30/05/2026
KAS TA ON PSÜHHOPAAT, TONT VÕI INIMENE
(ehk kuidas diagnoosida koduste vahenditega oma partnerit õigesti?)
Ma tean, et see on üks enim huvipakkuvamaid teemasid psühholoogia diskursusel – kuidas saada aru, „kes“ on täpsemalt minu partner. Kas tont või inimene?
Ja kui tont, siis milline neist!?
(Pidage vastu, sest selle 10min kirjatüki läbilugemise võimekuse alusel diagnoosin mina omakorda teid – kas olete suhteks valmis, või veel mitte!)
Ma alustaks sellest, et kui Ilona, mu südamedaam, mind 2018 aastal maha jättis, sest turul leidus tol hetkel atraktiivsemaid isaseid, ja mina olin paljuski muutunud enda parimate päevade haledaks varjuks, siis ei sündinud see lahkumisotsus tal üleöö. Vaid umbes paari aasta vältel, mil selgusele jõudmiseks tuli tõenäoliselt appi võtta nii kristallkuulid, astroloogia kui ka ajalehe psühholoogiaveerust leitud testküsimused.
Esimeste mõjust ma täpset ülevaadet ei oma, aga viimane andnud täpselt ligi 100% kindluse, et „Raul on psühhopaat.“
Kõik klappis.
Ja lahkumine sai ametliku loa (närvisüsteemis ja südametunnistuses) – sest kui enne veel tundusin ma aeg-ajalt inimesena, siis nüüd enam mitte üldse.
Ilona oli kurb ja rõõmus ühtlasi. Sest tontide avastamine oma magamistoast kurvastaks igaühte, kuid tontide juurest lahkuda on mitte üksnes õige, vaid ka hädavajalik.
Sel nädalal oli mul üks paar nõustamisel.
Ma kuulasin neid, ja umbes 15-20 minutil hakkas mu terapeudi intuitsioon mulle ütlema, et tegu võib olla juhtumiga, kust väljapääsu ei pruugi olla. Mees tundus liiga kontrolliv, liiga domineeriv, liiga ahistav ja piirav ja lisaks ka veel suutmatu eristamaks oma tundeid ja ettekujutisi faktidest.
Vaadake, ma olen selliseid mehi, kelle kodud, naise autod, suvilad ja telefonid on jälgimistarkvara täis pikitud, näinud oma praktikas kümneid ja kümneid aastate jooksul ja sellest ka see mudel mulle tuttavlik tundus. Paranoia oli üks võimalikke suundi.
Ma peaaegu oleks juba sellele naisele välja ölenud, et „teist ei saa asja“ ja kaalusin oma peas paari kolme esmast ja kõige tõenäosemat diagnoosi, mis teinuks selle suhte päästmise väga raskeks ehk praktikas mitte-soovitavaks, kui mu järgmised küsimused ja kuuldud vastused muutsid pilti oluliselt.
Ei, see mees ei jälitanud oma naist, ta ei olnud hoolimatu ega külm, nagu oli mulle tundunud esimesel pooltunnil. Ta ei olnud empaatiata ja enesereflektsiooni võimeta.
Ta oli lihtsalt hirmul, väga hirmul, sest tema eelmises suhtes tuli tal kogeda oma kallima vägistamist. Ja ta ei suutnud seda endale andestada.
Ta oli saanud trauma, mida „reguleeris“ oma tänase kaaslase iga liigutuse kontrollimisega.
Tinderi kasutajate seas tehtud uuring, kui ma ei eksi, selgitas välja, et keskmiselt kulub naistel esimesel deitil olles 17 minutit, et jõuda järeldusele, kas teist deiti kunagi üldse tuleb. See on aeg, mil aju teeb esmased kiired kogemuslikud hinnangud ja leiab ka ebamugavatele emotsioonidele ja märkamistele anda esimesed loogilised selgitused:
- Ta haiseb higi järgi, järelikult ei ole puhas inimene.
- Ta ei tekita minus usaldust, sest ta ei julge mulle silma vaadata, seega – ta varjab midagi.
- Tal on nii mehised käed, järelikult võin ma end tema käte vahele usaldada kartmata midagi.
Need on need esimesed mikrodiagnoosid, mis aitavad meil teha lühikese ajaga kaugeleulatuvaid, rahustavaid aga enamasti valesid järeldusi teise inimese kohta.
Ja me oleme uhked, et olime nii ettenägelikud.
Ma ei tea, kas ma shokeerin teid kui ütlen, et psühholoogia ja psühhiaatria ei ole päristeadused. Nad on pseudoteadused. Sest siin ei ole tegelikult võimalik katsetusi korrates isegi 40 aastase staaziga tipp-ekspertidel avastada 100% kindlaid tõepärasusi.
