Välgatus Ruum • Linda Pukk teraapia

Välgatus Ruum • Linda Pukk teraapia Tunnetekeskne nõustamine & hüpnoteraapia | Kehale suunatud psühhoteraapia & Mindfulness

Oled esmakordne klient? Tule tasuta konsultatsioonile!

18/04/2025

Millist inimlikku vajadust minu sõltuvus minu jaoks rahuldab? Mida/keda tegelikult igatsen?

Dr Gabor Mate on öelnud, et võimatu on mõista sõltuvust enne kui pole küsinud sõltlaselt, mis sorti leevendust ta oma valitud ainest või käitumisest leiab. Ta ütleb ka seda, et valu on igasuguse sõltuvusliku käitumise tuum ning, et tõeline ravi saab aset leida üksnes ühenduses. Kuidas seda mõista?

Selles videos tuleb nii ilusti esile, kuidas üksindus võib olla üks teravamaid ja valusamaid kogemusi inimese elus, kel puudub turvaline, stabiilne kese ja olla seega piisavaks motiiviks reaalsusest (või ka elust) põgenemiseks. Ükskõik mil viisil.

Kuidas aga saab taoline kese tekkida kui pole kogukonnatunnet, lähedasi ümber ega usaldust inimeste vastu?

Teinekord võib piisata ühest TURVALISEST inimesest, keda usaldada, et hakkaks tervenemine pihta. Isegi kui see turvaline inimene endale saab esialgu olla vaid mina/sina ise - oma otsuste, valikute ning sellega, kuidas end päev päeva järel kohtlen(d).

Tead seda tunnet kui sa midagi väga-väga tahad, aga ei saa? Või veel enam – vajad…Kuidas siis kogu maailm on fokusseerit...
25/03/2025

Tead seda tunnet kui sa midagi väga-väga tahad, aga ei saa? Või veel enam – vajad…
Kuidas siis kogu maailm on fokusseeritud just selle saamisele, kuidas kõik muu kaob kuhugi selja taha, meelest ära. Maailm muutub häguseks, kõik mida tunned on sügelev koht sisemuses, millele ligi ei pääse. Kui vaid saaks selle mida tahan, oleks kõik jälle paigas. Aga ei saa. Ja nii veedad unetuid öid, genereerides võimalusi oma ihaldatud objekt kätte saada ja mida see kõik endaga kaasa tooks kui selle lõpuks kätte saaks? Ainuüksi mõte sellest mõjub kui oopium öövaikuses – aga ainult korraks, et siis jälle abitult oma meelte keerises fantaseerida, unistada, peljata, muudkui mõelda oma luupivat mõtet, mis mitte kuhugi ei vii, aga magada ka ei lase. Selline on kinnisidee. Mõni kinnisidee tuleb ja läheb, teine tuleb selleks, et jääda kauemaks, mõni ka aastakümneteks kui midagi ette ei võta.
*
*
Kui inimene on sattunud sellisesse keerisesse oma obsessiivsete mõtete küüsi, viitab see sellele, et on kaotatud kontakt iseendaga. Kogu fookus on suunatud väljapoole. Psühholoogias käsitletakse seda kui lõhestumist ehk “split’i”.
Carl G. Jung on viidanud säärasele kogemusele kui inimolemuse lahtiintegreeritusele ehk lahtiühendatusele. Et tegelikult otsib inimene taga iseennast. Kontakti endaga. Selleks on vaja läbida individuatsiooni protsess ehk endas kokku integreerida mingid lahtiühendatud osad. Näiteks häbitunne ja lähedusevajadus, et kuidas need omavahel seotud on.
*
*
Patricia A. Deyoung (kliiniline psühholoog) oma raamatus “Understanding and Treating Chronic Shame - Healing Right Brain Relational Trauma” toonitab kuidas vanema või kellegi olulise poolt täitmata emotsionaalsed vajadused viivad selleni, et iseennast hakatakse nagu kolmandas isikus hindama; mis on mul valesti, et ma ei saa sellelt inimeselt seda mida ma vajan? Miks ta ei hinda mind? Miks ta ei kiida? Miks ta ei kallista? Kas ma teen midagi valesti? Kas ma olen kole? Kas ma olen halb?
Sellised pervasiivsed mõtted viivad pikas perspektiivis identiteedi lagunemiseni väiksemateks killustunud osadeks – mingid osad iseendas tehakse valeks ja hakatakse häbenema, surutakse maha või hakatakse kompulsiivselt vastu töötama. Näiteks noor neiu võib mõelda: “Miks ta mind ei taha? Kas ma olen paks?” ja siis hakata end näljutama ja 6 korda nädalas trenni vihtuma, et siis avastada, et see ei pane toda inimest teda tahtma, seejärel otsitakse endas uus “viga”, mida parandada. Nii võibki juurduda sättumus endas lõputult vigu otsida – “kui ma selle ära parandan, äkki siis mind hakatakse armastama." Tegelikult süveneb aga enda häbenemine ja ülla-ülla – kinnisidee. Kuna need on aga liiga valusad tunded, mida tunda, siis proovitakse selle alla surumiseks ükskõik mida - ekstreemsematel juhtudel ilukirurgiat, ülemäärast saavutamist, erinevaid sõltuvusi jne.
*
*
Tegelikult peaks inimene keerama pilgu endasse, et leida viise, kuidas ise oma emotsionaalsed vajadused ära rahuldada. Näiteks need lahti kirjutada, emotsioonid läbi hingata kaasates teatud füüsiline liikumine ja keha tunnetamine. Samuti tuleks uuesti oma eesmärkidele pühenduda isegi kui keskendumine tundub võimatu. Füüsiline aktiivsus tuua oma igapäevarutiini, et kehasse tuua õnnehormoonid, mis millestki või kellestki teisest ei sõltu. Selliselt kasvab emotsionaalne iseseisvus ja seeläbi ka eneseväärikus ja väärtustamine.

