Kogemusnõustaja Marita Reismaa

18/08/2025

Minu peas on mõnda aega lootus. Mitte selles mõttes, et varem seda ei olnud ja nüüd järsku on, vaid selles mõttes, kui oluline on, et lootus oleks olemas. Ma esitan endale küsimuse: “Kas peale lootuse on üldse siin elus veel midagi, mis hoiab meid elus?” Kas me oleme teadlikud, et lootus saadab meid alati ka siis kui olukord tundub lootusetu? Kas me mõistame, et kui ei ole lootust, siis ei ole enam ka meid?

Sellised mõtted pugesid minu hinge, kui lugesin raamatut „Surmast ja suremisest“ (Elisabeth Kübler-Ross), kus autor jagab teadmisi, mida tunnevad ja kogevad inimesed, kes on saanud letaalse kuluga haiguse diagnoosi ning kohtuvad peatselt oma surmaga. Mind isiklikult ei kõnetanud raamat niivõrd surma kui lootuse kontekstis ehk inimlikust soovist elada, napsata veel aega, eitada tõde ja petta surma ning teha seda isegi siis, kui surmaotsus on kindel ja vältimatu.

See pani mind mõtlema, mulle omasel viisil loetut igapäevaellu paigutama, oma kliente ja nende lugusid analüüsima. Usun, et lootusetus olukorras on alati lootus. Isegi siis, kui me ei ole oma lootusest teadlikud ja hüüame teisi süüdistades “Appi, on see ikkagi olemas.

Alateadlikult me teame, et just lootus hoiab meid liikumises - isegi siis, kui elu loob aina kannatusi, valu ja ahastust. Lootus sunnib meid igal hommikul astuma voodis välja, minema kööki, kooli või tööle. Lootus annab meile usu, et ühel hommikul on mul ja/või minu kallitel inimestel kõik hästi, on parem kui täna. Võibolla me loodame, et ühel päeval täitub unistus omada oma kodu, kohata elu armastust, näha maailma, tegeleda oma hobiga, jätta endast maha mõni väärtuslik jälg. See kõik tundub inimlik ja tuttav, eks! Kuid selle inimlikkuse sees on alati peidus just seesama lootus.

Kuid milline on lootus siis, kui inimene võitleb päevast päeva oma igapäevaelu väljakutsetega? Kas depressioonis ja oma elujõus kahtlev inimene tunneb lootust või lootusetust? Kas korduvate enesetapukatsetega noor loodab elada või surra? Kas armastatud meest, kes on korduvalt teinud valiku teise kasuks, ootav naine loodab tunda armastust või kogeda tuttavat reetmist? Kas ema, kes hoolitseb oma surmadiagnoosiga lapse eest, loodab petta surma või lunastada andestust? Ükskõik, kuidas me ühte või teist lugu vaatame, on seal alati lootus. Jah, see võib olla esmapilgul mõistmatu ja võõras, kuid see on ikkagi seal olemas.

Kas Sina tead, kus peitub Sinu lootus? Mis nägu täpsemalt on Sinu lootus? Kas see toob Sulle rohkem rõõmu või valu? Kes või mis hoiab Sinu lootust? Millal Sul enam ei ole lootust? Kas siis, kui lootust enam ei ole, on veel lootust?

Lootusetult lootusesse sukeldunud,

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja

11/08/2025

Tere armas klient!

Aitäh, et oled valinud ennast toetada läbi kogemusnõustamise!

Nõustamise sessiooni broneerimiseks kasuta alljärgnevat linki: https://calendar.app.google/KoUK4HXLyef3hRuB7

Kogemusnõustamise sessiooni broneerides palun arvesta, et esmaspäev ja teisipäev on planeeritud veebinõustamisele ning kolmapäev ja neljapäev silmast silma nõustamisele Tallinnas. Kui juhtub, et vajad kiirelt tuge aga broneeringusüsteem Sulle sobivat aega ei paku, siis võta minuga julgelt ühendust!

Sinu lugu on mulle oluline,

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja

Traumateadlikkus MTÜ
56051284
maritareismaa@gmail.com

11/08/2025

Kuidas tunda ära komplitseeritud lein?

