Erakordne Suhe

16/11/2025

IGA NAINE EI SOBI TAGASIVÕITMISEKS!

Tegelikult ja üsna loomulikult on siiski olemas veel üks oluline põhjus, miks mehed naiste tagasivõitmise teekonnal "põnnama löövad".

Eile kirjutasin paarist suurimast mehe enda iseloomunõrkusega seotud probleemist.
Aga see, mida teadlikult ei nimetanud, ei ole meeste probleem. See on naiste probleem.
Ja selleks on meeste sisekaemus, sügav arusaamine, et "sellise naisega enam uuesti kurameerida ei tahaks."

Ehk - see naine sobis kooseluks, sobis perekonnaks, mis oli kunagi armumise tiivul loodud, ja mees oleks olnud kohusetundlikult (vältivad mehed) või üksinduse hirmust (Ärevad Mehed) valmis selles suhtes veel 20 aastat vastu pidama ja isegi pingutama.
Aga seda sära ja tõmmet, mida vaja kurameerimiseks, enam pole.
Ja nii jääbki võitlus ära.

Ma ei taha kellelegi liiga teha, aga väga paljud (ennekõike äreva kiindmusmustriga) mehed on suhtes mitte küpsest armastusest, vaid hirmust ise oma elu ja emotsioonide ja minapildiga mitte hakkama saada.
Ja siis on ka neid, kes ripuvad suhtes mugavusest - laiskusest (tegelikult enese mitte väärtustamine) paremat tahta.
Või siis elavad realistlikus teadmises, et head naist leida on väga raske, aga kuna praegu on ses mõttes OK, et lastel on kaks vanemat ja kodus keegi askeldab ja koristab, siis ise kuhugi ei püri isegi siis, kui saavad iga jummala päev kodus alandusi ja solvanguid kogeda.

Meestele on väga vähe vaja. Aga kui juba naine ise lahkumineku algatab, on see ka nende meeste jaoks enda kokkuvõtmise koht.
Ei, sellist elu ma uuesti ja vabatahtlikult ei valiks.

Mis juhtub naistega pikas suhtes?
Tavaliselt mitu asja:
Nad kaotavad oma naiseliku pehmuse ja sära, muutudes mehelikeks, kandilisteks, võitlevateks ja kontrollivateks.
Või siis ei oska nad oma palveid tulemuslikult väljendada ega piire ausalt kehtestada, valides hoopiski sapi, iroonia, pidevad torked ja kriitika.
Või on nad ise emotsionaalselt vältivad ja kaldu erinevatesse dopamiinisõltuvustesse sh flirt ja petmised.

Nende muutuste taga on naiste endi ebaküpsus, millele lisandub uskumus, et "olen selline vaid seetõttu, et tema minuga nii käitub".
Kuid tegelikult on see nende iseloom, mis lihtsalt sellise mehega koos olles välja lõi.
Ja nad eelistavad selle panna mehe süüks, enda agressiooni, enda ärrituvuse, enda alareguleerituse, enda tühjuse.
Ja siis meest päevast päeva "karistada".

Ja just nende naiste pärast mehed pärast lahkuminekut ja sisemist lahtilaskmist enam kindlasti ei võitle.
Jätavad rahus järgmistele.
Jätke teiegi.
Ja valige uus ja parem (võimalusel) või jätkake üksi!
Tagasivõitmine pole vajadus enesele midagi tõestada, vaid enda kokkuvõtmine millegi suure ja väärtusliku nimel, mis päriselt väärib küünlaid.

Ma ise, olles kõik selle läbi teinud, ja ka Ilonas suuri muutusi ja küpsuse kasvu näinuna, võin kinnitada, et teoreetiliselt võib igast eksist ka pärast lahkuminekut saada absoluutselt Parim Uus Partner.
Aga seda vaid juhul, kui temast on eelnevalt saanud küps ennast 100% reguleeriv inimene, kes mitte üksnes ei vaja teid, vaid päriselt ja tuntavalt teist hoolib, teid usaldab, teid imetleb, ja teist sügavalt lugu peab.
Ja selleks, et see juhtuks, tuleb paraku enamasti mõlemal partneril enne 2.0 keeramist puhastustulest läbi käia!

