Kogemusnõustaja Marita Reismaa

29/04/2026

Postitus „Iseenda süüdistaja ja kohtumõistja, aga harva kaitsjad“.

On üks mõte, mis jõudis minuni üsna vaikselt, ühel ilusal hommikul, kus midagi erilist ei juhtunud. Ometi jäi see mõte püsima. Mitte kui suur avastus, vaid kui midagi, mis oli kogu aeg olemas, aga nähtamatu: kas ma oskan endale andestada?

Me oleme harjunud rääkima kohalolust, tänulikkusest ja enesearmastusest. Me oskame otsida viise, kuidas olla paremad, teadlikumad, rahulolevamad. Aga ühte teemat kohtab sellest kõigest märksa harvem – kas me oskame andestada just iseendale. Mitte suurtes vigades, vaid just nende väikeste igapäevaste hetkede juures, mis esmapilgul tunduvad tühised, aga vaikselt laovad raskust meie õlgadele.

Tead küll neid hetki: ei jõudnud koristada, ei jõudnud lastele piisavalt tähelepanu anda, ei jõudnud helistada vanematele, ei jõudnud tööl kõike ära teha, ei jõudnud olla see versioon endast, mida teised või ma ise endalt justkui ootasin.

Meile on õpetatud andeks paluma ja teistele andestama. Me teame, kuidas seda teha, isegi kui see ei ole alati lihtne. Aga me ei ole kunagi päriselt õppinud, kuidas andeks paluda või andestada iseendale. Kas me üldse teadvustame, et süü ja andestuse kontekstis on alati kaks osapoolt: tema ja mina või mina ja mina?

Meid on õpetatud, et kui me eksime, siis keegi annab sellest märku ja siis tuleb vabandada. Kui seda süüd näitab meile keegi võõras, siis me teame kohe, mida teha. Aga kui see “süü näitaja” oleme ise, siis me pöörame pilgu ära ja liigume edasi. Me ei astu endaga kontakti, ei räägi, mis juhtus, ei palu vabandust. Ja kui me ei palu vabandust, siis ei saa ka see teine “mina” meile andestada ja raskus jääb.

Me pigem pöörame pilgu kõrvale või vibutame endale vaikselt näppu ja ütleme: “järgmine kord ole parem.” Aga see ei ole andestus. See on pigem vaikne surve olla rohkem, teha paremini, jõuda kaugemale. Nii võibki kujuneda karm sisemaailm, kus me oleme iseenda süüdistajad ja kohtumõistjad, aga harva kaitsjad.

Kuid ma mõtlen, et võib-olla ei olegi enesele andestamine nii raske, kui esmapilgul tundub. Võib-olla piisab lihtsalt teadlikkusest. Püüdest olla endaga rohkem kontaktis, rohkem märkama ja mõistma, vajadusel ka lohutama ning andestama. Võib-olla peitub andestamise oskuse all meeletu jõud olla enam kohal, tänulik ja hoitud. Armastada seda ekslikku, lihtsat inimest, kes ei pea kulgema ootuste tormisel merel, vaid võib liikuda omaenda rütmis, omaenda jõel.

Siit tekkis mul üks uus mõte, peaaegu nagu väike sisemine väljakutse. Ma tahan leida iga päev selle hetke, et luua endaga kontakt ja märgata, mis on minu selle päeva “väike armas süü”, mida saan endale andestada. Mitte selleks, et end süüdistada vaid enam hoida, armastada ning veel paremini tundma õppida.

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja ja -koolitaja

Siit küsimus sulle armas lugeja ja kaasamõtleja. Kas see „väljakutse“ võiks olla ka Sulle? Julgeksid sa minuga koos eneseandestamise teed käia ja seeläbi kergust tunda?

24/04/2026

12/04/2026

Postitus „Sisemise lapse toetusgrupp - Tagasi sinna, kust kõik algas“

Mu süda laulab, sest eelmisel nädalal sai alguse üks uus kuue kohtumisega toetusgrupp. Need võimsad naised on kõik nii erinevad, aga samas üksteist toetavad ja täiendavad. Nad on kohati valusalt ausad, kuid samal ajal sügavalt hoolivad. Ma tunnen suurt rõõmu ja au olla nendega koos, jagada ja rääkida teemadel, mis on päriselt olulised – sellistel, mis puudutavad hinge ja jäävad meiega ka pärast kohtumist.

