27/12/2025
Katrin Lucas kirjutab vana aasta lõpetuseks ja veel lõpetamata lugude sulgemiseks väga seeditava ja organiseeriva mõtiskluse valusal teemal.
Olgu meil kõigil uuel aastal rohkem selgust ja eneseusku/armastust!
------------
VÄLJUDES SUHTEST NARTSISSISTIGA
Ma ei tea, kuidas on lood sinuga, aga paljud inimesed, kaasa arvatud mina, lahkuvad sellisest suhtest segaduses. Mitte ainult südamevalus, vaid sügavas iseenda kahtluses: kas see, mida ma kogesin, oli päris? Kas mina olin probleem? Kuidas sai suhe, mis algas sügava läheduse, armastuse ja tundega, et kõik on justkui muinasjutt, muutuda külmaks, vaenulikuks ja lõpuks selliseks, kus mina olen tehtud täielikuks deemoniks? Vaatame siis ka siia natukene sügavamale sisse.
Selliste suhete keskmes on nartsissistist partneri puhul sageli täiesti reguleerimata närvisüsteem ja häbipõhine identiteet. Partner võib alguses tunduda väga armastusväärne, karismaatiline ja teie suhe lausa muinasjutuline. Lähedus tekib siin tihti kiiresti ning side tundub eriline. Tegelikult on see sageli illusioon, kus üks pool hakkab täitma teise närvisüsteemi regulaatori rolli ja sina saad sellest endale teistmoodi ajutist stabiilsust.
Probleemid hakkavad aga tekkima siis, kui suhe muutub sügavamaks ja „roosad prillid“ tulevad eest. See on hetk, kui teine inimene ei ole enam ainult imetlev peegel nartsissistile, vaid eraldi isik oma vajaduste, piiride, edu ja kriitikaga. Kui tekib ebavõrdsus, näiteks siis, kui ühel läheb paremini kui teisel. Kui kõlab kriitika nartsissisti suhtes, isegi rahulik ja põhjendatud. Kui seatakse nartsissistiga piir. Või kui sünnib laps ja fookus nihkub partnerilt hoopis lapsele. Just nendes hetkedes hakkab nartsissisti tõeline olemus oma nägu näitama.
Nartsissisti puhul ei tähenda häbi süütunnet. Häbi tähendab sügavat sisemist kogemust, et ma olen ebapiisav, väiksem või kaotaja. Inimesel, kelle identiteet ei ole paindlik ega sisemiselt toetatud, on see tunne talumatu. Seda ei saa endas kogeda, sest see ähvardab kogu tema minapilti. Seetõttu ei tule nendes hetkedes kurbus ega vestlus nagu võrdne võrdsega, vaid puhas kaitse.
Kaitse võib võtta mitmeid erinevaid vorme. Külmus ja eemaletõmbumine. Üleolek. Kriitika pööramine sinu vastu. Sinu edu vähendamine või naeruvääristamine. Sinu vanemaks olemise, tunnete või vajaduste esitamine probleemina. Ja lõpuks sageli ka kogu suhte loo täielik moonutamine, kus sinust saab nartsissist, manipulaator või deemon ning temast ohver.
Oluline on mõista, et see loo moonutamine ei sünni seetõttu, et suhe oli võlts, vaid seetõttu, et tõde oleks siinkohal nartsissisti jaoks liiga valus. Kui suhe oleks olnud päris ja sügav, tähendaks see, et nartsissist ise ei suutnud selles suhtes püsida ega seda, mida suhe temas esile tõi, välja kanda. Häbipõhise struktuuriga inimese jaoks on see talumatu järeldus. Seega peab nii teine inimene kui ka see suhe muutuma mõttetuks ja võltsiks ning sina süüdlaseks.
Sageli valib nartsissist pärast sellist suhet uue partneri, keda võib nimetada turvaliseks. See turvalisus tähendab aga seda, et uuel partneril ei ole võimalik teda sellisel viisil aktiveerida. See on suhe, mis ei too nii kiiresti esile hülgamishirmu, häbi ega sõltuvust. Suhe, kus on rohkem kontrolli, rohkem kaitseid ja vähem sügavust.
Kui nartsissistiga suhtest on ka laps või lapsed, muutub dünaamika veelgi keerulisemaks. Algab lapse graafiku muutmine, kokkulepete rikkumine, külm ja üleolev suhtlus. Need on viisid hoida kontrolli ja reguleerida sisemist pinget teise närvisüsteemi arvelt. Ebastabiilsus hoiab sind valvel. Valvelolek annab nartsissistile tunde, et ta ei ole kaotanud oma võimupositsiooni.
Kui sina oled kasvanud nartsissistliku vanemaga, eriti emaga, on sellised mustrid sulle sageli juba tuttavad. Laps õpib varakult kohanema ja hoidma sidet vanemaga ka siis, kui tema reaalsust nihutatakse. Täiskasvanuna tähendab see sageli, et talutakse rohkem, kui peaks, ja jäädakse suhetesse, kus tuleb pidevalt olla selgem, rahulikum ja vastutavam. Kus tuleb vastutada teiste tunnete eest ja olla sageli ise lapsevanema rollis. Ka nartsissistiga suhtes olles jääb teine partner tihti just sellesse lapsevanema rolli.
