01/08/2025
On imetamisnädal!🤍
1.-7.augustil tähistatakse rahvusvahelist rinnaga toitmise nädalat, et tuua tähelepanu rinnapiima olulisusele ja tõsta teadlikkust, kuidas end mõnusaks imetamissuhteks juba ootusajal ette valmistada.
Imetamine on suhe - väga eriline ühendus kahe hing vahel - teineteise hoidmine, täitmine ja austamine.
Ja kui naised panevad kirja oma sünnituslugusid, siis mina panin kirja ka oma imetamislood.
Sest see esimene imetamiskogemus oli puhas ja käre ja õpetas mulle kui inimesele palju.
august 2015
"Mu suhetes pole varem midagi nii isiklikku ja puhastavat olnud, kui see 2aastane rinnaga toitmise kogemus. Praeguseks hetkeks suhtleme me Augustiga juba paar nädalat ilma imetamata. Selline suhtenüsanss nagu teise inimese toitmine oma keha kaudu, on imeline ema privileeg ja au, kuid ka seda imelisust on hea hoida pehmes teadlikus tasakaalus nii enda kui lapse jaoks. Mina kogesin selles nii pehmust ja tänutunnet kui ka raskust ja tunnet, et ma ei saa hakkama.
August saabus nagu tõeline suvetorm oma konkreetsuse ja mürinaga. Sünnitus kestis alla nelja tunni, mis oli minu jaoks kaua oodatud ootamatus. Loomulikult soovisin ma, et ta juba sünniks, aga mul polnud õrna aimugi, mis saab pärast sünnitust. Et milline see elu välja hakkab nägema või mida need esimesed elutunnid, -päevad endast kujutavad. Imetamise kohta olin lugenud ja loengus käinud, aga otsest ettekujutust mul polnud. Teadsin, et on sellised titad, kes oskavad kohe tissi otsas nurru lüüa ja siis on need, kes seda alguses õppima peavad. Aga mis ma ikka ette muretsen, eks? Niiet läbi kõhu suhtlesin ma A'ga pehmelt paludes, et teeme ikka koostööd; nii söömises kui ka kõiges muus.
Alustasime oma koostööd selle tundega, et uh-nüüd-see-ongi-käes. Ma olin endas kindel ja siis jälle ei olnud ka. Mu nibud olid A jaoks mugavaks haaramiseks natuke pisikesed. Ta ei saanud hästi pihta, mida ta seal rinna otsas tegema peab ja loomulikult valis ta esimestel päevadel tissi otsas lihtsalt uinumise.
Tundsin, et see süsteem sobib meile. Sobib, et me natuke harjutame ja siis jälle puhkame, siis jälle harjutame ja puhkame. Ja nii terved päevad ja ööd. Aga haigla jaoks see nii ei olnud. A oli nende jaoks kaotanud liiga palju oma sünnikaalust ja see pani neid muretsema.
Minu jaoks oli see kiirustav ja natuke liiga innukalt stimuleeritud abi. Tundsin, kuidas mu rahu tasapisi hirmuks muutub. Tundsin, et äkki ma ei saagi end usaldada? Mind õpetati piima välja pumpama ja pisikese tassi ja süstlaga A'le andma. Tita kosus ja minu rinnad ka. Mäletan nii selgelt oma esimest piimapaisu, mida dushi all lahti masseerisin ja nutsin. Väga palju pehmemaks muutusid rinnad ja ka mina, kes oma ootusi ja lootusi seal sooja vee all lahustas. Olevik lihtsalt juhtus teistmoodi.
Osavalt rinna võtmise õppis A ära tänu rinnanibukaitsmele, mis mul paar kuud rinnahoidjas kaasas käis ning mille me siis sujuvalt lihtsalt ära viskasime, kui A ja mina valmis olime. Väline info, et laps sellest sõltuvusse jääb ja oma imemisvõtte ära rikub, ei osutunud meie puhul tõeks.