• Kurbus püsib ja muutub vähe, sageli kaasneb sellega palju nuttu;
• Viha juhtunud pärast varjutab kõike muud ja on kõikehaarav, eriti kui see viib enesevigastuse või ennasthävitava käitumiseni;
• Süütunne on tugev ja kestab kuude kaupa, ilma et selle loomus muutuks. See, mida teised ütlevad, ei tundu mõju avaldavat.
• Leinajal on tugevad füüsilised reaktsioonid, mille tõttu on igapäevaselt funktsioneerida võimatu, tal on paljude kuude jooksul pärast kaotust endiselt energiapuudus ja ta ei soovi igapäevaelus osaleda;
• Keskendumis- ja mäluprobleemid on nii domineerivad, et see takistab igapäevast elu;
• Ärevus ja hirm selle ees, et midagi võib juhtuda lähedaste perekonnaliikmete ja sõpradega, toob kaasa suurenenud ohutunde ja üleliigse hoolitsuse perekonnas olevate laste eest;
• Leinaja ei julge kellegagi astuda lähedasse suhtesse, sest tal on hirm, et ta võib uuesti kaotust kogeda ja jälle tundi;
• Leinaja kasutab palju energiat selleks, et vältida olukorda, kus ta peab kokku puutuma surmaga, näiteks väldib vestlust, olukordi ja inimesi; mis/kes meenutavad talle surmajuhtumit;
• Leinaja räägib, et ta ei suuda väljendada surmaga seotud tundeid ja mõtteid, või tunneb, et tunded on juba pikemat aega „surnud“.
• Leinaja mõtleb pidevalt surmast või oma tegevusest või reaktsioonidest, mis on surmaga seotud;
• Leinaja on surmast liiga haaratud. Ta mainib surma kõikides vestlustes ja kodus on kõik endiselt nii nagu enne lahkunu surma – pärast surma ei tohi tema arust midagi korrastada või puudutada ja nii kestab see veel paljude kuude jooksul;
• Leinaja peab iga päev käima haual või süütama küünlaid või tundub või tundub talle, et ta on tihti sunnitud lihtsaid rituaalseid asju tegema. Ta muutub rahutuks, kui teda takistatakse.
• Leinaja ilustab surma suurel määral ega suuda näha lahkunut kõigi oma heade ja halbade külgedega. See võib takistada teiste perekonnaliikmete leinaprotsessi.

Materjal pärit raamatust "Toimetulek leinaga" autorid Atle ja Kari Dyregrov

Kui selline kaotus on Sulle või sinu lähedasele inimesele tuttav, siis leia kindlasti tuge vaimsetervise spetsilistilt. Kõik, mis liialt koormab ja kestab kaua, vajab tähelepanu pikem varem, kui hiljem.

Olen Sinu jaoks olemas,

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja

08/08/2025

06/08/2025

Milliseid "lohutavaid" lauseid oled Sina oma kaotuse ajal kuulnud? Kas siit listist on Sulle midagi tuttavat? Jaga meile oma mõtteid ja kogemusi!

02/08/2025

Täna ma tahan Sinuga jagada oma isiklike mõtteid teemal kaotus. Teen seda mitte nii väga läbi leina ja surma, vaid läbi elukaotuste. Miks? Sellepärast, et see on elu loomulik osa ning vaatamata valule, mida see endaga kaasa toob, vältimatu. Võibolla ka seetõttu, et me sageli ei mõtle sellele enne, kui see on meid tabanud ja vahel me ei mõtle sellele ka siis, sest meil puudub kaotuse-teadlikkus.

Kui ma küsin Sinult nüüd ja kohe, mida Sina oled oma elus kaotanud, siis mis on esimesed mõtted, mis Sul tekivad? Kas mõttesse tulevad inimesed, loomad, suhted, mälestused, esemed, aeg või koguni Sina ise? Kas Sa üldse oled märganud, mida kõike oma elus kaotame ning kuidas see meid mõjutab? Võib-olla kogud enda kaotusi vaikselt taskusse ning kui need ühel hetkel enam sinna ära ei mahu ja Su taskuäär rebeneb, voolavad need leinana maha.

