05/09/2025
ROMANTILISE ARMASTUSE MÜÜT & MITTEPOEETILINE TEGELIKKUS
Ärge arvake, et ma ise süüst puhas oleks - vastupidi! Ka mina olen "süüdi" naiivses armastusse uskumises, mida meedia, raamatud ja filmitööstus nii osavalt meie pähe ja hinge on osanud punuda.
Mul võttis pikalt aega, et saada aru sellest 😀, et see, mida oleme harjunud kaasajal pidama armastuse ideaaliks, on kõigest romantiseeritud eluvõõrus ja kommertslik turundus, mille abil meie dopamiinisüsteemi pideva konksu otsas hoida, meis endas aga pidevat kurnavat rahulolematust genereerida.
Meist "sõltlasi", mitte aga tegelikke armastajad vormida.
Mis on selle kaasaja romantilise armastuse sügavam sisu ja algupärand?
See on mäss kohustuste ja raamide vastu ja uskumine, et igaühe jaoks on kusagil keegi, kellega õnnestub tunda midagi ülierilist, midagi ainukordset. Veendumus, et keskpärane pühendumine ja rutiin on tõelise kirgliku armastuse vastandid, aga vaid viimane teeb inimese õnnelikuks.
Ja muidugi ka selge soovitus asendada turvalisus ja suhtekindlus vabadusega iga kell valida, kellega ja kus leegitseda.
Olla oma valikutes vaba ja autonoomne, vastutust minimaalselt rakendades.
See on kaasaja armastuse valem: ma tahan ja väärin maksimumi, aga kellegi pole õigus nõuda mult jäämist ja pühendumist, kui mulle see enam naudingut ei paku.
Enamusele meist on need ideed tuttavad ja paljud usuvad neisse, nagu minagi kord. Kuid kui ma teile nimetaks 4 nime, kellele tänu me täna romantikast õhkame, siis paljudele oleks nad võõrad.
3 neist on inglise ja 1 ameerika džentelmen.
Nad elasid ammu aga igaüks jättis oma poeesiaga kustumatu jälje ka sellesse, mida me täna "ema piimast" usume - et meil vabadus ja õigused millegi ehtsa, tugeva ja tõelise kogemiseks, mille nimel maailma otsa tormata, aga meid ei saa millekski kohustada, mis neid tundeid ei paku.
1. John Keats (1795–1821)
Inglise poeet, kes uskus armastusse kui midagi ülevat ja igavikulist, peaaegu jumalikku kogemust, mis tõstab inimese kannatuste ja argielu kohale. Ta pidas ilu ja armastust lahutamatuks (“Beauty is truth, truth beauty”).
Ta suri paraku vaid 25 aastaselt tuberkuloosi ega jõudnud oma ilusaid ideid kunagi elus järele proovida.
Ta armastas kirglikult F***y Brawne’i, aga nad ei abiellunud kunagi, sest Keats oli vaene ja haige. Nende kirjad on täis igatsust, armastusest, mida kunagi ei saabu nende vahele.
2. Percy Bysshe Shelley (1792–1822)
Samuti Inglismaa poeet, kes suri vaid 29-aastaselt, uppudes tormis Itaalias paadiga seilates.
Shelley uskus vabadusse, ideaalidesse ja hingeühendusse. Tema jaoks oli armastus vabastav jõud, mis pidi purustama ühiskondlikud ahelad nagu abielu ja institutsioonid.
Oma eraelus jättis Shelley maha oma esimese naise Harriet Westbrooki (kes hiljem traagiliselt sooritas enesetapu) ja elas vabaarmastuse põhimõttel koos Mary Shelleyga (hilisem Frankensteini autor).
3. Lord Byron (George Gordon Byron, 1788–1824)
See inglise härrasmees elas kauem, surres 36-aastaselt Kreekas palavikku ja veremürgitusse pärast vabatahtlikuna osalemist Kreeka iseseisvussõjas.
Byron kehastas oma loomeelus romantilist „põletavat geeniust“ – armastus pidi olema kirg, draama, intensiivsus, isegi häving. Tema luule on täis igatsust ja süngust.
Isiklik elu oli tal samuti kuulsusrikas: ta oli tuntud skandaalsete armusuhete poolest, sh nii naiste kui meestega, isegi oma poolõega. Tema eluviis lõi müüdi „Byronlikust kangelasest“ – kirglik, mässumeelne, üksildane armastaja.