Ma plaanin teha aasta lõpu eel koolituse neile, kes tunnevad, et tahavad keerata uue lehe ja alustada sama partneriga uuesti. Nn 2.0 võtmes.
Jälgige kuulutusi!

15/11/2025

PÕHJUSED, MIKS MEHED OMA SUHTEID PÄÄSTA EI SUUDA

95% mehi (minu subjektiivses praktikas) ei suuda oma paarisuhteid päästa.

Olen püüdnud tänaseks aidata enam kui sadat MEEST..Ehk isegi üle 200.

Kuigi alguses, kui naised teatavad lahkuminekust, on pooled mehed krapsti püsti, kirjutavad kirjasid, pommitavad sõnumite ja kõnedaga, tassivad lilli ja viivad reisile.
Nad olla kõigeks valmis. Olla muutunud. Mõistnud. Ümber sündinud. Tohutus armuvalus.

Aga siis juhtub midagi. Midagi, mis meenutab reaalsust.
Nad tulevad (need, kes tulevad) minu juurde üksi või koos naisega ja paluvad aidata.
Et suhet päästa.

Ma aitangi.
"Lase lahti, see suhe on läbi, loobu täielikult. Ja siis alusta uuesti, kui tahad. Alusta enda muutmisest, ja siis kui oled valmis, alusta uuesti kurameerimisest. Näiteks sama naisega."

Enamus mehi kuulab, lubab lahti lasta, aga ei suuda. Klammerdub... ja kaotab kõik.

Teine osas, vähemus, kuulab mind, sest TAHAB NII VÄGA suhet päästa.. ja suudabki pärast teraapiaid lõpuks lahti lasta...
Aga siis... siis juhtub midagi.

Selle asemel, et minna edasi enesearenguga, enda meheliku TUGEVUSE ja suhteteadlikkuse ÕPPIMISE rada, et keskenduda paremaks meheks saamisele, ja valmistada end kui väärikat kavaleri ette uueks 2.0 kuramaaziks oma exiga... kukuvad nad... ei, mitte pudelisse.

Vaid teise naise otsa.
Kellegi otsa, kes on kohe olemas, kohe valmis, kohe saadaval.
Kes ei oota mingit muutumist, vaid annab end kohe ja tingimusteta.

Seal peatubki see rännak.
Rännak, mis algas tohutust soovist oma eksile ARMASTUST TÕESTADA.

Miks nii läheb?!
Sest maakera on ümmargune ja meie kõigest inimesed:)

14/11/2025

NAISI TEGELIKULT MEESTE TUNDED EI HUVITA!?

Olen viimastel kuudel palju mõtisklenud kaasaja suhtekultuuri kõveruste üle, mis suuresti on meedia poolt pakutud valetõlgendused Erakordse Suhte Alustele.

Näiteks on mind ajas hakanud tugevalt häirima väited, et "mehed peaks olema palju avatumad, muidu naised ei tunne nendega ühendust ehk intiimsust".

Kuidasmoodi avatumad?
Millest peaks mehed rääkima ja millest vaikima, et säiliks turvalisus ja polaarsus? See on väga huvitav mõttesuund, sest väidan, et
enamik naisi ei taha tegelikult teada, mida mees tunneb, vaid üksnes, mida mees tunneb nende suhtes!

Paljusid naisi huvitab mehe sisemaailm seni, kuni see seondub nende endi turvatundega – kas mees on kohal, armastab, peab vastu, hoolib. Neid ei köida mehe tegelikud mõtted ja huvid ja hirmud.

Kui mees on rahulik, aga omaette, ei räägi, siis see rahu võib tunduda naisele eemaldumisena, vältimisena, kuigi tegelikult on see lihtsalt mehelik eneseregulatsioon.
Kasvab surve teda rääkima panna, et tunda lähedust ja kontrolli enda ärevuse üle.

