustiil. Tulla peast rohkem kehasse, lubada loomise kõrval ka kohalolu ja füüsilise maailma maitseid.

Kuna see kolmas lubadus on alles õrnalt sisse käidud rada, saab see olema korralik väljakutse. Kui aga siht hajub, meenutan neid mõtteid ja alustan vajadusel leebelt uuesti. Sest jääskulptuur vajab hoolt ning just seal peitub oma unistuste elu voolimise vaikne jõud.

Milliseid lubadusi oled sina varasematel aastatel andnud või plaanid anda uuel aastal? Millised on sinu kogemused lubadustega ja mis neist on realiseerunud, mis jäänud pooleli?

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja ja -koolitaja