Terapeut võib aidata kinnisideid lahti harutada neid sinuga koos mõtestades ja peegeldades ning viia läbi harjutusi, et ligi pääseda allolevatele tunnetele, uskumustele või hoopis juurdunud pingele kehas.

10/02/2025

“Häbi, häbi, mine nurka ja häbene!”, mäletate veel seda? Kuigi tundub, et tänapäeval kasutatakse häbistamist kasvatusmeetodina harvem kui mõned aastakümned tagasi, on häbi emotsioon, mis on meile kõigile tuttav. Jungile omistatakse ütlust, et häbi on hinge sööv emotsioon.

Häbi on sageli väga varjatud emotsioon, mille mõjusid me tema varjatuse tõttu täies ulatuses ilmselt ei tajugi. Samas on häbi miski, millest rääkimisel ja mille avalikuks toomisel on sageli suisa võlujõud. Võime siinkohal teha kummarduse Gisèle Pelicot’le, kes julges häbi avalikuks tuues selle tagasi anda sinna, kuhu see kuulub, tunnistades end nii väärikaks ja väärtuslikuks. Ja just seda häbi meiega teeb, paneb meid end tundma vääritu ja kõlbmatuna.

Kuid häbi on väga mitmetahuline nähtus. Jungiaanidele omaselt heidame pilgu kõigepealt häbi arhetüüpsele juurele. Mario Jacoby ** viitab sellele, häbi on emotsioon, mis avaldub väga varases lapsepõlves, juba 6-8kuusel lapsel (nii palju, kui me suudame seda tuvastada). See viitab, et võime häbi tunda on juurdunud inimloomusse, ning pole vaid sotsialiseerumise tulemus. Seda väidet toetab ka kaasaegse psühholoogia teadmine, mille kohaselt häbi on emotsioon, mida tuntakse kõigis kultuurides. Kui vaatame mütoloogia poole, toob Jacoby mängu Aadama ja Eeva Eedeni aia loo kui võtmetähendusega arhetüüpse müüdi. Selles narratiivis tekib häbi pärast seda, kui Aadam ja Eeva maitsevad hea ja kurja tundmise puu vilja ja saavad teadlikuks oma alastusest. See teadlikkus on seotud süütuse kaotamise ning algsest ühtsusest väljalangemisega, sümboliseerides teadvuse ja eneseteadvuse teket. Oma alastuse katmine viigipuu lehtedega on otsene reaktsioon uuele tundele - häbile ning on kujunenud seega arhetüüpseks kujundiks inimese soovist varjata enda, mida peetakse häbiväärseks või haavatavaks.

Arenguliselt on häbi areng seotud varaste suhtluskogemuste kvaliteediga. Kui lapse vajadus seotuse järele ei saa positiivset vastust, võib laps sisemiselt internaliseerida häbitunde. Ebapiisav peegeldus varajastes suhetes võib viia selleni, et laps hakkab tundma end defektse või väärtusetuna.