Miks ei ole?
Sest inimene ei ole objekt, vaid on pidevalt liikuv, muunduv ja arenev protsess.
Me ei saa kunagi ühtegi inimest 100% õigesti diagnoosida, sest me rajame oma arusaamise mudeli mite faktidele, vaid käitumiste tõlgendustele.
Sama patsiendi sama käitumine võib tuua kümnelt eri psühhiaatrilt või psühholoogilt 7 erinevat diagnoosi. Näiteks kui inimene on eemalehoidev, siis kas tal on vältiv isiksushäire, tugev introvertsus, vältiv kiindumuslik muster, komplekstrauma, depressioon, ärevus häire, autism, vms, võib osutuda täielikuks pähkliks. Sest kõigi nende häirete iseloomustuses on vältimine üks peamisi jooni.
Aga need on totaalselt erinevad olukorrad, totaalselt erinevate mõjude, ravi jms.
Kaasajal on kogu maailmas moestunud iseseisev partnerite diagnoosimine nn „koduste vahenditega“, kuna infot ja teste on liikvel palju, ja kõigile tundub, et „see on käkitegu“. See on kasulik nähtus neile, kellel on suhtes läinud ebamugavaks ja küpsenud soov lahkuda...aga mitte end lahkumise eest süüdi tunda.
Ja siis me diagnoosimegi partnereid: NARTSISSIST!
Te ei kujuta ette, kui paljud naised on tulnud ka minu juurde kahtlusega, et nende partner on nartsissist, et siis saada kindlust lahutamiseks. Siiralt, murelikult, mitte kuidagi halvatahtlikult.
Lääne uuringud näitavad, et sarnane trend on üleilmne ja kasvanud epideemiliselt. Aga ma ei suuda meenutada kordagi, kus ma selle diagnoosiga nõustunuks.. Tihti olen käed jõuetult alla lasknud: kui on valus ja ebamugav, raske ja mitte-austav suhtlusdünaamika, siis tuleb leida väljapääs igal juhul.
Lihtsalt see inimene EI OLE NARTSISSIST.
Kui sa lööd jala valusalt ära ja treppidest astumine muutub nii raskeks ja ebamugavaks, et sa tahaks ehitajad "nii kõrgete astmete“ ja lifti puudumise tõttu kohtusse kaevata, siis oled sa samas olukorras kui need inimesed, kes otsivad oma partneritele diagnoose. Nad leiavadki need diagnoosid.
Aga nad leiavad need peamiselt ainult tänu oma valuseisundile. Kui nad poleks jalga ära löönud, siis nad isegi ei märkaks neid astmeid ega lifti puudumist. See ei tähenda, et nad teeskleks valu - ei see on päris.
Lihtsalt aju keskendab tähelepanu peamiselt valule ja püüab leida süüdlast. Ja vahel ei ole trepid süüdi, vaid selles valuseisundis näeme me seda, mida tahame näha.
Jah, ta võib olla emotsionaalselt tasakaalutu ja liiga pinges, aga ta päriselt hoolib, mitte ei kasuta sind seksi, imetluse ja minapildi reguleerimiseks alatult ja ühepoolselt ära.
1972 aastal, siis kui sündisin, viidi USAs läbi psühhiaatriaajaloo kõige skandaalseim katsetus. Dr.David Rosenhan, Stanfordi ülikooli psühholoogia professor, saatis erinevatesse riigi kliinikutesse 8 oma tuttavat, kes olid vaimselt täiesti terved.
Nende seas olid psühholoogid, lastearst, psühhiaater, kunstnik ja koduperenaine.
Aga nad kõik mängisid haigeid, öeldes kliinikus vaid üht: et nad kuulevad hääli.
Niipea kui nad haiglasse sisse võeti, lõpetasid nad sümptomite teesklemise ja käitusid täiesti tavaliselt.
Katse käigus võeti kõik need teesklejad eri kliinikutesse ravile ja erinevad komisjonid ja arstid diagnoosisid neil kõigil skisofreenia. Kuigi nad oli täiesti terved ja lõpetasid ka teesklemise juba samast päevast, piisas arstidele algsest infost, et mitte enam seda diagnoosi oma peast välja saada – sellele otsiti ja leiti ka kinnitust. Igal juhul.
Ja siis, kui kaasus 1973 avaldati, kirjutas ühe haigla juht Rosenhanile, et nende haiglas selliseid vigu MITTE KUNAGI juhtuda ei saaks!
Rosenhan vastas umbes nii, et “Hea küll, järgmise kolme kuu jooksul saadan teile pseudopatsiente. Vaatame, kas suudate nad tuvastada."
