22/07/2025
KLIENDID KÜSIVAD: KUI PALJU VÕIB OMA TUNDEID VÄLJENDADA?
Kas inimesel on õigus avalikult vihastada? Või olla armukade? Olla kurb ja nutta? Pugeda sülle või nõuda suurtes kogustes tähelepanu?
Miks ei või, ikka võib!
Tunded ei küsi luba, nad tekivad ja on loomulikud nagu hingamine – tunnete ja vajaduste tundmine on inimõigus ja kasulik pealegi.
Aga on nüansid.👇🏻
Emotsioonide väljendamise vabadus lõppeb seal, kus sellest väljendusest hakkavad kannatama teised, kes on sinu kõrval.
Vihastada – inimõigus. Mööblit lõhkuda (võõrast), lüüa, karjuda – ületab kaaskodanike piire.
Tunda armukadedust – inimõigus. Partnerit kontrollida, korraldada ülekuulamisi, nuhkida, karistada, kätte maksta – ei ole inimõigus.
Kurb olla ja toetust tahta – samuti normaalne. Ultimaatumeid esitada, manipuleerida, isiklikust vastutusest eemale hoida - pole OK.
👉🏻 SOOVITUS:
Ära lõhu teist inimest, ära tee talle haiget ainult sellepärast, et sul on antud hetkel psühholoogiliselt halb. Isegi, kui tundub, et sinu tunnetes on süüdi 100% teine inimene. Vaimne kättemaks - kindlasti paha karma. Näiteks teiselt vanemalt lapse nägemise õiguse äravõtmine.
Kui emotsioonid ajavad üle ääre, on justkui loomulik esimene impulss need enda pealt kõrvaloleva inimese peale maha laadida. Kuid targem oleks endalt enne uurida, kas teisel on soovi, võimekust, ressurssi ja oskusi sinu emotsioone sulle sobival moel vastu võtta ning äraseedida? Võibolla oleks targem need kõigepealt mõne professionaaliga struktureerida, õppida nende juhtimist ja reguleerimist? Seda tuleks teha enne, kui emotsioonid muutuvad juhitamatuteks.
Asi selles, et oskus teha vahet, tõmmata piire ning esitada endale küsimusi, on emotsionaalse intelligentususe A ja O.
➡️ Näiteks küsida endalt:
- kelle tunded need hetkel on?
- kes nende tekkimise eest vastutab?
- kui ma neid tundeid tunnen, siis mida ma tegelikult vajan?
- kui ma vajan midagi teiselt, kas tema ka teab, et ma seda vajan?
- mida ma teen, et seda saada, mida ma vajan?
Asi pole tundmise õiguses, vaid selles, kuidas me selle õigusega ümber käime.
Kelle emotsioonid – selle vastutus❗
Unistuse maailmas jah, meie partner võiks olla meie terapeut. Reaalmaailmas - talle kõike meie elu jooksul kogunenud ja enne teda tekitatud ja siiani lahendamata traumaemotsioone temale välja paisata - pole tark tegu. Kas nende talle väljapaisatavate emotsioonidega on ta ikka 100% seotud osapool? Võibolla temaga on seotud vaid 30% ja 70% on eelmisest suhtest, vanematest või kuskilt mujalt pärit ("kõik mehed/naised on ühesugused, saa nüüd nende eest ka")? Ta võib sellest üledoosist ju ka läbipõleda.