See tähendab, et naine ei otsi tihti mitte mehe tundeid, vaid tagasisidet oma väärtuse kohta mehe silmis. Ta otsib oma ärevuse maandamiseks ja hülgamise hirmu rahustamiseks vajalikku infot, mitte aga ei huvitu mehe sisemaailmast.
Ja seega on suur osa kogu sellest läheduse vajadusest kui kaasaegse suhte alusest minu jaoks muutunud suureks küsimärgiks.

Hea meelega tahaks kuulda ka teie mõtteid ja kogemusi!!

13/11/2025

ÄRGE ENNUSTAGE LAHKUMINEKUT (SURMA) . MÄRGAKE HAIGE OLEMIST JA RAVIGE ENDID!

Kas on olemas ÜKS indikaator, mis ennustaks kõige paremini paaride lahkuminekut ette?

Kuigi meedia on täis selliseid lihtsustusi, siis ma usun, et tegelikkus on palju keerulisem, sest osad inimesed on valmis koos olema ka "käsi ja jalgupidi mudas", teised aga eelistavad hoida eemale kõigest, mis ei sära ja lõhna kalli parfüümi järgi.

Kuid selle asemel, et püüda ette ennustada lahkuminekut, nagu teevad seda nõiad, kaardimoorid ja posijad ärevate daamide Ja nende rahakoti survel, meeldib mulle hoopiski vaadata üht teist kriteeriumit - SUHTE TERVIST.

Ja vaadake, seda saab näha ja mõõta väga lihtsalt.
Piisab vaid paluda kummalgi parteril hinnata 1-10 skaalal oma rahuolu erinevates suhtega seotud valdkondades nagu seks, raha, kommunikatsioon, turvatunne, usaldusväärsus, lähedus, jm, ning teada, milliseid neist valdkondadest nad hetkel enim prioretiseerivad oma kogurahulolu silmas pidades, ning..
.. kui siis võtta aluseks mõlema partneri rahulolu numbrid, saamegi hinnata ära "patsiendi" st suhte tervise.

Kuldreegel on, et kui mingi valdkond on ühel partneril tugeva rahulolematuse poole kaldu (vähem kui 3), või on mitu valdkonda 5 või alla 5, siis see suhe on ilmselgelt juba väga haige.
Isegi juhul kui teise partneri tunnetuslik rahulolu on kõigis punktides 8-10!
Ja isegi juhul kui ka selle inimese enda nn keskmine (valdkonna hinnangute keskmine) on 5-7.

Nende numbrite pealt ei saa ega peaks ennustama mitte lahkumineku tõenäosust, vaid üksnes seda, mis valdkonnad vajaks "ravi".
Sest isegi, kui jäädakse kokku, aga rahulolematus ei vähene, pigem süveneb, siis see suhe pole see suhe, kus pikalt kannatada oleks mõistlik.

Samas, meil kõigil on vähemolulisi valdkondi, kus võime tunda küll suurt rahulolematust, aga see ei mõjuta meie üldist rahulolu nii palju kui mõni teine valdkond, ja seetõttu anda kellelegi soovitusi, kust ta peaks lahkuma, on samuti lubamatu.

Iga suhe, olgu tervem või haigem, on kokkuvõttes iga partneri subjektiivse kaalutluse ja valikute küsimus, sest täiuslikke suhteid pole olemas.

Mida aga kindlasti soovitan, on oma suhte nõrgimate lülide väljaselgitamist läbi teineteise rahulolu ausa mõõtmise ja tagasidestamise.
Ja siis nende kohtade tugevdamist läbi igapäevase teadliku töö.

Aastavahetus on tulemas ja miks mitte kasutada just seda rahulolu testi uue aasta eesmärkide seadmisel.

Edu😎

PS. Kes soovib seda nn suhtetervise audit teha läbi koos minuga, siis see on parasjagu 1x nõustamisega tehtav.

12/11/2025

VALED JA ÕIGED KÜSIMUSED

Ma märkasin juba ammu aega tagasi, oma nõustamispraktika alguses, et inimesed ei jõua oma eludes ja arengus kuidagi edasi mitte seetõttu, et nad ei tahaks, vaid kuna nad esitavad valesid küsimusi.