Ärevus ja häbi on omavahel tihedalt seotud. Häbi võib olla otsene ärevuse põhjustaja. Hirm paljastamise, hinnangu saamise või naeruvääristamise ees tekitab ärevust, eriti sotsiaalsetes olukordades. Nii häbi kui ärevus võivad avalduda ka kontaktist loobumise vormis, inimene võib eemale hoida sotsiaalsest suhtlusest, vältida silmsidet või muutuda ülimalt enesekriitiliseks, püüdes vältida häbikogemuse teket. Ka kontrolli kaotamise hirm võib olla ärevuse allikaks. See võib viia obsessiivsuse või sundkäitumiseni, mille eesmärk on vältida seda, et teised näeksid meid puuduliku või ebapiisavana.

Mõnikord võib ärevus toimida ka kaitsemehhanismina kaitstes inimest sügavama, talumatu häbitunde eest. Sellistel juhtudel aitab ärevus hoida inimest erksa ja tähelepanelikuna, et vältida olukordi, mis võivad paljastada tema haavatavuse ja vallandada häbi.

Pisut teistsuguse pilgu häbile annab Peer Hultberg**, kes räägib, kuidas häbi võib ilmneda kahes täiesti erinevas vormis: nahahäbis (skin-shame) ja sügavas häbis (deep-shame).
Nahahäbi iva on sotsiaalses kohanemises. See on häbi, mis tärkab siis, kui meie käitumine või välimus ei vasta ühiskonna ootustele ja normidele. Kujutage ette olukorda, kus teie intiimsed hetked muutuvad avalikuks. Just sellised olukorrad esile kutsuvad nahahäbi. See häbivorm on pindmine, peegeldades pigem seda, kuidas me tahame ümbritseva maailma poolt nähtud olla. Nahahäbi on sotsiaalse ühtsuse ja korra hoidmise vahend, mille kaudu ühiskond säilitab oma piiritletud normaalsuse.

Sügav häbi teiselt poolt on seotud meie sisemise väärtussüsteemi ja identiteedi tuumaga. See häbi ei ole vaid ühiskondlik reaktsioon, vaid tekib siis, kui me tunneme, et me ei vasta oma sisemise väärtussüsteemi nõuetele – see on kui haav, mis võib tekitada püsiva väärtusetusetunde. Ja kuigi nähtavaks toomine ning sellele järgnev aktsepteerimine on võimsad relvad häbi vastu, on sügav häbi siiski ohtlik tunne. Liigne paljastatus võib olla talumatu.

Hultberg toob eraldi välja psühholoogide lapsed, kes võivad olla paradoksaalsel moel häbi suhtes väga haavataval positsioonil. Soovimatult annavad teatud psühholoogid oma lastele edasi sõnumi: “Ma tunnen sind paremini kui sa ise.” See on aktiivne, penetreeriv ja lõhkuv empaatia selmet pakkuda lapsele passiivset, toitvat ja vastuvõtvat empaatiat. Sellises olukorras tunneb laps, et tungitakse sügavale tema olemusse. Enesekaitseks üritab laps kroonilise häbiga blokeerida vanema ligipääsu oma sügavaimale tuumale, kuid selles protsessis kaotab ka laps enda Selfiga sideme ning sageli väljendub see depressioonis.

Gilda Franz*** aga pöörab tähelepanu detailile, et kui tunneme häbi, valdab meid kõrvetav tunne ja sooviksime, et vajuksime maa alla. Sümboolses mõttes räägib see soovist Emakese Maa poolt alla neelatud saada ehk soovist regresseeruda emaüska, algsesse ühtsusesse, õuna söömise eelsesse paradiisi. Põgeneda teadvustamatusesse, et mitte olla silmitsi oma varjuküljega.

Seega on individuatsiooni, oma varjuga piisavalt hea suhte loomise ning teadvustatud seisundi hinnaks paraku suuremal või vähemal määral oma häbiga kohtumine.

Illustratsioon koostööst Midjourney’ga

PS. Kui otsisin pilti selle postituse illustreerimiseks, jäin mõtlema selle üle, et enamik häbi kujutavaid pilte (antud juhul Pinterestis) kujutab naist, kes peidab oma nägu. Mis on ka huvitav. Kõigepealt selle pärast, et häbi on justkui naiste tunne. Ja teisalt, miks just nägu? Nägu on ilmselt kõige rohkem individuaalsust kandev kehaosa, mis viitab sellele, et ära on vaja peita just oma individuaalsus.

