09/06/2024
ENDA TEEKONNA AUSTAMINE
Ma olen tulnud kohast, kus ma olin põimunud ja ülevõtnud peresüsteemis olevad hirmud, negatiivseid järeldused, allasurutud emotsioone, lahendamata sisemisi konflikte, tervendamata haavu, tõekspidamisi, uskumusi, tunnetekogumikke, mis ei ole tegelikult mittemingisugust pistmist minu päris olemusega, kes ma tegelikult olen. Ma arvasin, et need on osa minust, tegin nad kuidagi enda omaks, iseenda kannatuseks. Selle kõige alla mattununa, on väga väljakutsuv olnud saada kontakti enda tõelise olemusega, naturaalse, loomuliku MINAna, kelleks ma siia loodud olen. Seda kõike on olnud väga palju ja seisundid läksid koguni niii kaugele, et soov oli siit reaalsusest lahkuda. Sest paras korralik pundar anti kaasa...Terve see üle kolmekümne aastane teekond on olnud vanades tõekspidamistes ja uskumustes elamist, mida olen enda külge haakinud. Mulle on tahetud näidata läbi kannatust tekitavate olukordade, kes ma tegelikult olen ning millest peaksin lahti laskma. Tasapisi. Isegi kui ma ei ole seda selliselt tedvustanud ning lausunud egomeelselt "Miks mina? Ma ei taha seda läbi teha", on sellel teekonnal minu jaoks eesmärk. Kuigi võib olla vahel tahaks olla nende inimeste leeris, kellel on juba see puhas kontakt saavutatud väga varajasest east, on juhitud enda sisemisest guidencist, teavad täpselt iseennast, mis neile meeldib ja mis ei meeldi ja lubavad endal olla, kes nad on ja ei pea nii palju ämbreid kolistama, nii palju purunemisi, pettumusi, killustumist, eraldust kogema. Jällegi, kui ma jääksin sellesse kohta kurtma, ei austaks ma iseenda teekonda. Selleks läheb ka aega, et okei, see kõik, mida ma läbi teen on vajalik ja oluline. Minu jaoks, minu hinge jaoks, minu peresüsteemi jaoks. Isegi kui see ei tundu kuidagi "eduka inimese" teekond.
Kui mõelda siis oi kui palju hinnanguid ma ise olen inimestele andnud, kui nad on lubanud olla nemad, kes nad on. Sest see on olnud minu triggeriks ja minu sisemiseks piiranguks. Seal on veel peidus neid piiranguid, millest ma täna veel teadlik ei ole. Kuid arvan, et see avanemise teekond on ka omamoodi ilus. Kannatlikkus on see, mis ei ole minu kogemusse kuidagi mahutunud ning kannatamatus on mind sellel teel tugevasti lõhkunud.
Tahame ju, et kõik juhtuks kiiresti ja kohe. Oleks läbitehtud ja saab peesitama minna. Selles universumis tulime aga kogema kogemusi. Ja seda igasuguseid! See enda avastamine, kes ma olen ja kes ma võin olla, ei lõpegi kunagiii....ja ausltöeldes üks põnev teekond ju ka!😏