Nad küsivad:
Miks ta nii käitub?
Mida ta küll mõtleb?
Mida ta tunneb ja miks ta nii tunneb?
Millal ta küll ära otsustab, et tekiks selgus?
Kunas ta lõpetab sellise käitumise ja kuidas teda selles aidata?
Kuidas teha nii, et ta tahaks end muuta?
Kuidas panna teda lastega tegelema ja neile eekujuks olema?

Kõik need küsimused on probleemsed, sest need suunavad mõtteenergia asjadele, mis pole sinu kontrolli all. Sul peaks olema kõigis neis asjus ÜKSKÕIK!

Ainus, mis sind peaks huvitama ja kuhu oma jõud suunata, on sinu kontrolli all olevad asjad. Näiteks:

1. Miks ma temaga elan (ikka veel)?
2. Miks ma luban endaga nii käituda?
3. Miks mind nii väga huvitab, mida ta tunneb, mõtleb ja tahab, mitte aga see, mida mina tahan, vajan ja tunnen?
4. Kuidas ma saan ise oma elu ja suhted nii muuta, et tunda rohkem rahulolu ja selgust?
5. Millised on minu piirid ja kuidas ma neid järjekindlalt kaitsen?
6. Mida ma ise teha saan, et mitte sõltuda tema otsustest, tunnetest või käitumisest?
7. Kuidas ma saan oma energia suunata selliselt, et see kasvataks minu isiklikku jõudu ja vabadust?
8. Kuidas olla ise lastele eeskujuks ja turvatunde allikaks?

Saate pihta?

Aga sellel valede küsimuste esitamisel on ka oma põhjus. Ja see pole mitte alati teadmatus. Vaid tihti hoopis soovimatus midagi muuta!
Me saame topelt hea tunde, kui suudame säilitada status quo, ehk teadmise, et tema teeb asju kogu aeg valesti (on halb) ja mina olen see, kes kogu aeg läbi imestamise ja usina vastuste otsimise, koolituste ja nõustamiste püüan midagi muuta (olen hea).
Seda saab ka nimetada valitud ohvrimeelsuseks, mille taga on soov end sedaviisi kogu aeg iseenda silmis kõrgemale upitada ja paremini tunda.
Ja nii mõnigi kasutab seda "stiili" mitte suhte parandamiseks, vaid sellest põgenemiseks vaid talle teada põhjustel.

Hakkas valus?!
Pidigi.
Ma olen täna sadistlikum kui tavaliselt.
Tulge tagasi, kui veel tahate peeglisse vaadata!

12/11/2025

Kas pole huvitav, et paarisuhte ehk datingu alguses suudame me paugust usaldada inimest, keda me ei tunne, ja keda me nende tunneteta kunagi ei usaldaks.
See tunne, et "ma oleks sind nagu elu aeg tundnud", on nii võimas, et me usume, et me tunnemegi teda, oma saatusekaaslast.

Ehk loodus mängib meiega vingerpussi ja me usaldame tegelikult enda tugevaid tundeid, mitte seda inimest.
Usaldame mitte inimest vaid oma soovi teda usaldada. Oma vajadust tunda usaldust, et kogeda armastust.
Ja siis, aja jooksul saab see tugeva vastulöögi reaalsuselt.

Vaatan aegajalt Ilonaga koos erinevaid filme armastuse ja suhte arengu psühholoogiast ja ma pole vist veel kunagi näinud filmi, kus julgetaks positiivses võtmes näidata paari, kes ärevuse ja limerantsi toel teineteise seksuaalsesse embusesse ei torma, vaid suudab rahulikult ära oodata, kas ja millal tekib tegelik usaldus päris inimese vastu.
Ja siis, kui see tekib, päriselt armuda, end teise hoolde kinkida.
Lihtsalt see tekib tavaliselt alles 1-2 aastaga, ja keegi ei suuda nii kaua deitida ilma selle tugeva usalduse ja pealiku kokkukuuluvuse tundeta.

Või teie suudate?!

