04/04/2026
🥀𝕻𝕴𝕸𝕰𝕯𝖀𝕾𝕰 𝕶𝕬𝕶𝕾 𝕻𝕬𝕷𝕰𝕿🥀
Pimedus ei tule alati murdma.
Vahel ta tuleb näitama.
Me kõik satume sinna vahel ühel või teisel viisil.
Küsimus ei ole selles, kas me seda kohtame, vaid selles, mida me sellega peale hakkame.
Kas me otsustame sinna jääda –
loovutades end sellele, lastes sel end määratleda ja kujundada näiliseks võimuks, mis kallutab meie hinge tasakaalu?
Või võtame seda kui võimalust näha selgemalt, õppida ja korrigeerida oma elu suunda?
Kui sa ei karda vaikust ega kiirusta valguse poole põgenema, võib pimedus muutuda ruumiks, kus sa kuuled iseennast selgemini kui kunagi varem.
Pimedus ei ole alati meie vaenlane.
Kui me ei anna end talle täielikult ära, võib ta olla õpetaja –
vaikne, kuid aus juhendaja, kes näitab meile seda, mida valgus varjata ei suuda.
Tänapäeval kiputakse pimedust sageli samastama kurjusega. Mina eristan neid.
On pimedus, mis sünnib kurjusest –
teistele halva soovimine ja tegemine, vaba tahte varjutamine, manipuleerimine, teadlik kahjustamine, kurjuse loomine.
See on pimedus, mis neelab ja hävitab.
Ja on pimedus, mis on vanem kui hirm ise –
ürgne, metsik ja tark. Metsa pimedus.
Algne ja puhas jõud, mis ei hävita, vaid õpetab.
See on väekas ja tugev, samas õiglane ning vajadusel korrigeeriv.
Üks pimedus võtab.
Teine pimedus annab.
Üks sulgeb.
Teine avab.
Pimedus kui kurjus on meie vaenlane.
Pimedus kui ürgsus on õiglane õpetaja.
Ja erinevus nende vahel peitub selles,
kumba me otsustame vastu võtta –
ja millisega me jääme.
Olen selle poolt, et maailmas võiks olla vähem hävitavat ja rohkem kasvatavat. 🌾