Mina olen oma elus kogenud mitmeid kaotusi, sh vanemate ja esivanemate leina, kallite koduloomade leina, oluliste suhete kaotust, armumise ning armastuse kaotust, oma unistuste miljoniks killuks purunemist, oma identiteedi kokkuvarisemist.

Võibolla tundub Sulle uudne mõelda, et me kaotame unistusi, mälestusi või iseennast ning tundub kohasem mõelda kaotuse all kallite inimeste ja loomade leina, sest nii on seda läbi aegade mõistetud. Kuid mina kogemusnõustajana kohtan oma töös palju kaotust, mis ei ole seotud otseselt surmaga, vaid millegi olulise lõppemisega hinge tasandil. Millegagi, mis enne oli meie elus tähtsal kohal ja mida enam seal ei ole või enam ei tule. Mõnikord eksisteerib see siiski meie lähedal edasi. Nii juhtub näiteks lahutuse korral abikaasast ilma jäädes: ehkki eksabikaasa on elus ja võibolla laste pärast kohtute tihti, ei ole ta enam Sinu elu osa, Sinu inimene, Sinu kallis abikaasa. Võibolla oled Sa unistanud oma isiklikust kodust, selle nimel aastaid töötanud, seda oma kätega üles ehitanud ja siis elu keerdkäikude tõttu selle kaotanud. Võibolla oled unistanud ilusast elust, ülikoolist, reisimisest, lastest, imelisest abikaasast, kuid noorus kaob ja kogutud aastad lükkavad noorpõlveunistuse aina kaugemale ja kaugemale. Need on kaotused, mida peidame sageli sügavale-sügavale tasku põhja ja hoiame neid kiivalt peidus, sest me kardame, et meie valu ei mõisteta, meie kaotust pisendatakse või naeruvääristatakse ning meie hing ei tule selle tühistamisega toime. Kuid me ei saa neid tundeid lõpmatuseni peita, sest meie kaotuste tasku ei ole põhjatu - see rebeneb ja välja voolab valu, mida enam ei ole võimalik või on palju raskem leevendada.

Meil kõigil on õigus tunda oma tundeid, sh leina ja kaotust. Mitte keegi ei saa Sulle öelda, et Sa leinad valesti või nutad tühiste asjade pärast. Sinu tunded on Sinu tunded ja ainult Sina tunned seda valu just nii nagu Sa seda tunned. Isegi need inimesed, kes on kogenud midagi sarnast ning mõistavad Sind, ei tunne täpselt seda, mida tunned Sina, sest lein ja kaotus on midagi väga ainulaadset ja kordumatut, justkui meie sõrmejälg. See on lihtsalt Sinu oma, olgugi, et valus!

Kuid vaatamata valule tea, et iga kaotus - kui Sa oled selle taskust välja võtnud ja enda omaks teinud -, hakkab ühel hetkel vaibuma. Lihtsalt ole enda vastu leebe, ära sunni ennast millekski, mida Sa ei taha ega suuda. Võta üks päev, tund, minut korraga. Ümbritse ennast ainult nende kallite ning toetavate inimesega, kes Sind mõistavad ja on Sulle toeks ning ma luban Sulle, et ühel päeval suudad Sa naerda rohkem kui nutta.

Sinu lugu hoides,

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja

02/07/2025

Täna ma tahan Teiega jagada ühte oma kliendi sisemist sügavat kogemust, kui kaardistasime tema peresüsteemi, sh olevaid ja olnud suhteid. Olen südamest tänulik, et saan ja võin seda lugu anonüümselt täna Teiega jagada.