11/11/2025

11/11/2025

SUHTEKOMMUNIKATSIOONI OLEMUSEST PIILUPARDI JA ORAVAKESE ABIGA

Vahel on tõesti nii, et kommuniktsioonist on abi päris palju.
Kujutage ette tüüpilist olukorda paarisuhtes, mida võrdleksin rongisõiduga.
Naine, Oravake, ostab pileti ja asub rongile, mida juhib Piilupart. Tal on rongile istudes millegipärast tunne, et usadada saab ennekõike uhkelt riietatud ja enesekindalt kõnelevat Piiluparti ja küllap siis ka rongi suunda, sõidukvaliteeti, jpm.
Kuid Piilupart on alles algaja vedurijuht ning eksib tihti teelt, satub põllule, rong rappub ja sõidunaudingust saab sõidukannatus.
See on siis, kui Oravake hakkab endalt küsima, kuhu me üldse sõidame ja kas see on üldse see koht, kuhu jõuda tahaks.
Ja, et kas ja millal sinna jõutakse, kui üldsegi.

Vestlused Piilupardi ja Oravakese vahel on tihti lakoonilised ja napid. “Kallis, usalda mind, ma tean, kuhu läheme! Võid olla minus kindel.”
Kuni ühel hetkel saab Orvakesele selgeks, et see rong ja see Piilupart viivad teda üha kaugemale sisemistest soovidest ja unistustest. Ja nende soovide jagamine Piilupardiga üksnes kurvastab või vihastab Piiluparti, sest tekitab tunde, nagu teda ei usaldataks.
Ühesõnaga - Oravakesel küpseb plaan rongilt maha hüpata või enda vagun vedurist lahti ühendada.

Teist paljud on selles punktis olnud. Kas Piilupardi või Oravakesena.

Milles on tegelik probleem?
Kas selles, et Piilupart on halb ja pahatahtlik?
Või reisija liiga kapriisne ja mitte usaldav?
Mina näen probleemi väga mitmes tahus, millest üks on kindlasti kommunikatsiooniprobleem - Piilupart ei oska oma sisemist kompassi, suunda, oma sisemist inspiratsiooni ja tunneli lõpus paistvat sõidusihti kuidagi kaasreisijale edasi anda.
Ja Oravake ei tea, kas ja millele rajada oma usaldust nüüd pärast nii pikki põldude vahel ekslemisi. Tema ei näe seda eesmärki, ega suuda tunda inspiratsiooni, sest rool ei ole tema käes. Ta on kõigest kaasreisija.
Ja seepärast otsustab ta haarata rooli omal kombel - mitte enam selle Piilupardi-rongi suunamiseks, vaid enda vaguni päästmiseks kuristikku kukkumisest.

Üks suurimad vigu, mida näen sageli paarisuhtes, on Piilupartide ja Orvakeste konflikt, kus Piilupardid soovivad päästa ja juhtida kogu rongi, Oravakestest reisijad aga soovivad ammu päästa vaid oma reisi, oma elu, oma turvalisust.
“Usalda mind ja kannata see loksumine ära, peagi jõuame” nõudmine meestelt kõlab õõnsa ja kohutavana senimaani, kuni kaasreisjad ei saa osa Piilupardi nägemusest, teadmistest, suunast, kompetentsist, hirmudest, nõrkustest ja väikestest vaid üksnes Piilupardile teada edukogemustest ning nendele eelnenud läbikukkumiste süvaanalüüsist.
Oravakesed peavad olema kriisides kaasatud täiesti avatud ja sügava kommunikatsiooni kaudu, peavad saama esitada kõik oma küsimused ja saama neile sügavad rahuldustpakkuvad ammendavad vastused.
Või kadunud usaldust ei saa enam kunagi tekkida. Ja lahtihaakimisest saab ainus strateegia.

Sest reisijaid ei huvita ühel hetkel enam rongijuht ega see rong, neid huvitab nende reis. Selgub, et piletit rongilegi ei ostnud nad mitte niivõrd rongi ja Piilupardi majandusliku heaolu toetamiseks, vaid pigem küllaltki egoistlikult vaid oma sõidumõnu huvides.