* Teadaolevalt pole Jung seda siiski öelnud, aga see on kõnekas ütlus ja sobib siia konteksti liiga hästi, et see kõrvale jätta, märgime häbitult:)

** Jacoby, Mario. “Shame and the Origins of Self-Esteem”

*** Hultberg, Peer. “Shame: An Overshadowed Emotion”, M. Mattooni poolt kokku pandud X jungiaanliku kongressi kogumikus “The Archetype of Shadow in a Split World”

**** Samas. Vastus Peer Hulbergile.

Kingi oma lähedastele meelehea otse südamest. 🩵🤍Saadaval on kinkekaardid nii digitaalses kui füüsilises pakendis. Kinkek...
09/12/2024

Kingi oma lähedastele meelehea otse südamest. 🩵🤍
Saadaval on kinkekaardid nii digitaalses kui füüsilises pakendis.

Kinkekaardi soetamiseks kirjuta otse mulle! 🤗

Kehapsühhoteraapia eriala 3 aastane väljaõpe sai läbitud. Milline privileeg oli õppida niivõrd sisuka erialaprofessori, ...
21/11/2024

Kehapsühhoteraapia eriala 3 aastane väljaõpe sai läbitud.

Milline privileeg oli õppida niivõrd sisuka erialaprofessori, teadlase ja teiselt poolt laia silmaringiga, sügavalt spirituaalse ja muidu erakordse inimese juhendamisel.
Õppeaastaid oli 3, kuid arengut tuli kindlasti pikema aja eest.

Tänan, Dr Siegmar Gerken!

Kuidas sotsiaalselt ärevas olukorras end lihtsalt ja kiirelt maandada?***Sotsiaalsed situatsioonid võivad olla mõnele ke...
19/11/2024

Kuidas sotsiaalselt ärevas olukorras end lihtsalt ja kiirelt maandada?
*
*
*
Sotsiaalsed situatsioonid võivad olla mõnele kergemad mõnele aga üsna suur väljakutse. Mõni võib tunduda inimestega suheldes nagu kala vees - särav ja enesekindel. Teine kõnnib, aga justkui mööda seina ääri, vältides silmsidet, tardudes kui keegi talle pilgu saadab või veel enam - kõnetab. Võib-olla tundsid ennast ära just viimases kirjelduses? Pole lugu, mõistan sind hästi ja sellepärast annangi edasi mõned näpunäited, mis võiksid sellistes olukordades sind kiiresti aidata:

1. Leia endale koht istumiseks. Kui istuda ei saa, saad teha ka seistes.

2. Lõdvestu.

3. Tunneta oma keha gravitatsiooni ja pinda, millele toetud.

4. Kui saad, siis hoia pilk enda ees laual, süles või põrandal. Hetkel ära ruumis ringi vaata. Tule tähelepanuga endasse.

5. Aeglusta oma sisse- ja väljahingamine, luba teadlikkusel laskuda kehasse ja sellesse hetke, mis on siin ja praegu.

6. Hoia tähelepanu pikal ja aeglasel ning samas õrnal ja pehmel hingamisel. Jätka selliselt, kuni esimene rahunemine ja sügavam hingamine on saavutatud.

7. Nüüd, kui oled mõnda aega juba niimoodi hinganud ja lõdvestunud, kujuta ette, et su jalataldades on pilud (või lõpused), mille kaudu pikalt ja aeglaselt sisse hingad. Luba hingetõmbel mööda keha üles liikuda, kujutades ette, et sinu pealaes on pilu, läbi mille hingad pikalt ja aeglaselt välja, ühendudes välja hingates enda ümber oleva ruumiga.

8. Ja nüüd vastupidi – hinga pealae kaudu sisse, luba pikal hingetõmbel mööda keha alla liikuda ning välja hingates jalataldade kaudu maaga ühineda.

9. Jätka sellist hingamist seni, kuni tunned end maandatud ja rahulikumana.

Mida rohkem harjutad, seda efektiivsemaks see muutub. Lisa see oma igapäevarutiini ning näed, kuidas sotsiaalsed olukorrad üha vähem sinu emotsionaalset seisundit mõjutada saavad.

“Kas teraapia ikka on oma raha väärt?” Kõik inimesed ei sobitu sinu iseloomu, vajaduste või hoiakutega. Seega, kui alust...
01/09/2024

“Kas teraapia ikka on oma raha väärt?”