Meie esimene kohtumine oli pühendatud sisemisele lapsele. Võib-olla paljudele tundub see teema uus ja veidi võõras, samas on kindlasti ka neid, kes tunnevad, et sellest räägitakse palju, võibolla isegi liiga palju. Meie grupis oli nii neid, kes alles esimest korda selle teemaga kohtusid, kui ka neid, kelle jaoks see on juba tuttavam rada. Ja see kooslus lõi kuidagi eriti sügava ja päris ruumi, kus igaüks sai olla just seal, kus ta parasjagu on.

Miks mina sisemisest lapsest nii väga hoolin? Põhjus on tegelikult lihtne. Väga suur osa meie tänastest tunnetest – olgu selleks ülitundlikkus või hoopis tuimus – on seotud meie lapsepõlve kogemustega. Need viivad tagasi selle väikese tüdruku või poisini meie sees, keda mingil eluhetkel ei märgatud, ei hoitud, ei kaitstud või ei armastatud nii, nagu ta tegelikult vajas. Ja siis tekib meie sisse vaikne, aga väga mõjukas tunne ehk valu, et me ei olnud piisavad.

Iga laps leiab oma viisi, kuidas selle tundega toime tulla. Mõni hakkab võitlema ja mässama, mõni püüab saavutada ja olla „piisav“ läbi tõestamise. Mõni põgeneb, eraldub või justkui kaob endasse. On neid, kelle valu tuleb välja läbi pisarate, ja neid, kes õpivad seda peitma tugeva lapse soomusrüü sisse. Võib-olla ei olegi kõige olulisem see, milline see käitumine on, vaid hoopis see, mida meie sisemine laps tegelikult vajab.

Kui meie sisemine laps on saanud haiget nii sügavalt, et ta on jäänud oma tundesse justkui kinni, siis need tunded elavad meis edasi ka täiskasvanuna. Ja kui elu toob meie ette olukorra, mis seda vana valu meenutab, hakkab see sama osa meist reageerima. Näiteks kui meid on lapsepõlves tõrjutud ja me kogeme täiskasvanuna olukorda, kus tunneme end taas tõrjutuna, siis ei reageeri meie täiskasvanud mina vaid see sama väike laps meie sees, kes on kunagi haiget saanud.

Täiskasvanud osa meist on võimeline mõistma, analüüsima ja põhjendama. Ta suudab näha laiemat pilti ja mõista, miks midagi juhtus. Aga sisemine laps ei ela loogikas, vaid tunnetes. Näiteks võib täiskasvanuna olla arusaadav, miks vanemad pidid palju tööl käima või miks laps pidi olema p**ki päevi lasteaias. Me mõistame ajastu eripärasid ja eluolusid. Kuid lapse jaoks ei ole neid selgitusi olemas – tema tunneb lihtsalt igatsust, vajadust läheduse ja turvatunde järele ning ei mõista, miks teda ei viida koju oma voodisse ja oma vanemate emnusesse.

Iga laps armastab oma vanemaid tingimusteta. Sageli öeldakse, et ema armastus on suur ja kõike andestav, kuid lapse armastus on truu. Laps ei saa süüdistada oma vanemaid, isegi siis, kui tal on valus. Ta pöörab selle tunde enda sisse ja hakkab uskuma, et tema ise ei ole piisav, et temas on midagi valesti. Kui keegi ei aita neid olukordi lahti seletada ega aita lapsel oma tundeid mõista, jääb see valu meie sisse alles.

Nii võibki juhtuda, et täiskasvanuna kogeme sarnastes olukordades samu tundeid – nagu me poleks piisavad, nagu me teeksime midagi valesti. Kuigi olukord on tegelikult teine, on tunne sees sama või vahel isegi tugevam kui lapsepõlves.

Selle valu alguspunkti püüdsime ka meie sellel enesearengu õhtul õrnalt puudutada. Me märkasime oma sisemise lapse vanust, mõtlesime sellele ajale oma elus, uurisime, mis siis toimus, mida me tundsime ja milline vajadus jäi rahuldamata. Nende lugude keskel pakkusin osalejatele võimaluse kohtuda oma sisemise lapsega. Oli neid, kes tundsid kohe valmisolekut, oli neid, kes kaalusid, ja ka neid, kes otsustasid seekord mitte proovida – ja see kõik on täiesti okei. Igal asjal on oma aeg ning oma sisemist last tulebki kuulata ja usaldada.