On ka teine viis seda probleemi lahendada. See oleks Oravakesest kaas-Piilupardi tegemine (juhul kui ta seda ise tahab). See tähendaks, et enam ei sõideta mitte selle kiirusega ja seda suunda, mida Piilupart soovitab, vaid ainult sinna suunda ja selle kiirusega, milles Piilupart Oravakesega kokku suudab leppida.
Nüüd saab rong täiesti uue suuna ja kaasreisija tunneb endas taas kontrolli oma elu ja rahulolu ja õnne osas.

Kuid see pole veel kaugeltki kõik.
Et juhtida rongi koos, kasvab vajadus suhtlusoskuste järgi kümnekordselt, kuna mõlemal on oma nägemused suunast, oma hirmud, omad kogemused ja oma arusaamine kiirusest ja sõidunaudingust. Neist ühtegi ei saa teineteisele nn kuivade faktidena esitada, vaid tuleb rääkida ja kuulata palju lugusid. Lugusid endi eludest, mil need soovid ja vajdused, hirmud ja kogemused formuleerusid.
See võtab tunde, päevi ja sageli kuid, enne kui tekib soov ja võime milleski järgmises kokku leppida.

Vanaaja paarisuhe oli klassikaline Piilupardi ja Oravakese stoori, kus Oravakesel tuli vedurijuhti usadada, sest rongilt maha hüpata polnud võimalik ega ellujäämise seisukohast realistlik.
Tänased paarisuhted on aga kahe Piilupardi vaevalised ühisjuhtimise projektid, mis eeldavad mõlemapoolset TOHUTUT julgust ja oskust oma sisemaailma erinevaid tahke avatult teineteisega jagada.

Kas kuidagi lihtsamalt ei saaks, küsite kindlasti.
Kas ei saaks lihtsalt usaldada nagu vanasti?

Jah, saab.
Aga see eeldab, et Oravake on eelnevalt ostnud ka omale rongi, mis sõidab paralleelselt Piilupardi omaga. Ning ta on oma “elu vedurijuhi” valimisel olnud väga hoolas ja põhjalik kindlasti mitte emotsionaalne.
Kui need 2 kriteeriumit on täidetud, saab ka ilma tundide ja tundide pikkuste dialoogide ja sisemaailmade häälestamiseta: Oravake usaldab, sest veendub juba enne rongile istumist, et see Piilupart teab, kuhu ja kuidas sõita, oskab pakkuda vajalikku sõidukvaliteeti ja on ka kiire ja kompetentne remondimees, kui miskit peaks ebaõnnestuma.
Ning paralleelselt on Oravakesel sealsamas kõrval sõitmas oma rong, et ei peaks hüppama hirmust lihtsalt teadmatusse, vaid saab astuda mugavalt järgmises jaamas lihtsalt oma rongi peale.

Mina muide, sellist suhet soovitangi.
Tegin möödunud laupäeval 4-tunnise arutlus-koolituse mehelikkuse ja naiselikkuse teemal, kus neid dünaamikaid pikemalt avasin. Kel huvi, siis järelkuulamine on saadaval siit:https://fienta.com/et/mehelikkuse-naiselikkuse-ideaalid-ja-pilapildid-21-sajandil

10/11/2025

ALIMENDID EI OLE ARMASTUSE JA HOOLE AINUS NÄITAJA

Eilse isadepäeva veidi halva järelmaigu andis mulle leitud postitus, et "isad, kes oma laste ees võetud kohustusi ei täida", on kriminaalid.

Mind veidi ärritas see enam kui 3000 laigiga postitus, kuna taaskord, sotsiaalmeediale omaselt, oli tegu demoniseerimisega, äärmusega.

Sest ma ütlen ausalt, ma pole oma suhtenõustaja kärjääri, ega üldse oma elu jooksul näinud ühegi isa, kes oma lastest teadlikult ja neile paha soovides eemale hoiaks.
Neid ehk on, aga need peavad olema ülimad erandid, sest mehe ürgne ja tugevamaid instinkte on oma laste eest hoolitseda uhkusega.
Isegi, kui needsamad mehed enda eest hoolitseda ei oska, naisi armastada ega oma vanemaid austada ei oska, siis lapsed on nende silmaterad.

Miks siis ikkagi nii palju alimentide ehk elatisrahast kõrvalehoidjaid?
Miks ikkagi nii palju isasid, kes aktiivselt oma lastega ei tegele?