Ja haigla hakkaski sellest päevast hoolikalt uusi patsiente kontrollima.
Kolme kuu jooksul tuli neile 193 uut patsienti, kellest 41 peeti võimalikeks petisteks ja veel 23 peeti väga tõenäolisteks petisteks. See polnud ühe arsti hinnag, vaid eri professionaalide kollektiivne hinnang.
Ja siis teatas Rosenhan, et ta tegelikult ei saatnud neile mitte ühtegi pseudopatsienti. Mitte ühtegi.
Kui te tahaks täna võtta kätte ameerika haiguste diagnoosimise riikliku juhise (DSM 5) ja hakkaks seal näpuga järge vedama, siis võite sattuda veelgi suuremasse eksitusse. Sest isegi manuaali koostamisel ei suutnud oma eriala maailma tipud leppida kokku ühistes kriteerumides niisamalihtsalt.
Jah, autismi ja ATHd suudatekse juba kirjeldada ja diagnoosida üsna kõrge, 70-80% täpsusega, aga kujutage ette, et teilt lõigatakse maha munad vähi kahtlusega, mis on 70% ja siis selgub, et vähki polnudki….
Siiski, läbi hilisajaloo on ATHd ja bipolaarset häiret aetud segi palju rohkem. Sest impulsiivsus, energiasööstud ja keskendumisraskused võivad esineda mõlemas.
On terve rida uuringuid, kus inimesed on aastaid saanud bipolaarse häire ravi ja aastaid hiljem selgub, et neil on hoopis ATH – aktiivsus-tähelepanu häire. Ja vastupidi.
Ja kui jõuame palju keerukamate nartsissismi jms diagnoosini, mida on pandud vaid 1% inimestele, sest psühhiaatrid kardavad eksida, siis neilgi juhtudel on tõenäoline, et lähima 1000km piires ei leidu ühtki teist psühhiaatrit, kes seda diagnoosi julgeks kinnitada.
Miks?
Juutuuberid ja tiktokkerid paneks ju küll 100% täpsusega!
Sest sümptomid kattuvad ja inimesed käituvad erinevates suhetes erinevalt.
Ja siis võib see kõik pealegi olla mitte isiksushäire, vaid hoopis CPTSD (komplekstrauma).
Kui isiksushäired eeldavad diagnoosi psühhiaatrilt, siis viimane on hoopis psühholoogide ja terapeutide mängumaa.
Miks siis neid ikkagi nii sageli segi aetakse?
Sest inmene, kes on emotsionaalselt ebastabiilne, impulsiivne ja hüljatuse valu suhtes tundlik, võibki omada piirialase sümptomeid, komplekstrauma (pikaaegne pidev stress ja traumakogemused) või hoopiski lahendamata kiindumustrauma sümptomeid.
Ja on võimalik, et ka kõigil eri diagnoosijatel on õigus – lihtsalt nad vaatavad sama “elevanti eri ajal, eri tingimustes ja eri nurgast”.
Miks ma sellest kõigest kirjutan, töötan ju ka ise psühholoogina….?
Sest vaadake, psühholoogias on kümneid ja sadu mudeleid, mille alusel inimeste käitumist tõlgendada, aga mitte ükski neist ei ole lõplik tõde.
Veelgi enam, inimest ei saagi diagnoosida “kellekski”, sest inimene on pidevalt muutuv, õppiv, kohanev ja arenev protsess, mitte staatiline objekt.
Ja kui on olemas käitumised, mis viitavad millelegi, siis neid käitumisi saab uurida vaid antud ajas ja hetkes. Ja isegi kui need vastavad 100% etteantud häire diagnostilistele kriteeriumidele, ei ole see mitte kunagi inimese isiksus ega iseloom, mida kuidagi “täpselt määratleti”.
Muudate kohta, olusid, magate rohkem, satute kokku turvalisemate inimestega, JA VABALT VÕIVAD OSAD VÕI KÕIK NEED SÜMPTOMID KADUDA!
Britney Spearsi juhtum on ehk hea näide. Kuigi ei ole teada tema ametlikke meditsiinilisi diagnoose, siis spekuleeritud on nii bipolaarse häire, ärevushäire, jpm ümber, siis on siiski fakt see, et 2008 aastal pärast lahutust tunnistati ta sisuliselt teovõimetuks ja võeti talt laste hooldusõigus, kuna ta väidetavalt “ei suutnud oma rahaasju juhtida”. See kestis 13 aastat!
Aga samal ajal jätkas ta oma esinemesi üle maailma, teenis miljoneid ja töötas Las Vegase residentuuris..
Äkki siiski ei olnud see diagnoos päris täpne…? Äkki ta siiski polnudki nii piiratud?