Need, kes selle kohtumise ette võtsid, ei kahetsenud. Kuigi see võis olla kohati hirmutav ja puudutada ka valusaid kohti, tõi see kaasa midagi väga olulist – kergust, pehmust ja sügavamat enesearmastuse tunnet. Sest me saime kontakti sellega, mida me kunagi vajasime, kuid ei saanud.

Täna täiskasvanuna on need samad vajadused meis endiselt olemas. Kuid nende täitmine ei ole enam meie vanemate, partnerite ega sõprade vastutus. See vastutus kuulub meile endile. Ainult meie saame päriselt tunda, mis meie sees toimub, mida me vajame ja mis meid tegelikult toetab. Meie lähedased võivad meid väga armastada ja püüda anda parimat, kuid nad ei saa lõpuni teada, mis on meie jaoks piisav, sest nad ei tunne meie tundeid nii nagu tunneme neid meie.

Ja võib-olla on selles mõttes midagi väga vabastavat – mõista, et kuigi me ei saa muuta oma minevikku, on meil täna võimalus hakata ennast hoidma ja toetama viisil, mida me kunagi vajasime.

Kui ka sina tunned, et soovid oma sisemise lapsega kohtuda, siis on selleks kaks võimalust. Sa saad liituda sügisel Anija valla või Tallinna enesearengu grupiga „Minu sisemine laps“ või tulla individuaalsele nõustamisele. Ja kes veel ei tea, siis pakun ALATI oma uutele klientidele kaks esimest nõustamist TASUTA.

Lõpetuseks tahan südamest tänada meie grupis osalejaid. Teie avatus, julgus ja kohalolu on midagi väga erilist. Te olete ägedad lapsed ja võimsad naised.

Marita Reismaa
kogemusnõustaja ja -koolitaja

01/04/2026

Postitud: "Mitte kõik soovid ei ole sinu omad"

Meie ühiskond on üles ehitatud nii, et elame rohkem teistele ja koos teistega – kolleegidele, sõpradele, perele. Me kohandume, panustame, anname. Ja märkamatult jääme iseenda loos tahaplaanile. Oleme justkui pidevas liikumises, kus erinevate gruppide vahel mõõduvõtmine on muutunud sama tavaliseks kui magamine, söömine ja joomine. Aga mis on selle kõige pahupool?

Vahel tundub, nagu istuksime karussellil, millele annavad hoogu teised. Me liigume, aga kas me juhime? Meie maailm on täis koolitusi ja enesearengu programme, mis küsivad üht ja sama küsimust: mida ma tahan? Ka mina alustasin oma enesearengu ja traumadega töötamise teed just sealt, sest nii olin õppinud. Tubli tüdruk teab, mida ta tahab, ja liigub selle poole täie jõuga – aina kaugemale, kõrgemale ja kiiremini.

Ja tegelikult, mingil tasandil on seda ka vaja. Ma ei vähenda „mida ma tahan“ küsimuse väärtust. See aitab meil unistada, luua, planeerida ja tegutseda. See töö toimub meie peas – me analüüsime, seame eesmärke, loome visioone ja liigume nende poole.

Aga mida ütleb sulle sinu süda?

On üks küsimus, mis jääb selles „ole homme parem kui täna“ maailmas sageli varju: mida ma vajan? See on südame küsimus. See küsimus aitab korraks peatuda ja võtta õlgadelt maha teiste ootused ja vajadused meie suhtes. See loob selgust – kas see, mida ma tahan, on päriselt minu soov või on see midagi, mida olen õppinud tahtma? See küsimus viib meid tagasi iseenda juurde ja aitab luua päris ühendust.

Loomulikult ei ole see alati lihtne. Kui meil pole harjumust seda küsimust küsida ega oskust vastust kuulata, võib alguses tulla rohkem segadust kui selgust. Aga just see küsimus avab ukse. Ja seetõttu tasub seda küsida.

Mõtle oma „tahan“ soovidele ja küsi endalt: mida ma tegelikult vajan? Ära tühista oma soove, vaid too nende kõrvale teine vaade. Kuula ja püüa kinni esimene mõte. Ka siis, kui see on „ma ei tea“. Sest ka see on vastus. See võib öelda, et sa ei ole veel ühenduses põhjusega, miks sa midagi tahad. Või et see soov ei ole päriselt sinu oma.

Vahel ei tule vastuseks sõnad, vaid tunne. Näiteks ärevus. Sa võid tahta maja, aga kui selle peale mõtled ja küsid endalt, mida ma vajan, muutub keha rahutuks. Ära lükka seda eemale. Püüa mõista, mida see tunne sulle räägib. Selle taga võib olla varasem kogemus või sinu meele viis sind kaitsta. Seal on alati info.