Nii sukeldusime me A'ga tõeliselt sooja ja mõnusasse imemismaailma! Ta oli oma olemuselt ise hästi rahulik tita, aga minu hirmud ja ärevus tegid ka teda nõudlikuks, niiet kogu mu garderoob vahetus välja sellisteks kleitideks ja pluusideks, mis eest lahti käisid, sest igasuguse ebamugavuse või pirina peale oli just tiss see imeline vahend, mis kogu maailma imelikkused pausile pani ja tõelisel taevamannal saabuda lasi.
Ma kandsin teda rõngaslinas ja hiljem kõhukotis ning imetasin kõikjal. Olime selles nii professionaalsed, et tihti polnud seda isegi märgata. Ja noh, siis olid sellised korrad, kui seda oli märgata, aga ma tõesti ei hoolinud sellest. Mu rinnad polnud enam erootilised objektid vaid imelise turvatunde ja toidu allikad. Võtsin seda ise sellise lihtsuse ja loomulikkusega, et vastandumisi välismaailmaga ei tekkinud. Või kui tekkis, siis sellisel pehmel ja humoorikal kujul, mis samal hetkel ka ununes.
Ja niisama kergelt saabus hetk, mil hakkasin talle pakkuma lisatoitu. See oli lihtsalt siuke lõbus maitsmine ja tekstuuride proovimine, sest iseenda valikul ta oma esimesel eluaastal lisatoitu suurtes kogustes ei saanud - lihtsalt rinnapiim oli nii palju turvalisem ja mõnnam.
Niimoodi tasapisi olin ma oma turvalisse imetamismaailma kinni jäänud. Oskasin ja sain teda igas olukorras aidata ja toetada, aga päev-päevalt toimus see rohkem minu enda arvelt. Suhtlesin välismaailmaga väga vähesel määral, sest uskusin, et ainult mina saan lapsele pakkuda seda kõige olulisemat - turvatunnet. Ja tegelikult see lähedus ongi lapsele esimestel eluaastatel väga väga oluline. Aga ma tõesti uskusin, et see on ainult minu teha. AINULT MINU.
Tundsin, kuidas olin endale liiga suure vastutuse võtnud, aga kellelegi seda jagada ka ei osanud. Lapse isa sai küll last hoida ja vanavanemad ka, aga mu rakutasandil oli teadmine, et tegelikult ei saa nad iialgi talle pakkuda seda, mida mina. Ja mina olin järjest väsinum. Väsinum. Väsinum.
Esimest korda imetamise lõpetamise idee pakkus välja A isa. A oli siis umbes aastane. Mees lihtsalt nägi seda kurnatust kõrvalt ja tahtis heasoovlikult aidata. Mille peale ma saatsin ta puu taha! Hah, segaseks läinud! Minuga on kõik korras, aga ta lihtsalt peaks mulle siis võimaldama rohkem puhkust. Ja selle ajal hoidma A'd just nii nagu mina talle ettekirjutisi teen. Iseendalegi imestuseks see kuidagi üldse ei läinud nii. Ja mina olin järjest väsinum. Väsinum. Väsinum.
Seedisin iseendas seda imetamise lõpetamise teemat ja teadmatust tajudes tõusid ihukarvad püsti. Kuidas ma siis teda toetan? Kuidas ta ebamugavusi leevendan? Kuidas üldse seda lõpetamist teha? A oli sujuvalt muutunud selliseks tegelaseks, kes käis rinna otsas nii öösel kui päeval ikka korduvalt ja korduvalt. Nii janu, kõhutühjuse kui ka igavuse leevendamiseks. Oot, kuidas ta magama hakkab jääma?