Marsha Linehan on teile tundmatu nimi. Aga ta on maailma mõjukaimaid kaasaegseid psühholooge, kes on rajanud piirialase isiksushäire raviks revolutsioonilise DBT (Dialectical Behavior Therapy) teraapia. Sellega aidatakse sõltlasi, suitsiidseid, jne.
Aga 1950ndate aastate lõpus, mil Marsha oli umbes 17–18 aastane, vajus ta ise psühholoogilisse kriisi, enesetapu mõtetesse, eneselõikumisse, depressiooni.
Ta paigutati psühhiaatriahaiglasse ja diagnoositi esmalt kui skisofreenilist patsienti, siis aga kui väga raske emotsionaalse häirega patsienti. Tänaste kriteeriumide järgi vastanuks see piirialase isiksushäire diagnoosile.
Marsha viibis haiglas üle kahe aasta. Isoleerimistoas, kus koges veelgi enam lootusetust ja enesetapu mõtteid.
Ühel hetkel arvas haigla konsiilium ta sisuliselt ravimatuks juhtumiks.
Aga siis juhtus midagi, mida ta ise kirjeldab eksistentsiaalse pöördepunktina. Ta koges sisemist otsust: TASUB ELADA!!
Ei, imselt ei olnud see talle antud diagnoos päris vale, aga see polnud kindlasti eluks ajaks. Ja ta tõestas, et sellest saab ronida välja, kui tahta!
Marsha lahkus haiglast 1963, sai doktorikraadi 1971 ja tema uus teraapia hakkas kujunema 1970ndatel, et aidata sama mudeli alusel aga juba teaduslikult ka teisi samade vaeguste alla kannatajaid.
Kas Marsha isiksushäire kaduski ära?
Kas see on võimalik?
Tollal sellesse ei usutud, tänapäeval aga teatakse, et aju on plastiline ja õpib ja muutub kogu aeg. Ja teatakse ka seda, et piirialast isiksushäiret tihti enam 10 aastat hiljem ei leita.
Sümptomeid võib olla, aga nõrgemalt, nad ei anna enam kliinilist kogupilti kokku.
Tagasi algusesse.
Mäletate, et Ilona diagnoosis mind ajalehe psühholoogiarubriigis leitud küsimustiku abil psühhopaadiks. Ma vastasin kõigile kriteeriumidele.
Aga, kas ma olin ikka psühhopaat, kui vaid kolme kuuga suutsin end muuta?
Ma vastaks ise nii:
Jah, minus elas ja elab tänaseni palju psühhopaadile omaseid jooni.
See ei tee mind psühhopaadiks, (mis muide ei ole ka ametlik diagnoos), aga mind sai kindlasti varem nimetada antisotsiaalseks, nartsissistlike kalduvustega inimeseks.
Kuid mis siis juhtus?
Ja see on oluline.
Ma leidsin endas uut motivatsiooni ennast analüüsida ja reorganiseerida seesmiselt TEISTMOODI.
Ja see võime on meis kõigis olemas. Isegi neil, kel on ametlik diagnoos.
Ja kui olla veel ausam, siis meie isiksus ongi konstruktsioon, erinevate meie osade nagu uskumused, kogemused, tõlgendused, emotsioonid, tahe, väärtused jpm ERINEV ORGANISEERITUS.
Ja meid ei ole meie sees üks, vaid neid organiseeritusi ehk "all-isiksusi" on sageli mitmeid – üks argi -ja teine pühapäevaks.
Ja siis veel - needki on pidevas muutumises ja arengus.
Seepärast head lugejad – mulle meeldib ütlus, et inimene ei ole mitte probleem, mida lahendada, vaid müsteerium, mida avastada,
Aga kui me ta liiga ruttu ära määratleme, ära lahendame, siis teeme tihti karuteene talle ja ka endale – me saame küll mugava selguse, aga me astume veelgi kaugemale tõest!
Sest meie mudel suutis korraga ehk tabada vaid 5-10% tema ühest isiksuslikust organiseerumisvormist antud ajajärgul.
VIIMASEKS:
Mis on siis psühholoogi ja psühhiaatria point, kui kõik on vaid eri mudelite järgi ennustamine?
Kuidas saada aru, kas meil on õigus või mitte ja milline mudel aitab, mis aga mitte?
Tegelikult on see lihtne: kõik mudelid, mis loovad rohkem selgust, aidates inimesel saavutada enda elu üle suuremat kontrolli ja integreerida erinevaid sisemisi osi ja seisundeid paremini ühtsesse tervikusse, ON KASULIKUD mudelid.
Kuigi nad ei ole kunagi lõpuni õiged ega lõplikud ega võimalda inimese osas punkti panna.
PUNKT.