Võid võtta väikese vihiku ja need küsimused kirja panna. Ära analüüsi, vaid küsi ja oota. Vastused võivad alguses tunduda segased ja ebaloogilised, kuid ajap**ku hakkavad need moodustama lugu. Lugu sellest, mis sinu sees tegelikult toimub. Lugu sellest, mida sinu hing vajab ja mis teeb sind päriselt õnnelikuks.

Ära pelga endalt küsida olulisi küsimusi. Kui sa ei küsi, ei saa sa vastuseid. Ja ilma vastusteta on raske leida teed oma vajaduste ja päris õnneni. Sa ei pea kuhugi kohale jõudma – see on teekond. Sinu sisemine aaretejaht, mis on vaikne, sügav ja päris.

30/03/2026

LUGU, MIS RAPUTAB!

KUTSE vestlusõhtule „Minu lugu - Elu surmapiiril“ külaline Diana Erikson
14. aprill 2026 kell 18.00 kuni 20.00

Neljas külaline on kogemusnõustaja Diana, kes räägib ausalt ja vahetult oma elust piirialase isiksusehäire ja depressiooniga. Ta avab, milline näeb välja igapäevane toimetulek intensiivsete emotsioonide, pideva hülgamishirmu ja impulsiivsusega. Diana jagab oma teekonda diagnoosi saamisest kuni kogemusnõustajaks õppimiseni. See on lugu inimesest diagnoosi taga.

Tule kuula lugu võitlusest oma ajuga, kes püüab Sind igal võimalusel tappa. 14. aprill kell 18:00 Viskla Külakeskuses, Kose vallas!

Vestlusõhtu eesmärk on tuua Sinuni inspireerivaid inimesi ja lugusid, kus kohtuvad tulevik ja minevik, rõõm ja valu, väljakutsed ja kasvamine. Iga lugu on ainulaadne, kuid võib puudutada ka Sind või kedagi Sulle lähedast.

Kõik „Minu lugu“ vestlusõhtu külalised on kogemusnõustajad, kes omavad vastavat väljaõpet ning jagavad oma isiklikku lugu avatult ja hoitult.

Tutvu ka järgmiste vestlusõhtute külaliste ja toimumisaegadega:
11. mai 2026 — „Mürgitatud noorus“, külaline Mirjam

Vestlusõhtu on sümboolse tasuga 5,00 € inimese kohta.
Tasu aitab katta sooja ruumi, joogi ja väikese ampsu.

Registreeru siin:
https://forms.gle/QtCkBXCQV5VVZfUBA

Meeldivat kohtumist oodates,

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja ja -koolitaja

Traumateadlikkus MTÜ
Telefon: 5605 1284
E-post: traumateadlikkus@gmail.com

29/03/2026

Postitus "Ma olen ekstravagantne elukunstnik"

Oled sa kunagi mõelnud, kuidas mõni mäng võib rääkida sulle sinust endast – sinu olemusest, iseloomust ja vajadustest? Lapsena oli see nii loomulik. Mängisime kodu, poodi, elu ennast ja nendes rollides väljendus kõik see, mida tundsime, uskusime ja igatsesime. Täiskasvanuna muutub mäng peenemaks, peaaegu märkamatuks, peitudes kogemuste ja protsesside sisse. Aga kui lubada endal sellesse päriselt sisse astuda, lasta mängul kanda ja hiljem ausalt märgata, mida see sinus liigutas, võib see avada midagi ootamatut.

Sel nädalavahetusel, osaledes Eesti Psühhodraama Instituudi 13. lennu grupijuhi praktilisel eksamil, sain seda taas kogeda. Viimasel päeval sattusin töötuppa, kus igaüks meist kehastus suursuguseks, tuntud kunstnikuks. Selles rollis tunnetasime, kes me oleme, kust me tuleme, milline on meie looming ja kuidas me end selles rollis tunneme. Piisas vaid hetkest kohalolust ja sisetunne hakkas vaikselt kuju võtma. Nii sain kontakti ekstravagantse, kuumaverelise loojaga minus – sürrealistliku maastiku kunstnikuga, kes ei loo selleks, et rahustada, vaid selleks, et nihutada, lõhkuda ja luua tähendusrikast kaunist kaost.