Sest me ei oska lahutada väärikalt!
Minu teooria on lihtne ja see ei baseeru mitte "halbadel ja ükskõiksetel isadel", vaid peamiselt emotsionaalsetel faktoritel.

Istusin kunagi 48h kinnipidamiskohas ühes kambris endavanuse teeneka politseinikuga, kes teeninud õigust nii vene ajal kui uuel ajal. 25 aastat staaži. Tema oli seal kambrikeses istunud juba nädalaid ja oli valmis edasi ka 12 kuuks kinni jääma.
Põhjus oli lihtne: ta keeldus maksmast alimente oma alaealist poega kasvatavale eksnaisele.
Teda oli juba töölt vallandatud.
Talle oli kohtust juba kahel korral jõuga järel käidud ja 1-2 kuud oli ta juba ka saanud "puhata".
Kuid lootuses, et ta end parandab, oli ta ikka taas vabadusse lastud.
Seekord oli ta end peitnud maale esivanevamate tallu ja hoidnud eemale kõigist kohtukutsetest 2-3 aasta vältel, kui ühel varahommikul kell pool viis ta uks maha joosti ja taas kambrikesse toodi.

Aga ta ei kavatsenudki kunagi maksma hakata.
Tema teooria, mis teda toitis ja kuhu ta ilmselgelt oli emotsionaalselt kinni jäänud, kõlas nii: "Mu eksnaine pressis lahutades mult välja kodu ja lisaks ka mu surnud õelt mulle pärandatud õe maja, ja mu eks suutis tõestada kohtus, et see oli meie abielu ühisvara, mida see kindlasti ei olnud.".

Ühesõnaga - mees tajus ebaõiglust.
Talle tundus, et talt on varastatud ca 100 000 eurot ja nüüd tahetakse veel ka võtta alimente 260 euro ulatuses igakuiselt.
"Ma tean, et ma lähen kinni, tean, et seekord ilmselt 6 kuuks kuni aastaks, aga ma valin iga kell kinniminemise, kui sellele nõiale sentigi maksta," käis ta meie kuueruutmeetrises ilma vetsupotita see-eest haisva põrandaauguga kambrikeses muudkui edasi-tagasi ja keeras end alatasa üha enam üles.

See mees vihkas naisi, nagu paljud naised vihkavad oma mehi, oma ekse.
Ja seega ei näe nad nad reaalsust lahus oma valudest ja hirmudest.
Kas see politseinik vihkas oma poega?
Kas ta tahtis talle halba?
Ei! Vastupidi!
Ta rääkis, mida talle on kinkinud ja kinkida plaanib, kuidas temaga aega veetnud ja veeta soovib. Silmades suur valu.
Aga suure tõenäosusega ei jõudnud ta nende unistuste realiseerumiseni niipea.
Kui üldse.

Ma olen näinud mehi, kes ei suuda endagagi hakkama saada, ja kellelt pole midagi võtta pärast lahutust.
Ja ma olen näinud palju mehi, kelle lahutus on teinud katkisteks ja hirmunuteks, kättemaksuhimulisteks.
Aga ma ei ole näinud mehi, kes oma lastest ei hooliks.

Lahutus on tragöödia. Mitte vaid lastele, vaid ka vanematele.
Ja on inimesi, kes tulevad sellest välja teist vanemat vihates ja demoniseerides sel määral, et tõotavad endile: ma ei anna talle kunagi mitte ühtki penni.
Mõni loodab nii päästa suhte!
Enamus aga lihtsalt on nii katki, et ei suuda oma lapsi ja nende vajadusi näha ilma selle valu- ja traumakoormata.
Sest paljud naised, pehmelt väljendades, ei oska seda teha väärikalt..mehe väärikust tagades.

Ma ei õigusta neist meestest kedagi, sest nad käituvad tõepoolest lubamatult ja lapsikult.
Aga ma tean, et tihti ei tee ka nende eksid nende elu ja lastele pühendumist kergeks.

