17/08/2025
Kes meist ei sooviks teha oma vaimse tee otsuseid iseseisvalt. Tahad ju teha õigeid otsuseid, mis on parimad su hingele.
Aja mõõdudes märkad, kuidas su usuline kasvatus või vähem usuline perekultuur on just olnud selleks sobivaks keskkonnaks, kuhu suunas su hinge areng pidi kujunema. Aja jooksul mõistad, et mingit rapsimist vaja ei ole ja mida rohkem usaldad, seda loomulikumalt sulle vajalikud elukogemused sinu elus lahti rulluvad.
Mis asi on vaimne tee? Vaimsus pole midagi muud, kui võtta julgus ja aus vastutus oma elu olukordade, kasvu ja valikute ees. Meie vaimsus tuleb nähtavale siis, kui oma ainelisest olemisvormist sügavamale vaatame. Mõni vaatab seda teadlikult, mõni käitub alateadlikult. Mõne usuline kultuur ja kasvatus on loonud selleks soodsama pinna (või just takistuse), et mõista oma pärandit ja enda olemist.
Siiski on igaühe perekultuur just see, mis andis talle selle vajaliku, et tunda ära otsused ja sammud, mis on vajalikud just tema hingele.
Nii või naa, inimesed, isegi kui nad on sama religioosset usku või ühes peres üles kasvanud lapsed, on väga ebatõenäoline, et kaks isikut nõustuvad kõigega täpselt samamoodi, kuna see, millesse keegi usub, on väga isiklik kogemus. Selles ei ole vaidlemisel kohta. Olen suure pere laps ja tean millest räägin. Näen neid väikseid põrkumisi pidevalt.
Kuulen klientide perelugusid juba üle 20 aasta ning tegelikult on nad põhiolemuselt kõik sarnased. Teisele inimesele kantakse üle vimma, märkamata valu enda sees, mis on tegelikult iseenda armastuse eitamine. Oma armastus on nurka visatud. Ja nii arvame, et seda valu ja raskustunnet põhjustavad teised inimesed. Naabrid, kolleegid, vanemad või oma lapsed, või et olukord juhtus valesti.
Kuigi muutus, mida inimene ihaldab, peab algama temast. Oled ise täidetud, täidad teisi. Sinu valguses näevad teised enda varje.
Mõni kurdab, et teda kummitab tema minevik. Minevik ise ei ela, elab see inimene, kes neid tundeid enda sees uuesti läbi elab. Süüdistada siin vanemaid või keskkonda, on mõttetu energia kulu. Igaüks elas neist oma oskuste, traumade ja uskumustega.
Rahu annab teadlikkus sinust endast ja sinu terviklikkuse aktsepteerimine. Rahu annab mäletamine, kes sa oled ja oma suuruse omaks võtmine.
Kes enda käitumise ees lõpuks ausa vastutuse võtab, ei tunne ennast enam ohvrina.
Iseenda ja oma sisesignaalide ees tuleb aus olla. See, mida enda ümber näed, on sinu sisemaailma peegeldus.
Kui ma tunnen end halvasti või riivatuna, ei mõtle ma, miks ta mulle nii ütles või tegi. Vaid ma küsin endalt, miks ma nii tunnen.
* Kui ma haigestun, vaatan ma üle enda piirid. Andmine ja võtmine peavad olema tasakaalus. Keha nõrgeneb, kui välja jääb ütlemata sinu tõde! Seda eriti, kui tead küll, aga jätkad ikka vanaviisi…
* Kui ma nutan, lasen ma sellel südamest tulla, sest mu hinge energia puhastub ja selgineb.
* Kui ma takerdun, vaatan ma üle, kas mu suurus saab üles ehitatud mu egost või armastusest.
* Kui ma kuulan rohkem, kui räägin, valgustab see mu elu.
* Kui ma andestan, on see sügavaim puhastus rakutasandil.
* Ma ei palu endale midagi, ma aktsepteerin.
Elu muutus lihtsamaks, kui ma lõpetasin enda selgitamise ja hakkasin tegema seda, mis töötab minu jaoks. Mina saan ju valida, kas meeleheide või tänulikkus. Elu ei ela maailmas vaid minu enda sees.
Tahan veel öelda, et energia, mis inimest läbib, saab resonantsi selle reaalsusvormiga, kus on sarnane sagedus ja uskumused. Me leiame inimesed, kellel on meiega sarnased või täiendavad uskumused ja nii aitab see meid edasi liikuda.
Eraldatusesse viib inimese mõttetöö ja tema meele loodud illusioonid. Ega põhjuseta öelda: “see asi on sul peas kinni..”
Tervikust eraldab meid oskamatus Jumala kombel armastada. Miks inimene eraldab end Looja ühtsusest? Sest peab seda illusiooni vormide maailmas absoluutseks tõeks ja oma hinge koduks. Tegelikkuses pole seda tühimikku või eraldatust olemas. Rahuseisundit otsida pole vaja, see on meis kogu aeg olemas. Et seda kogeda, peab esmalt ego vaikima, et vaim saaks esile astuda.
Püsige terved ja oma väes! 🧡