Mäng muutus eriti kõnekaks hetkel, kui pidime leidma ruumist oma kujutletava teose ja seda teistele tutvustama. Ka pärast esitlemist ei astunud me rollist välja – me jäime sellesse, kuulasime ja imetlesime teisi ilma hinnanguteta. Me kohtusime üksteisega oma erilisuses ja see ühendas. Ja just selles kogemuses tuli nähtavale midagi minu jaoks olulist. See tuttav tunne – et olen vahel justkui teistest eraldi, teistsugune. Olen endalt küsinud, kas see võib paista ülbusena või on see eneseteadlikkus. Võib-olla olen isegi kartnud, et paistan kõrk. Aga selles hetkes sain aru, et see ei ole nii. Ma imetlesin teiste autentsust, nende loomingut ja julgust olla päris – mitte ülevalt alla, vaid kõrvalt, võrdse ja kaasteelisena. See ei ole kõrkus, vaid austus elu vastu – nii selle valguse kui varju vastu.

Teine selgus sidus end väga selgelt selle kunstniku käekirjaga, kellena ma end tundsin – loojaga, kes ei maali selleks, et siluda, vaid selleks, et nihutada. Ma nägin, et see ei olnud lihtsalt roll, vaid peegeldus minust endast. Ma mõistsin, miks ma olen olnud kaose looja, millegi vana – sellise, mis ammu ei kanna – lõhkuja. See ei ole juhuslik, vaid sügav sisemine vajadus luua midagi teistsugust, murda vorme ja nihutada piire, et saaks sündida midagi uut. Jah, see tee ei ole alati kerge olnud ja mitte kõik ei ole seda mõistnud, kuid nüüd näen selgelt – minu vastuvoolu ujumine ei ole eksitus, vaid minu olemus. See on minu kunst.

Ma olen elukunstnik. Mitte sellepärast, et ma oleksin teistest parem, vaid sellepärast, et ma olen kontaktis sellega, kes ma olen, ja julgen seda järgida. Mind kõnetab autentsus – nii endas kui teistes. Ma austan neid, kes loovad omal viisil, ja tunnen rõõmu nende julgusest olla päris. Minus on soov luua midagi uut, võib-olla midagi, mida täna veel ei mõisteta, aga millel on oma aeg ja koht.

Võib-olla olen ma oma elu väike kunstnik, kelle looming saab tähenduse alles hiljem. Aga võib-olla ei olegi see kõige olulisem. Oluline on see, et ma loon.

Millal sina viimati mängisid nii, et see mäng hakkas sulle midagi sinu enda kohta peegeldama? Milline elukunstnik sina oled?



Töötoas esitletut ekstravakantset teost "Uks läbi valge valu" aitas visualiseerida ja luua AI.

22/03/2026

🌟 Viimane võimalus liituda! Vabanes üks koht 6 päevasel "Traumateadlikkuse rakendaja" koolitusel 04. aprill 2026 🌟

See on koolitus, kus saab personaalses grupis tõsta enda traumateadlikkust ja lihvida selle rakendamiseoskust oma töös või igapäevaelus. Koolitus ühendab teooria, praktilised harjutused ja kogemusliku osa, mis võib lisaks uutele oskustele pakkuda ka teraapilist kogemust – kogedes õpib kõige paremini.

Huvi korral ära oota vaid kirjuta julgelt traumateadlikkus@gmail.com või mulle otse Facebooki ning küsi infot koolituse sisu, ajakava ja tasumise kohta – see võib olla täpselt see kogemus, mis avab uusi perspektiive traumateadlikkuses. 💛

22/03/2026

Postitus "Kas kogemusnõustaja on ilma valuta?"

Täna, üle pika aja, lubasin ma endale ühe mõnusa ja rahuliku hommiku. Sellise, kus ma ei pea kuhugi minema ja kus paberitöö võib oodata. Istun oma lemmiktugitoolis, kohvitass käes, ja lasen päikesel end läbi akna paitada. Taustaks mängib mõnus akustiline jazz. See on minu nädala esimene vaba päev – kvaliteethetk iseenda, oma mõtete ja unistustega.

Selles rahus lasen oma mõtetel liikuda. Märkan, kuidas üks unistus on täitunud ja teine juba vaikselt oma kuju võtmas. Tunnen, kuidas rahulolu kannab endas õnnetunnet ja õnnetunne õpetab mind üha enam hetkes olema. Ja korraks mõtlen – kas pole ütlemata hea vaib.