Nartsissisti sisemine maailm, nagu enne öeldud, on üles ehitatud häbipõhisele identiteedile. See tähendab, et tema eneseväärtus ei ole sisemiselt stabiilne ega paindlik. Ta ei tunne end väärtuslikuna lihtsalt olemasolemise kaudu, vaid vajab pidevalt kinnitust positsiooni, imetluse, keskmes olemise või kontrolli kaudu. Neuroloogilisel tasandil tähendab see, et emotsionaalne aju, mis vastutab ohu, hülgamise ja häbi eest, aktiveerub kiiresti ja intensiivselt, samal ajal kui eesajukoor, mis peaks aitama emotsioone reguleerida, perspektiivi hoida ja vastutust võtta, ei suuda seda koormust piisavalt töödelda.
Tunded ja mõtlemine ei integreeru. Nad vahelduvad. Kui emotsionaalne pinge on madal, võib inimene tunduda lahke, mõistev ja isegi sügav. Kui pinge tõuseb, kaob mõistmine ja asemele tuleb kaitse. Mõtlemine ei teeni enam mõistmist, vaid muutub relvaks, mille eesmärk on ellu jääda ja teine hävitada.
Lugu hakkab muutuma siis, kui sa ei ole enam ainult tema närvisüsteemi reguleerija, vaid eraldi inimene oma piiride, vajaduste, arvamuste ja eluga. Kui sa julged öelda midagi kriitilist, isegi rahulikult ja põhjendatult. Või nagu enne öeldud, sünnib laps ja fookus nihkub. Need hetked on nartsissisti jaoks närvisüsteemi stressitestid, millega selline süsteem sageli hakkama ei saa.
Nendes olukordades aktiveerub see ülevoolav ja kõikehõlmav häbi. Mitte süütunne millegi konkreetse pärast, vaid eksistentsiaalne häbi: minuga on midagi valesti, tema on edukam, ma ei ole piisav, mind jälle hüljatakse. Inimesele, kelle identiteet põhineb ainult välisel ja on illusoorne konstruktsioon, on see tunne talumatu. Seda ei saa lihtsalt tunda ja sellega hetkes kohal olla. Kui see tunne jääks teadvusse, laguneks nartsissisti minapilt.
Seega peab psüühika sellest põgenema.
See toimub kaitse kaudu. Emotsionaalne aju võtab juhtimise ja mõtlev aju rakendatakse õigustamiseks. Tekib külmus, eemaletõmbumine, üleolek ja loomulikult süü nihutamine. Sinu tunded ja kogemused vähendatakse või naeruvääristatakse. Sageli kirjutatakse kogu suhe ümber looks, kus sina muutud nartsissistiks, manipulaatoriks või ohtlikuks inimeseks ja tema ohvriks. See on kaitsev narratiiv, mis tundub rääkijale tõene, sest alternatiiv – kaotuse ja vastutuse tunnistamine – oleks psüühiliselt hävitav.
Tihti jõuame siin kättemaksu dünaamikani, mis on paljude jaoks kõige raskem mõista. Kättemaks ei teki seal, kus on lein ja kurbus ehk kaotusvalu. Kättemaks tekib seal, kus leina ei ole võimalik kogeda. Kui inimene ei suuda kogeda kaotust ilma identiteedi lagunemiseta, peab ta sisemise tasakaalu taastama välise kontrolli kaudu. Häbi ja abituse tunne vajavad väljundit. Kui mina tunnen end kaotajana, peab keegi teine olema süüdi.
Kättemaks annab vastuse: see ei olnud minu kaotus, see oli tema süü. Kui teine inimene kannatab, on ebakindel, peab end kaitsma või kahtleb oma reaalsuses, tekib ajutine sisemine kergendus. See on häbi lühiajaline vaigistamine. Kättemaks on vajadus hoida teist pidevalt valvel. Valvelolek tähendab võimu. Kui teine peab pidevalt kohanema, reageerima ja end tõestama, ei ole ta vaba. Ja sinu vabadus on see, mida nartsissist kõige rohkem kardab. Sest see tähendaks, et sa oled ta täielikult hüljanud. Kuni ta hoiab sind lõa otsas, ei ole sa teda veel täielikult hüljanud.
Sellisest suhtest paranemine algab selle dünaamika mõistmisest. Mõistmisest, miks ja kuidas sa sellistesse suhetesse ise satud. Omaenda piiride seadmisest, reaktsioonide kontrollimisest ning enesearmastuse ja eneseväärtustamise taastamisest.
Ja kuigi nartsissist on sügavalt ebakindel, on sageli ka inimene, kes nartsissistiga suhtesse satub, oma sisemiselt ebakindel – sest ennast enesekindel inimene ei vali endale pikaajaliselt sellist partnerit.
Armastusega,
Katrin
https://www.facebook.com/profile.php?id=61572667957905
Olen 12 aastase kogemusega terapeut/kogemusõustaja. Olen väljatöötanud inimesele tervikliku lähenemise, läbi kolme tasandi: keha, tunded ja meel.
