09/02/2025
“Häbi, häbi, mine nurka ja häbene!”, mäletate veel seda? Kuigi tundub, et tänapäeval kasutatakse häbistamist kasvatusmeetodina harvem kui mõned aastakümned tagasi, on häbi emotsioon, mis on meile kõigile tuttav. Jungile omistatakse ütlust, et häbi on hinge sööv emotsioon.
Häbi on sageli väga varjatud emotsioon, mille mõjusid me tema varjatuse tõttu täies ulatuses ilmselt ei tajugi. Samas on häbi miski, millest rääkimisel ja mille avalikuks toomisel on sageli suisa võlujõud. Võime siinkohal teha kummarduse Gisèle Pelicot’le, kes julges häbi avalikuks tuues selle tagasi anda sinna, kuhu see kuulub, tunnistades end nii väärikaks ja väärtuslikuks. Ja just seda häbi meiega teeb, paneb meid end tundma vääritu ja kõlbmatuna.
Kuid häbi on väga mitmetahuline nähtus. Jungiaanidele omaselt heidame pilgu kõigepealt häbi arhetüüpsele juurele. Mario Jacoby ** viitab sellele, häbi on emotsioon, mis avaldub väga varases lapsepõlves, juba 6-8kuusel lapsel (nii palju, kui me suudame seda tuvastada). See viitab, et võime häbi tunda on juurdunud inimloomusse, ning pole vaid sotsialiseerumise tulemus. Seda väidet toetab ka kaasaegse psühholoogia teadmine, mille kohaselt häbi on emotsioon, mida tuntakse kõigis kultuurides. Kui vaatame mütoloogia poole, toob Jacoby mängu Aadama ja Eeva Eedeni aia loo kui võtmetähendusega arhetüüpse müüdi. Selles narratiivis tekib häbi pärast seda, kui Aadam ja Eeva maitsevad hea ja kurja tundmise puu vilja ja saavad teadlikuks oma alastusest. See teadlikkus on seotud süütuse kaotamise ning algsest ühtsusest väljalangemisega, sümboliseerides teadvuse ja eneseteadvuse teket. Oma alastuse katmine viigipuu lehtedega on otsene reaktsioon uuele tundele - häbile ning on kujunenud seega arhetüüpseks kujundiks inimese soovist varjata enda, mida peetakse häbiväärseks või haavatavaks.
Arenguliselt on häbi areng seotud varaste suhtluskogemuste kvaliteediga. Kui lapse vajadus seotuse järele ei saa positiivset vastust, võib laps sisemiselt internaliseerida häbitunde. Ebapiisav peegeldus varajastes suhetes võib viia selleni, et laps hakkab tundma end defektse või väärtusetuna.
Ärevus ja häbi on omavahel tihedalt seotud. Häbi võib olla otsene ärevuse põhjustaja. Hirm paljastamise, hinnangu saamise või naeruvääristamise ees tekitab ärevust, eriti sotsiaalsetes olukordades. Nii häbi kui ärevus võivad avalduda ka kontaktist loobumise vormis, inimene võib eemale hoida sotsiaalsest suhtlusest, vältida silmsidet või muutuda ülimalt enesekriitiliseks, püüdes vältida häbikogemuse teket. Ka kontrolli kaotamise hirm võib olla ärevuse allikaks. See võib viia obsessiivsuse või sundkäitumiseni, mille eesmärk on vältida seda, et teised näeksid meid puuduliku või ebapiisavana.
Mõnikord võib ärevus toimida ka kaitsemehhanismina kaitstes inimest sügavama, talumatu häbitunde eest. Sellistel juhtudel aitab ärevus hoida inimest erksa ja tähelepanelikuna, et vältida olukordi, mis võivad paljastada tema haavatavuse ja vallandada häbi.
Pisut teistsuguse pilgu häbile annab Peer Hultberg**, kes räägib, kuidas häbi võib ilmneda kahes täiesti erinevas vormis: nahahäbis (skin-shame) ja sügavas häbis (deep-shame).
Nahahäbi iva on sotsiaalses kohanemises. See on häbi, mis tärkab siis, kui meie käitumine või välimus ei vasta ühiskonna ootustele ja normidele. Kujutage ette olukorda, kus teie intiimsed hetked muutuvad avalikuks. Just sellised olukorrad esile kutsuvad nahahäbi. See häbivorm on pindmine, peegeldades pigem seda, kuidas me tahame ümbritseva maailma poolt nähtud olla. Nahahäbi on sotsiaalse ühtsuse ja korra hoidmise vahend, mille kaudu ühiskond säilitab oma piiritletud normaalsuse.
Sügav häbi teiselt poolt on seotud meie sisemise väärtussüsteemi ja identiteedi tuumaga. See häbi ei ole vaid ühiskondlik reaktsioon, vaid tekib siis, kui me tunneme, et me ei vasta oma sisemise väärtussüsteemi nõuetele – see on kui haav, mis võib tekitada püsiva väärtusetusetunde. Ja kuigi nähtavaks toomine ning sellele järgnev aktsepteerimine on võimsad relvad häbi vastu, on sügav häbi siiski ohtlik tunne. Liigne paljastatus võib olla talumatu.
Hultberg toob eraldi välja psühholoogide lapsed, kes võivad olla paradoksaalsel moel häbi suhtes väga haavataval positsioonil. Soovimatult annavad teatud psühholoogid oma lastele edasi sõnumi: “Ma tunnen sind paremini kui sa ise.” See on aktiivne, penetreeriv ja lõhkuv empaatia selmet pakkuda lapsele passiivset, toitvat ja vastuvõtvat empaatiat. Sellises olukorras tunneb laps, et tungitakse sügavale tema olemusse. Enesekaitseks üritab laps kroonilise häbiga blokeerida vanema ligipääsu oma sügavaimale tuumale, kuid selles protsessis kaotab ka laps enda Selfiga sideme ning sageli väljendub see depressioonis.
Gilda Franz*** aga pöörab tähelepanu detailile, et kui tunneme häbi, valdab meid kõrvetav tunne ja sooviksime, et vajuksime maa alla. Sümboolses mõttes räägib see soovist Emakese Maa poolt alla neelatud saada ehk soovist regresseeruda emaüska, algsesse ühtsusesse, õuna söömise eelsesse paradiisi. Põgeneda teadvustamatusesse, et mitte olla silmitsi oma varjuküljega.
Seega on individuatsiooni, oma varjuga piisavalt hea suhte loomise ning teadvustatud seisundi hinnaks paraku suuremal või vähemal määral oma häbiga kohtumine.
Illustratsioon koostööst Midjourney’ga
PS. Kui otsisin pilti selle postituse illustreerimiseks, jäin mõtlema selle üle, et enamik häbi kujutavaid pilte (antud juhul Pinterestis) kujutab naist, kes peidab oma nägu. Mis on ka huvitav. Kõigepealt selle pärast, et häbi on justkui naiste tunne. Ja teisalt, miks just nägu? Nägu on ilmselt kõige rohkem individuaalsust kandev kehaosa, mis viitab sellele, et ära on vaja peita just oma individuaalsus.
* Teadaolevalt pole Jung seda siiski öelnud, aga see on kõnekas ütlus ja sobib siia konteksti liiga hästi, et see kõrvale jätta, märgime häbitult:)
** Jacoby, Mario. “Shame and the Origins of Self-Esteem”
*** Hultberg, Peer. “Shame: An Overshadowed Emotion”, M. Mattooni poolt kokku pandud X jungiaanliku kongressi kogumikus “The Archetype of Shadow in a Split World”
**** Samas. Vastus Peer Hulbergile.