Aga siis jääb mu meel kinni ühele küsimusele. Vaikselt, aga kindlalt.
Kas mina, olles oma elus heas kohas, tundes rahulolu ja õnne, võin ikka tunda valu?
Kas mina, kes olen õppinud oma valuga ühenduses olema, saan toetada teisi?
Kas kogemusnõustaja saab üldse olla valuvaba?

Võib-olla ei tulnud see küsimus minu seest, vaid hoopis nendest korduvatest hetkedest, kus minult on küsitud – kas ma olen täielikult taastunud, “korras”, valuvaba. Ja kui ma päriselt endasse kuulan, siis vastus tuleb rahulikult ja ausalt – ei ole.

Elu ei lakka meid puudutamast. Ikka ja jälle jätab ta väikeseid valutäkkeid. Mõni neist on peaaegu märkamatu, mõni sügavam ja vajab teadlikku hoolt. Need täkked teevad mind haavatavaks, aga samal ajal ka tugevamaks. Mõni neist annab mulle isegi midagi tagasi – sügavust, mõistmist, inimlikkust.

Ma olen oma teekonnal palju enda sees läbi käinud ja seetõttu julgen öelda, et olen taastunud piisavalt, et teisi toetada. Aga ma tean ka seda, et kui kord juba oma “traumakirstu” avada, siis oled sa teel. Ja sellel teel kohtad ikka ja jälle midagi, mis vajab märkamist, mõistmist ja omaks võtmist. See valu ei murra mind, ta ei tee mind katki – ta kutsub mind peatuma ja kuulama.

Ka täna olen ma teel. Viimase aasta jooksul on mind saatnud üks sügav äng. Alguses oli see nii tugev, et võttis hingamise. Täna on ta muutunud pehmemaks, peaaegu hoidvaks. Nagu vaikne tunne minu sees, mis ütleb, et ma vajan armastust, lähedust ja turvatunnet.

Alguses arvasin, et see on seotud surmahirmuga. Aga kui ma julgesin küsida – mida sa mulle öelda tahad? –, hakkas vastus vaikselt minus kuju võtma. Märkasin, et see tunne tuleb nii kurbades kui ka ilusates hetkedes. See ajas mind segadusse. Kuni taipasin – selle all on hirm olla hüljatud. Isegi siis, kui olen armastatud.

See taipamine puudutas mind sügavalt.

Täna ei püüa ma seda tunnet enam ära lükata. Ma luban tal olla. Ma kuulan teda. Sest ta näitab mulle, mida ma vajan. Ta tuletab mulle meelde, kui oluline on minu jaoks armastus – see hoidev ja hooliv, millest ma lapsena puudust tundsin.

Tõsi, ma ei ole sellest valust veel läbi läinud ega leidnud viisi, mis selle täielikult ära võtaks. Aga ma ei ole enam kindel, et see ongi eesmärk. Täna ma lihtsalt luban sellel tundel olla. Lasen tal tulla ja minna ning õpin teda iga kord natuke paremini tundma.

Ma olen käinud pika tee enda tervendamisel ja see tee kestab edasi. Iga päev õpetab mind midagi uut. Ma ei murra uksi lahti – need avanevad ise, just siis, kui olen valmis. Ja siis ma usaldan ennast ning astun sisse.

See julgus teeb mind inimesena haavatavaks, aga kogemusnõustajana tugevaks.
Sest kogemusnõustaja ei ole keegi, kes on valmis saanud. Ta on teeline, kes käib seda teed iga päev!




Pilt on loodus AI abil

15/03/2026

Eile oli mul südant soojendav minna külla naaberküla naistele ja jagada nendega oma kogemuslugu. Olemine oli nii hoitud ja külalised omavahel nii lähedased, et märkamatult kujunes sellest toetav ja sügav grupikohtumine, mille taustal kõlas minu lugu.

Oi, kui palju teemasid sealt esile kerkis. Kõik sai alguse ühest lihtsast, aga samas väga suurest küsimusest:
Kas me oleme õnnelikud? Ja kas me julgeme olla õnnelikud?

See tundub esmapilgul lihtne küsimus. Aga kui me pole seda endalt kunagi päriselt küsinud, võib esimene kord olla isegi veidi hirmutav.
Kas me üldse teame, mis meid – just meid endid – sisemiselt õnnelikuks teeb?
Või oleme õppinud olema õnnelikud kellegi teise ootuste järgi?

