12/04/2026
Postitus „Sisemise lapse toetusgrupp - Tagasi sinna, kust kõik algas“
Mu süda laulab, sest eelmisel nädalal sai alguse üks uus kuue kohtumisega toetusgrupp. Need võimsad naised on kõik nii erinevad, aga samas üksteist toetavad ja täiendavad. Nad on kohati valusalt ausad, kuid samal ajal sügavalt hoolivad. Ma tunnen suurt rõõmu ja au olla nendega koos, jagada ja rääkida teemadel, mis on päriselt olulised – sellistel, mis puudutavad hinge ja jäävad meiega ka pärast kohtumist.
Meie esimene kohtumine oli pühendatud sisemisele lapsele. Võib-olla paljudele tundub see teema uus ja veidi võõras, samas on kindlasti ka neid, kes tunnevad, et sellest räägitakse palju, võibolla isegi liiga palju. Meie grupis oli nii neid, kes alles esimest korda selle teemaga kohtusid, kui ka neid, kelle jaoks see on juba tuttavam rada. Ja see kooslus lõi kuidagi eriti sügava ja päris ruumi, kus igaüks sai olla just seal, kus ta parasjagu on.
Miks mina sisemisest lapsest nii väga hoolin? Põhjus on tegelikult lihtne. Väga suur osa meie tänastest tunnetest – olgu selleks ülitundlikkus või hoopis tuimus – on seotud meie lapsepõlve kogemustega. Need viivad tagasi selle väikese tüdruku või poisini meie sees, keda mingil eluhetkel ei märgatud, ei hoitud, ei kaitstud või ei armastatud nii, nagu ta tegelikult vajas. Ja siis tekib meie sisse vaikne, aga väga mõjukas tunne ehk valu, et me ei olnud piisavad.
Iga laps leiab oma viisi, kuidas selle tundega toime tulla. Mõni hakkab võitlema ja mässama, mõni püüab saavutada ja olla „piisav“ läbi tõestamise. Mõni põgeneb, eraldub või justkui kaob endasse. On neid, kelle valu tuleb välja läbi pisarate, ja neid, kes õpivad seda peitma tugeva lapse soomusrüü sisse. Võib-olla ei olegi kõige olulisem see, milline see käitumine on, vaid hoopis see, mida meie sisemine laps tegelikult vajab.
Kui meie sisemine laps on saanud haiget nii sügavalt, et ta on jäänud oma tundesse justkui kinni, siis need tunded elavad meis edasi ka täiskasvanuna. Ja kui elu toob meie ette olukorra, mis seda vana valu meenutab, hakkab see sama osa meist reageerima. Näiteks kui meid on lapsepõlves tõrjutud ja me kogeme täiskasvanuna olukorda, kus tunneme end taas tõrjutuna, siis ei reageeri meie täiskasvanud mina vaid see sama väike laps meie sees, kes on kunagi haiget saanud.
Täiskasvanud osa meist on võimeline mõistma, analüüsima ja põhjendama. Ta suudab näha laiemat pilti ja mõista, miks midagi juhtus. Aga sisemine laps ei ela loogikas, vaid tunnetes. Näiteks võib täiskasvanuna olla arusaadav, miks vanemad pidid palju tööl käima või miks laps pidi olema p**ki päevi lasteaias. Me mõistame ajastu eripärasid ja eluolusid. Kuid lapse jaoks ei ole neid selgitusi olemas – tema tunneb lihtsalt igatsust, vajadust läheduse ja turvatunde järele ning ei mõista, miks teda ei viida koju oma voodisse ja oma vanemate emnusesse.
Iga laps armastab oma vanemaid tingimusteta. Sageli öeldakse, et ema armastus on suur ja kõike andestav, kuid lapse armastus on truu. Laps ei saa süüdistada oma vanemaid, isegi siis, kui tal on valus. Ta pöörab selle tunde enda sisse ja hakkab uskuma, et tema ise ei ole piisav, et temas on midagi valesti. Kui keegi ei aita neid olukordi lahti seletada ega aita lapsel oma tundeid mõista, jääb see valu meie sisse alles.
Nii võibki juhtuda, et täiskasvanuna kogeme sarnastes olukordades samu tundeid – nagu me poleks piisavad, nagu me teeksime midagi valesti. Kuigi olukord on tegelikult teine, on tunne sees sama või vahel isegi tugevam kui lapsepõlves.
Selle valu alguspunkti püüdsime ka meie sellel enesearengu õhtul õrnalt puudutada. Me märkasime oma sisemise lapse vanust, mõtlesime sellele ajale oma elus, uurisime, mis siis toimus, mida me tundsime ja milline vajadus jäi rahuldamata. Nende lugude keskel pakkusin osalejatele võimaluse kohtuda oma sisemise lapsega. Oli neid, kes tundsid kohe valmisolekut, oli neid, kes kaalusid, ja ka neid, kes otsustasid seekord mitte proovida – ja see kõik on täiesti okei. Igal asjal on oma aeg ning oma sisemist last tulebki kuulata ja usaldada.
Need, kes selle kohtumise ette võtsid, ei kahetsenud. Kuigi see võis olla kohati hirmutav ja puudutada ka valusaid kohti, tõi see kaasa midagi väga olulist – kergust, pehmust ja sügavamat enesearmastuse tunnet. Sest me saime kontakti sellega, mida me kunagi vajasime, kuid ei saanud.
Täna täiskasvanuna on need samad vajadused meis endiselt olemas. Kuid nende täitmine ei ole enam meie vanemate, partnerite ega sõprade vastutus. See vastutus kuulub meile endile. Ainult meie saame päriselt tunda, mis meie sees toimub, mida me vajame ja mis meid tegelikult toetab. Meie lähedased võivad meid väga armastada ja püüda anda parimat, kuid nad ei saa lõpuni teada, mis on meie jaoks piisav, sest nad ei tunne meie tundeid nii nagu tunneme neid meie.
Ja võib-olla on selles mõttes midagi väga vabastavat – mõista, et kuigi me ei saa muuta oma minevikku, on meil täna võimalus hakata ennast hoidma ja toetama viisil, mida me kunagi vajasime.
Kui ka sina tunned, et soovid oma sisemise lapsega kohtuda, siis on selleks kaks võimalust. Sa saad liituda sügisel Anija valla või Tallinna enesearengu grupiga „Minu sisemine laps“ või tulla individuaalsele nõustamisele. Ja kes veel ei tea, siis pakun ALATI oma uutele klientidele kaks esimest nõustamist TASUTA.
Lõpetuseks tahan südamest tänada meie grupis osalejaid. Teie avatus, julgus ja kohalolu on midagi väga erilist. Te olete ägedad lapsed ja võimsad naised.
Marita Reismaa
kogemusnõustaja ja -koolitaja