☘️☘️☘️
Hommik! Ma jõudsin täna selle sügava armastuse puuduse tundeni kehas. Tulid ka küsimus, miks Sa mind ei armasta? Ma ju teen kõik, et Sa mind armastaksid ja näeksid. Siit tuleneb see valu ja armukadedus, pidev teisele ruumi hoidmine oma päevaplaanis, suhte forsseerimine. Ma sain veel aru, kuidas ma olen lubanud oma keha halvasti kohelda, lihtsalt, et keegi mind tahaks ja pakuks natukegi lähedust. Ja ehkki olen ju varemgi suguvõsaga tegelenud, siis näen nüüd selgelt, kuidas krooniline armastuse ja hoolivuse puudus on mööda ema-liini liikunud ning saan nüüd aru ema kadedusest ja ka õelusest, miks ta selliseks muutus. Mul on kahju X-st loobuda, aga samas ma tean, et temal on omad hingehaavad ja mina ei pea enda arvelt suhet üleval hoidma. Raske on rinnus, kui ütlen, et mõned inimesed vajavad teistsuguseid inimesi enda kõrvale, kui mina. Ei, ma pole sellepärast veel kehvem, lihtsalt nad vajavad teistsugust kohtlemist. Siit tuleb ka see mõte/tunne, et äkki Ta on teiste naistega parem ja kohtleb neid teistmoodi, sest minu ema vaimustus teistest lastest ja kohtles neid paremini, kui mind. See mõjutab mind siiani, ma ei näinud seda enne aga nüüd näen. Valus tunne, mis kerkib ülesse ütleb, et ma ei ole X jaoks õige, sest ma ei ole piisav tema haavade jaoks. Keeruline on veel uskuda ja meel osutab vastupanu aga ma tean, et olen piisav kellegi teise ja enda jaoks. Mul lihtsalt puudub veel enda vastu usaldus. Ma pole ju seda kunagi tundnud ega kogenud, alati on keegi teine, kes teab, mis mulle on hea. Kuid nüüd ma teotan end ja kasvatan oma usaldust enda vastu.
☘️☘️☘️

Kui ka Sina soovid mõista oma (pere)suhteid paremini, siis tea, et olen Sinu jaoks alati olemas! Sinu lugu on mulle oluline!

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja, lahenduskeskne coach ja koolitaja

18/06/2025

Millised mõtted Sul tekivad lugedes alljärgnevat mõtisklust?
Lõik on pärit raamatust "Kiindumushäirega laps" autor Niels Peter Rygaard

21/04/2025

Mul on suur rõõm, et olen leidnud armsa pesa, kus inimesi kuulata ja toetada! Kui tunned segadust, kurbust või raskust hinges, siis ma olen alati olemas!

15/04/2025

Kas Sina tead kes on sõltlane või mis on sõltuvus?

10/04/2025

Mina olen kogemusnõustaja Marita Reismaa ja minu süda kuulub sõltlaspere järeltulijate toetamisele. Kuigi iga lugu on eriline ja peidab endas sada väikest lugu keskendun mina oma töös neljale peamisele teemale.

🍀Kes ma olen ja kas ma olen õnnelik?
Aina enam kohtan ma kliente, kes küsivad endalt „Kes ma olen“, „Mida ma tegelikult tahan“, „Kas ma olen õnnelik“, „Kas ma olen õnne üldse väärt“, „Miks ma ei ole saanud oma elus seda mida olen soovinud“ jne. Need küsimused peegeldavad identiteedikriisi, mis sageli kerkivad esile mõne meid tugevalt mõjutanud sündmuse tagajärjel. Lähemalt uurides avastame, et lapsepõlves kogetul on olnud meie minapildile suur mõju. Loodud kaitsemehhanismid on meid palju kaitsnud, kuid teisalt võivad need meid ka väga kahjustanud.

🍀Mida tunded mulle tegelikult räägivad?
Meie psüühika koosneb kahest osast ehk mõtetest ja tunnetest. Mõtted keskenduvad loogikale, kogetu analüüsimisele, tuleviku planeerimisele, turvaliste valikute tegemisele jne. Mõtlemine on meie turvasüsteem, mis loob meile ohutu tee lahenduseni. Tunded seevastu on tagasiside süsteem, meie hinge kompass, mis ütleb kas valitud tee pakub meile rõõmu, rahu ja õnne. Kui tunded on lukus, siis töötab ainult mõtete süsteem. Me teeme plaane, püüame neid teostada. Kui plaan kukub läbi, teeme uue jne. Oleme orav rattas ja maha ei saa. Samas kui tunded on üle võimendatud võib meie elu näida kui ameerika mäed. Sündmus sündmuse järel toob esile uusi ja uusi tundeid. Intensiivsus on erinev kuid sagedus tihe.
Mõlemal juhul on tulemuseks kurnatus, mis pikalt kestes jätab jälje meie vaimsele ja/või füüsilisele tervisele.
Tunnetega töös on oluline luua kontakt oma mõtete ja tunnete vahel. Märgata seoseid ning põhjuseid. Iga tunde taga on mõni rahuldamata vajadus. Vajadus, mis võib olla rahuldamata väga pikalt. Võibolla koguni lapsepõlvest saati. See vajadus karjub meie sees ja ootab täitmist. Ainult sina tunnete tegelik omanik saad seda aga teha.