Kas see, mida ma nimetan oma õnneks, on päriselt minu oma?
Milliseid lugusid me räägime iseendale oma õnnest või õnnetusest?
Ja millised hirmud hoiavad meid tagasi – hirm kaotada, eksida, läbi kukkuda või pärast kõiki pingutusi ikkagi mitte õnnelikuks saada?

Kuigi teemad olid sügavad ja kohati ka valusad, olid ruumi kogunenud imelised naised üksteise jaoks olemas. Seal oli palju toetust, kokkuhoidmist ja emalikku hoolt. Ja kõige selle keskel oli ka palju naeru, soojust, armastust ja hoolimist.

See oli tõeliselt südant soojendav ja jõustav kohtumine. Loodan väga, et mõte regulaarselt kokku saada ja erinevaid eluteemasid sügavamalt puudutada jäi kandma. Võib-olla sünnib peagi naaberkülas väike ring imelisi naisi, kes tahavad koos vaadata oma lugusid, kuulata oma südant ja luua uusi unistusi.

Mina tänan südamest kõiki, kes kohal olid ja lõid selle õhtu just selliseks, nagu ta oli.
Aitäh teile, imelised supernaised.

Ja loomulikult aitäh ka kingituse eest. See oli täpselt minu masti kingitus. Seda avades olin korraks nagu väike, õnnelik 7-aastane tüdruk, kes rõõmustab ja maiustab. 🤍

10/03/2026

KUTSE koolitusele "Inimtüübid, kes rabavad Sind jalust" 15.03 kell 11:00 kuni 15:00.

Kas oled kunagi mõelnud, miks mõned inimesed räägivad otse ja kiiresti, teised mõtlevad enne pikalt, kolmandad tunnetavad kõike väga sügavalt ja neljandad märkavad detaile, mida teised ei näe? Ja miks vahel tundub, et räägime justkui erinevaid keeli, kuigi kasutame samu sõnu.

15. märtsil kell 11.00–15.00 kutsun Sind ühele mõnusale ja praktilisele koolitusele, kus avastame koos inimtüüpide maailma. Räägime sellest, kuidas inimesi paremini mõista, kuidas neid ära tunda ja kuidas nendega nii suhelda, et suhted oleksid lihtsamad, rahulikumad ja rõõmsamad.

See ei ole kuiv teooria. Me arutleme, naerame ja teeme väikseid mängulisi harjutusi, mis aitavad kohe päriselus paremini toime tulla. Sageli ütlevad osalejad juba järgmisel päeval, et nad näevad inimesi täiesti uue pilguga.

Pakume kohvi ja küpsiseid. Kui tunned, et kõht võib vahepeal tühjaks minna, võta väike eine kaasa.

Erihind Sulle 35,00 €
Registreeru siin: https://forms.gle/hu1kBeZmd2SGy51e6

Kohtumiseni!

Marita Reismaa
Kogemuskoolitaja ja -nõustaja

Traumateadlikkus MTÜ
56051284
traumateadlikkus@gmail.com

05/03/2026

Postitus „Kostüümid garderoobis, aga kes oled Sina?“

Mõnikord küsin ma oma nõustamisruumis inimestelt ühe väga lihtsa küsimuse: kes sina oled? See on küsimus, mis näib esmapilgul lihtne, peaaegu iseenesestmõistetav. Ja ometi on see üks neist küsimustest, mille ees tekib sageli p**k paus. Inimene hakkab rääkima. Ta räägib endast läbi rollide. Ta ütleb, et ta on ema, naine, abikaasa, isa, vend, kolleeg, õpilane. Ja need on kõik tõsi. Need on rollid, mida me oma elus kanname, nagu kostüüme ühes suures lavastuses.

Kui ma aga peegeldan tagasi, et need on rollid, tekib hetkeks segadus. Rollid ju võivad muutuda. Täna oleme õpetajad, homme otsustame teha karjääripöörde ja enam ei ole. Täna oleme abikaasad, homme võib elu pöörata teise suunda. Rollid tulevad ja lähevad nagu tegelased ühes näidendis, kes astuvad lavale, mängivad oma stseeni ja lahkuvad. Kui aga korraks kujutleda, et kõik need rollid pannakse raamatukaante vahele ja riiulisse, siis jääb õhku vaikne küsimus: kes jääb lavale siis?

Sageli liigutakse sealt edasi kirjelduste juurde. Inimene ütleb, et ta on aktiivne, tundlik, ettevõtlik, sportlik. Need on omadused, värvid meie iseloomu paletil. Aga ka need ei vasta päriselt küsimusele, kes me oleme. Need kirjeldavad pigem seda, millised me oleme. Nagu kirjeldaks maastikku, aga mitte seda, kes seda maastikku vaatab.

