02/08/2025
Täna ma tahan Sinuga jagada oma isiklike mõtteid teemal kaotus. Teen seda mitte nii väga läbi leina ja surma, vaid läbi elukaotuste. Miks? Sellepärast, et see on elu loomulik osa ning vaatamata valule, mida see endaga kaasa toob, vältimatu. Võibolla ka seetõttu, et me sageli ei mõtle sellele enne, kui see on meid tabanud ja vahel me ei mõtle sellele ka siis, sest meil puudub kaotuse-teadlikkus.
Kui ma küsin Sinult nüüd ja kohe, mida Sina oled oma elus kaotanud, siis mis on esimesed mõtted, mis Sul tekivad? Kas mõttesse tulevad inimesed, loomad, suhted, mälestused, esemed, aeg või koguni Sina ise? Kas Sa üldse oled märganud, mida kõike oma elus kaotame ning kuidas see meid mõjutab? Võib-olla kogud enda kaotusi vaikselt taskusse ning kui need ühel hetkel enam sinna ära ei mahu ja Su taskuäär rebeneb, voolavad need leinana maha.
Mina olen oma elus kogenud mitmeid kaotusi, sh vanemate ja esivanemate leina, kallite koduloomade leina, oluliste suhete kaotust, armumise ning armastuse kaotust, oma unistuste miljoniks killuks purunemist, oma identiteedi kokkuvarisemist.
Võibolla tundub Sulle uudne mõelda, et me kaotame unistusi, mälestusi või iseennast ning tundub kohasem mõelda kaotuse all kallite inimeste ja loomade leina, sest nii on seda läbi aegade mõistetud. Kuid mina kogemusnõustajana kohtan oma töös palju kaotust, mis ei ole seotud otseselt surmaga, vaid millegi olulise lõppemisega hinge tasandil. Millegagi, mis enne oli meie elus tähtsal kohal ja mida enam seal ei ole või enam ei tule. Mõnikord eksisteerib see siiski meie lähedal edasi. Nii juhtub näiteks lahutuse korral abikaasast ilma jäädes: ehkki eksabikaasa on elus ja võibolla laste pärast kohtute tihti, ei ole ta enam Sinu elu osa, Sinu inimene, Sinu kallis abikaasa. Võibolla oled Sa unistanud oma isiklikust kodust, selle nimel aastaid töötanud, seda oma kätega üles ehitanud ja siis elu keerdkäikude tõttu selle kaotanud. Võibolla oled unistanud ilusast elust, ülikoolist, reisimisest, lastest, imelisest abikaasast, kuid noorus kaob ja kogutud aastad lükkavad noorpõlveunistuse aina kaugemale ja kaugemale. Need on kaotused, mida peidame sageli sügavale-sügavale tasku põhja ja hoiame neid kiivalt peidus, sest me kardame, et meie valu ei mõisteta, meie kaotust pisendatakse või naeruvääristatakse ning meie hing ei tule selle tühistamisega toime. Kuid me ei saa neid tundeid lõpmatuseni peita, sest meie kaotuste tasku ei ole põhjatu - see rebeneb ja välja voolab valu, mida enam ei ole võimalik või on palju raskem leevendada.
Meil kõigil on õigus tunda oma tundeid, sh leina ja kaotust. Mitte keegi ei saa Sulle öelda, et Sa leinad valesti või nutad tühiste asjade pärast. Sinu tunded on Sinu tunded ja ainult Sina tunned seda valu just nii nagu Sa seda tunned. Isegi need inimesed, kes on kogenud midagi sarnast ning mõistavad Sind, ei tunne täpselt seda, mida tunned Sina, sest lein ja kaotus on midagi väga ainulaadset ja kordumatut, justkui meie sõrmejälg. See on lihtsalt Sinu oma, olgugi, et valus!
Kuid vaatamata valule tea, et iga kaotus - kui Sa oled selle taskust välja võtnud ja enda omaks teinud -, hakkab ühel hetkel vaibuma. Lihtsalt ole enda vastu leebe, ära sunni ennast millekski, mida Sa ei taha ega suuda. Võta üks päev, tund, minut korraga. Ümbritse ennast ainult nende kallite ning toetavate inimesega, kes Sind mõistavad ja on Sulle toeks ning ma luban Sulle, et ühel päeval suudad Sa naerda rohkem kui nutta.
Sinu lugu hoides,
Marita Reismaa
Kogemusnõustaja