🍀Kuidas mõjutab sõltlaspere lapsepõlv mind täna?
Esmalt peame mõistma, kes on sõltlane. Sõltlane on meelemürkide või sundkäitumise küüsis olev inimene. Sõltuvust võib tekitada nii alkohol, tubakas, narkootikum, kui ka seks, armastus, suhted, toit, (hasart)mängud, sotsiaalmeedia jpt. Igas sõltlasperes peres on omad reeglid ja rollid. Reegliteks on sageli ära räägi, usalda, tunne, mõtle, eksi ja rollideks rahustaja, kohaneja, planeerija, naljataja ja pahalane. Siinkohal ei ole oluline, kas laps on rolli ise enda kanda võtnud või see on talle antud, oluline on see, et sõltuvusperes on need rollid tekkinud hirmu ja häbi ajendil. Seetõttu jäävad lapsed neisse kinni ja kogetud mustrid korduvad ka meie täiskasvanu elus. Need on mustrid mis vajavad kaardistamist, lahti harutamist ning mõistmist. Alles siis saame neist kütketest vabaneda.

🍀Milline on väärkohtlemise mõju minu elule?
Enamustes sõltlasperedes kohtab väärkohtlemist, mis ei kätke ainult füüsilist, emotsionaalset, seksuaalse väärkohtlemist vaid ka hooletusse jätmist. Väärkohtlemine on tegevus, mis seab ohtu lapse arengu, tervise, psüühika ja füüsilise keha. Sageli pööratakse ekslikult tähelepanu ainult füüsilisele vägivallale, mille tulemusel jääb märkamata emotsionaalne ja hingeline valu. Paljud kliendid ja ka erinevad uuringud on seda kinnitanud, et emotsionaalne väärkohtlemine ja hüljatus on raskem taluda kui füüsilist valu. Lapse meel usub, et vanemad armastavad teda ja hoolivad temast ehk siis see mida ta kogeb on õige. Kui see on õige, aga tunne ütleb, et see on vale mõistab laps, et viga on temas.
See tunne, mis väärkohtlemise tagajärjel meie hinges sügaval tekib kasvab suureks puuks, mis saadab meid terve elu. See on tamm, mida ei saa välja juurida ega maha raiuda. Sellele ei hakka ükski kirves ega saag, Me saame selle puuga ainult sõbraks saada, õppide koos elama ja vajadusel tema varjust rahu leidma.

Nende nelja teema varjus on palju teisi lugusid, mis täna siin tekstis nähtavaks ei tulnud. Kui Sul on lugu, mis tahab kuulamist, mõistmist ning välja rääkimist, siis tea, ma olen Sinu jaoks olemas! Võta julgelt ühendust ja me leiame ühise aja jagamiseks.

Olles täna veel kogemusnõustaja praktikal siis saan Sulle pakkuda veel 🍁TASUTA🍁 nõustamist. Täpsema info saamiseks võta ühendust emaili maritareismaa@gmail.com , telefoni +372 56051284 või sotsiaalmeedia Marita Reismaa vahendusel.

Sinu lugu on mulle oluline!
Tulevane kogemusnõustaja Marita Reismaa

31/03/2025

Kevad on alati millegi uue sünd. Minu kevad algas uue koolitusega, kus õpin hingehoidlikku lähenemist, mille peamine eesmärgiks on taastada, hoida või luua abivajaja piisav tasakaal kriiside, traumade ja leinadega toime tulekuks.

Aitäh koolitajad ja grupikaaslased avatud ning hoitud esimeste koolituspäevade eest! Mais kohtume taas!