Vahel mõtlen, et tegelikult ei peaks alimendikohustus olema lapsega mitteelaval vanemal, vaid kogu tema perekonnal, nagu vanasti: sugulased nagu vanaisad ja vanaemad ja onud ja tädid on vähem-emotsionaalsed ja pigem konstruktiivsemad kui haiget saanud "loom".

Ja siis jälle mõtlen, et kui meestel oleks olemas konto, kuhu kanda oma elatis, ja millega kaasneks garantii, et nende eks sinna iialgi ligi ei pääseks, kui palju teeks see neile kergemaks olla parem isa.
Aga sellist kontot pole, pole sellist teenust veel.

Suhtenõustajana olen alati võrdselt isade ja emade poolt.
Ausalt.
Sest ma näen nende mõlema valu, ja lahkumineku kibedust, mis tihtipeale teineteisele ja lastele projetseeritakse.

Kui meil õnnestuks lõpetada meeste demoniseerimine, oleks see ehk vähim, mida meestele pakkuda.
Sest uskuge, nad armastavad oma lapsi.
Päriselt.
Suurem enamus.

ALIMENDID ei ole armastuse ainus näitaja. Vähemasti seni, kuni see raha laekub inimese kontole, kellega seostub valu, meeleheide ja pettumine.
Sest enamus mehi ega ka naisi ei oska ei suhtesse minna, elada, ega sealt väljuda väärikalt ja austavalt.

Kui tahate, vaielge vastu!

09/11/2025

Homsest, st esmaspäevast võtan taas vastu suhte parendamise huvilisi.
Zoomis.
Aja broneerimiseks kirjutage😉.

08/11/2025

Lõpetasin pikema vestluse Mehelikkuse ja Naiselikkuse teemal ja läksin turvaliselt peitu.

08/11/2025

NAISELIKKUSE TEATER

Ma vaatasin, et küllalt vähe inimesi on registreerunud mu TÄNASELE Mehelikkuse ja Naiselikkuse koolitusele.
Mis oli ja on tegelikult üsna oodatav tulem, sest enamus meist arvab teadvat hästi, mis on mis.

Näiteks naiselikkus.
Mis ta siis on?
Julge Seksuaalsus?
Vaimne Müstilisus?
Isesesvus ja vabadus?
Jumalannalikkus?
Või hammasteta pehmus ja rõhutatud õrnus?

Vaadake, kõik ülaltoodud on kõigest strateegiad millegi hankimiseks, mitte aga naiselikkus!
See on Kaasaegse Naiselikkuse Teater. KNT.

Naiselikkuse Teatris mängitakse rolli, mis tundub pehme ja intuitiivne, sensuaalne või vaimselt tark, aga on enamus juhtudel kõigest kontrolli vorm – viis saada tähelepanu, imetlust või võimu ja viis säilitamaks samal ajal turvalist distantsi.
See teater näeb välja naiselik, aga tegelikult on see pinge ja hirmude maandamise strateegia, mitte voolavus ja kohalolu.

Tõsi, mehed võivad armuda naiselikkuse teatrisse, aga nad jäävad pikas plaanis ainult sinna, kus lavastus läbi saab.
Sest päris naiselikkus ei mängi kedagi ega midagi, vaid loob sideme, loob tugeva usaldava kontakti enda sügavama loomusega.
Ja see on võimsam kui ükski teater.

Ta ei ole õrn ja pehme alati.
Ta ei rõhuta sensuaalsust ega seksuaalsust.
Ta ei upita oma ego läbi müstika, et kontrollida teisi.
Ta ei põgene ei isesesvusesse ja autonoomiasse, ega ka alistumisse ja sõltumisse, sest ta ei põgene üldse kuhugi. Vaid valib selle, mis on turvaline, terve, ja sügav. Ja voolab kaasa, mitte ei kontrolli.

Ja see on hoopis midagi muud, kui me teiega seni naiselikkuseks oleme pidanud.

Jajah, neist asjust, sh ka pseudo-ja päris-mehelikkusest, hakkamegi täna rääkima.
Alustame 17.00!
Salvestus on ka hiljem järelkuulatav.
https://fienta.com/et/mehelikkuse-naiselikkuse-ideaalid-ja-pilapildid-21-sajandil