See muutus oli minu jaoks liiga suur ja väline info, kuidas teistel emadel oma lastega see läinud oli, ei läinud meie süsteemiga kokku. Ning samuti teadsin ma, et ma ei lähe A kõrvalt selles protsessis ära, kuigi ka seda mulle soovitati. Soovisin, et see oleks pehme ja loomulik meie mõlema jaoks, aga tunne, et ma ei oska ega saa hakkama oli ees. Olin täiesti segaduses ja väsinud. Väsinud. Väsinud.
Umbes poole aasta pärast sain aru, et imetamine on muutunud minu jaoks väga ebameeldivaks. Alguses oli see selline pisike tundekübe, mille ma iga kord enda jaoks kuidagi ära seletasin. Imetasin edasi ja hoidsin endas seda ebamugavust peidus. Aga öösiti hakkas see järjest teravamalt välja tulema. Mu mees kirjeldas neid öid sellistena nagu emasloom peksab kutsikaid eemale, kui need suures elulustis ta und segavad. Ma loomulikult ei teinud A'le füüsiliselt haiget, aga ma ei tahtnud teda enam omale kaissu. Mida rohkem ma A'd tõrjusin, seda tungivamaks ja nõudvamaks muutus tema. Mina tahtsin lihtsalt magada.
Sel segasel perioodil hoidsin teadlikult fookuse lõdvestumisel, sest oma selgetel päevadel oli minus kindel teadmine, et tegelikult sujub see kõik palju lihtsamalt, kui ma eales arvata oleks osanud. Kuid siis juhtusid jälle need udusemad päevad, mis raskuspinge suureks kasvatasid. A'l tekkis sellisest segadusest ja pendeldamisest tähelepanupuudus. Olin temaga 24/7 koos, kuid anda polnud talle enam midagi. Mu rinnad ei olnud enam roosamanna ja lohutus kõige suhtes. Olin väsinud ja õnnetu. Tundsin, et olen nurka surutud ja valikuvõimalusi ei ole. Õhtute kaupa rääkisime me A isaga neid asju lahti ja nutu ja naeruga püüdsin leida mingit kergemat lahendust.
Ja siis sai mul lihtsalt kõrini. Ühel ööl A'd ühe rinna otsast teise tõstes sain aru, et NÜÜD tuleb midagi reaalselt muuta. Hakkasin ta päevaseid imemiskordi vähendama. Mingi aja sai ta päeval ainult 2-3 korda rinda ja siis jälle sai nii palju kui süda ja igavus lustis, siis sai jälle vähem ja siis jälle rohkem.
Ise tegelesin ma selle kõige kõrvalt teadlikult iseenda usaldamisega. Just sellega, mis seal haiglas esimestel päevadel kaduma läks. Lasin lahti kogu süü- ja ohvritunde mis sellega kaasas oli. Otsustasin, et iseendaks olemine igas oleviku hetkes on positiivne ja turvaline kogemus. Ja nii nagu see on turvaline minu jaoks, on see seda ka A jaoks.
Tasapisi sai maailmast täitsa mõnus paik, kus olla ja toimetada. Kohe nii mõnus, et umbes nädal pärast tema 2. aasta sünnipäeva otsustasime me oma suhet selle imemisnüansi võrra muuta.
A'l oli uuendusest segadust vaid esimesel hommikul ja hiljem käis ta lihtsalt natuke tissidele pai tegemas. Minu tõeliseks üllatuseks oli see lõpetamine pehme ja vabastav nii mulle kui talle. Mu usaldus maailma vastu kasvatas selle kaheaastase tegelase uudishimu maailma maitsete vastu ja tasakaalustas tema minapilti. Ja mina olin äkki üleni energiaga täidetud. Tundsin üle mitme kuu siirast rõõmu ja naudingut kodus toimetamisest ja A'ga mängimisest. Silmad olid taas selged.
Nüüd naudingi oma selgeid silmi ja usaldust maailma vastu.
Ja kõik tänu ühele mõnusale poisiklutile, tema isale ja minu kaunistele rindadele.
Aitäh!"
🤍