4. Edgar Allan Poe (1809–1849)
See kuulus ameerika romantik suri 40-aastaselt, arvatakse, et kas alkoholi või haiguse tagajärjel)
Poe armastus ja poeesia olid läbi imbunud surma, kaotuse ja igatsuse motiividest. Tema meelest oli armastus kõige sügavam ja tõelisem just siis, kui see oli seotud surma või kaotusega. See on romantismile väga iseloomulik „traagilisuse ilu“.
Poe kohta on teada, et ta abiellus oma 13-aastase nõo Virginia Clemmiga, keda ta väga armastas, kuid Virginia suri tuberkuloosi tõttu vaid 24-aastaselt). Pärast seda muutusid Poe luule ja proosa veelgi tumedamaks, täis surma ja igavese armastuse igatsust.
Miks ma neist üldse kirjutan?
Aga selleks, et anda mingi kontekst, kust meie romantilise armastuse juured kasvavad.
Nad kasvavad noorte, eluvõõraste ja turvatundeta ning majandusliku stabiilsuseta noorte tunnetest ja unistustest, mis said võimenduse tänu nende endi traagilisele elule ja lõpule.
Neist keegi ei osanud armastada stabiilselt. Ega ka elada stabiilselt majanduslikus mõttes - nende ilusad ideed ei aidanud neid.
Keats oli õppinud arstiks, aga jättis ameti, sest tahtis olla poeet. Tal polnud kunagi ei raha ega tugevat sotsiaalset positsiooni.
Shelley pärines küll jõukast perest, aga ta põgenes kodust, katkestas Oxfordi õpingud ja elaski suuresti võlgades, sugulaste toel.
Byron oli küll rikaste aadlike võsu, aga ta oli oma vara noorena läbi põletatud, elas pidevates laenudes ja skandaalides.
Poe elas samuti praktiliselt kogu elu vaesuses, püsivat ametit ega stabiilset sissetulekut tal polnud.
See, mida me täna peaksime "luuserluseks", oli nende meeste jaoks norm, sest nad olid "mässajad armastuse nimel".
Tollane romantism vastandus teadlikult tööstusajastu „igavale praktilisusele“ – vabrikutele, majandusele, kasu- ja töömentaliteedile. Need noored mehed uskusid, et poeedi hing ei tohi olla „määrdunud rahast“.
See lõikas nad ära praktilisest toimetulekust, aga samas andis õigustuse pühenduda täiesti tunnetele ja kujutlusvõimele.
Kuna päriselus puudus neil turvatunne (raha, töö, stabiilsus), siis armastusest sai viimane absoluutne tõe ja väärtuse allikas.
Nad lõid müüdi, et armastus on ülim – kõrgem kui ühiskond, raha, töö, isegi elu ise.
Traagiline armastus (kaotus, surm, võimatu kirg) muutus justkui õilsamaks kui lihtne, turvaline kooselu.
Nende traagiline lõpp muutis neid ja nende sõnumi kangelaslikuks ja "jumalikuks", sest inimesed ei hammustanud läbi 😅😁et see, romantiline armastus, mis oli neile nii lohutus, eluraskuste eest põgenemine kui ka ühiskondlik protest – alternatiiv maailmale, kus neil polnud jõukust ega positsiooni, oli fiktsioon, mis viis vaid kannatustesse.
Nagu see viib kannatustes ka meid, kes me veel nende põhimõtete alusel oma maist armastusteekonda planeerime...
Vaadake: kõik on tegelikult väga lihtne: me ei saa samal ajal istuda kahel toolil ja uskuda, et elu peaks meile pakkuma tulevärki, vabadust ja õnne, meie aga pakume elule vastu vaid seda, mida tunneme ja tahame pakkuda.
See on ilus mõte, aga mitte täiskasvanulik ega toimiv.
Minu ja Ilona elus oleme selle teekonna nüüdseks läbi käinud, ja avastanud, et küps armastus on oma stabiilsuses palju rikkalikum - aga ta baseerub kahel 100% oma elu, tunnete, väljenduste eest vastutust kandval inimesel, mitte lootusetutel unistajatel.
See on igapäevane vastutustustundlik töö enese, oma suhte, oma abieluga, klapitamine ja sobitamine, kompromissid ja tülid, mis meid liidavad. Mitte aga hingesugulus, märterlus, kire ja tulevärgi jahtimine.
Ilusat nädalavahetust!
Loodan 😍😎, et ma seda kellelgi ei rikkunud!