See küsimus ongi keeruline, sest vastus ei tule kiiresti. Enamasti avastame, et oleme kogu elu rääkinud endale lugu. Meie elu on justkui teater, millel on süžee, karakterid ja ootused. Mõnikord tundub, et see lugu on kirjutatud juba ammu, võib-olla lapsepõlves, võib-olla meie kogemuste ja suhete kaudu. Vahel tundub, et keegi teine on selle loo autor. Ja vahel avastame, et oleme seda ise kirjutanud, teadmata päriselt, miks just nii.

Mitu aastat tagasi seisin ma ise selle küsimuse ees. See juhtus ajal, kui olin kogenud läbipõlemist ja minu enda ehitatud teater kukkus kokku. Ma olin selles näidendis edukas koolitusfirma omanik ja enesekindel koolitaja. Inimene, kes pidi teadma vastuseid. Sest kuidas sa juhendad teisi, kui sa ise oled segaduses? See oli roll, mida ma mängisin hästi. Võib-olla isegi nii hästi, et ma ise uskusin seda täielikult.

Kuni ühel hetkel lõppes etendus.

Kõik see, mille olin üles ehitanud, lagunes. Lava jäi tühjaks ja mina jäin istuma selle keskele, ilma kostüümi ja dekoratsioonideta. Ja siis kerkis esile küsimus, millest ei olnud enam võimalik mööda vaadata. Kui ma ei ole enam koolitaja, kui ma ei ole ettevõtja, kui ma ei ole edukas naine või kellegi ootuste täitja, siis kes ma olen? Kui kõik need kihid kukuvad maha, mis jääb alles?

See ei olnud küsimus, millele oleks saanud kiiresti vastata. Aga see oli küsimus, mis avas enesearmastuse ukse.

Täna näen oma töös sageli, kuidas inimesed peidavad end rollide või diagnooside taha. Minu vastas istub inimene, kes kirjeldab ennast läbi siltide: tal on ärevus, tal on depressioon, tal on ATH. Mõnikord on need sõnad lausa päästerõngas, sest nad annavad lõpuks seletuse sellele, miks elu on olnud keeruline. Ja selles on midagi väga inimlikku. Kui me oleme kaua tundnud, et keegi ei mõista meid, siis võib olla väga lohutav, kui lõpuks tekib nimi sellele kogemusele.

Ma ei vähenda diagnooside tähtsust. Kui diagnoos aitab inimesel mõista oma väljakutseid ja leida tuge, siis sellel on oma oluline koht. Kuid samal ajal tajun ma sageli, et sügavam igatsus ei ole tegelikult diagnoosi järele. Sügavam igatsus on olla nähtud.

Mitte kui roll.
Mitte kui silt.
Vaid kui inimene.

Me kõik vajame seda kogemust, et keegi vaatab meid ja ütleb sõnadeta: ma näen sind. Mitte seda rolli, mida sa mängid, vaid sind ennast. Ja kui inimene kogeb seda päriselt, juhtub midagi kummalist. Rollid ja sildid kaotavad osa oma raskusest. Nad ei kao, kuid nad ei ole enam kogu lugu.

Seetõttu on minu jaoks oma töös üks olulisemaid hetki see, kui inimene hakkab tasapisi avastama, kes ta on siis, kui kõik rollid korraks vaibuvad. Kui maskid pannakse kõrvale ja kostüümid jäävad garderoobi. See on vaikne ja aeglane protsess. Nagu keegi astuks tasapisi lavale ilma dekoratsioonideta ja avastaks, et ka paljas lava kannab.

Võib-olla ei olegi vastus sellele küsimusele kunagi lõplik. Võib-olla ei olegi vaja ühte kindlat definitsiooni. Mõnikord piisab sellest, et me julgeme selle küsimuse kõrvale istuda ja temaga mõnda aega koos olla.

Sest võib-olla peitubki vabadus selles, et me ei pea enam kogu aeg midagi kehastama. Et me ei pea alati mängima täiuslikult kirjutatud rolli. Et me võime vahel lihtsalt olla inimene, kes on teel iseenda juurde.

Ja selles liikumises, vaikselt maskide alt välja astudes, hakkab tasapisi nähtavale ilmuma see, kes on alati olnud olemas, isegi siis, kui laval käis kõige suurem etendus.

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja ja -koolitaja