Kõik inimesed ei sobitu sinu iseloomu, vajaduste või hoiakutega. Seega, kui alustad oma teraapia teekonda, siis ära viska püssi põõsasse kui esimese terapeudiga klappi ei teki või abi ei saa. Teraapia aluseks on suhe sinu ja terapeudi vahel ning nagu ei loo sa sidet iga võõraga tänavalt, ei teki see ka iga terapeudiga, kelle kabinetti astud. Ometigi on mõned olulised baasväärtused, mis võiksid igal selle valdkonna töötajal olla:

• Kui palju teraapiat oled ise läbinud? On hea küsimus, mida potentsiaalsele terapeudile esitada.
Selle lahtimõtestamiseks tooksin ühe analoogi raamatusarjast “Jumalik Komöödia” –
Kui suur poeet Dante oma põrgu ja purgatooriumi teekonda alustas, võttis ta endaga kaasa teejuhi, kelleks ei valinud ta mitte mõnd teadlast, filosoofi või ülempreestrit, vaid Vergiliuse; mehe, kes oli läbi käinud põrgu kõik üheksa ringi, jõudnud oma hinge sügavaimasse hädaorgu ning kõige selle keskelt leidnud tee tagasi maapealsete sekka.
Kuigi psühhoteraapiat ei saa võrrelda põrgu erinevate tasanditega, siis kogemused, mida inimene oma eluajal saanud või seisund, mis teda lõpuks teraapiasse ajendanud on, võivad põrgule teinekord üsna lähedale küündida. Nüüd, ma ei ütle sellega, et selleks, et terapeut sobituks, peab ta olema läbinud täpselt samasuguse kataklüsmi nagu sina. Pigem väidan, et lisaks põhjalikule väljaõppele, peaks ta ühelt poolt, olema pühendunud oma enda psüühika äärealade uurimisele, et olla võimeline kaasas käima ja sind suunama, kui enda sisemisi keerdkäike avastad. Teisalt, olla ka ise teraapilise kiindumussuhte dünaamilisi protsesse omal nahal kogenud, et seda iseäranis teistsugust suhet mõlemalt poolt vaadatuna mõista.

•Tervislik kiindumusmuster – Kui sul on oma terapeudiga klapp tekkinud ning oled juba mõnda aega järjepidevalt teraapias käinud, siis on loomulik, et teatav kiindumine kahe inimese vahel tekib. Olgu selleks siis professionaalne, sõbralik või hoopis armumise laadne kiindumine, on ülimalt tähtis, et terapeut suudaks nii enda kui kliendi jaoks turvaliselt kohal olla ning säilitada selle juures kindlad professionaalsed piirid.
Klienditerapeudi suhe on 100% kliendikeskne ja kliendi jaoks. Kui terapeudil on ärev kiindumusmuster (suur hirm hülgamise/tõrjumise ees), võivad professionaalsed piirid muutuda häguseks ning suhe hakata teenima hoopis terapeudi enda teadvustamata motiive.
Teisalt, kui terapeut on vältiva kiindumismustriga, võib ta jääda kliendi suhtes kaugeks ja külmaks, mis ei loo samuti turvalist õhkkonda avanemiseks.

•Autentsus on usaldusliku suhte kujunemise nurgakiviks. Terapeudi teeseldud soojus, ülemäärane viisakus, võltsnaeratus või muu säärane farss ei lase sul kui kliendil ennast vabalt tunda. Üks suur osa teraapiast on oma maskide nägemine ja nendest loobumine. Kui sinu ees olev peegel on sogane ega anna ehedat tagasisidet, siis sul kui kliendil võib olla keeruline enda autentset olemist välja tuua ning end igast küljest näidata. Seepärast on ehedus, siirus, ausus ja autentsus väärtused, mida otsida kui omale terapeuti valid.

•Empaatia – mida põhjalikumalt on inimene tunnistanud oma elu ja valikuid ning aktsepteerinud enda inimlikku olemust (mõtted, tunded, teod ja keha), seda siiramaks empaatiaks on ta võimeline. Minu silmis ei ole see muud kui inimeseks olemise süvendatud mõistmine ja kaasaelamine.
Kui avad endas ukse, mida pole julgenud mitte kunagi kellelegi avada (k.a. iseendale), sest on hirm, mis sealt välja tuleb pälvib halvakspanu, hukkamõistu, hülgamist või kriitikat, siis mis saaks olla tervendavam kui end paljastades kohtuda vaid sügavalt inimliku mõistmisega?

Lõpetuseks, õige terapeudi, nõustaja või psühholoogi leidmine võib olla aeganõudev protsess. On hea läbi proovida mitu selle valdkonna töötajat enne kui oma valiku teed. Hästi valitud terapeudiga ei teki kindlasti tunnet, et raiskad oma raha või hinnalist aega.

Välgatus Ruum - Linda Pukk teraapiad Tallinnas

Kuidas käitun kui klient teraapias valetab?Kuidas sa tead, et sa iseendast lõplikku tõde räägid?Tavaliselt kui inimene v...
30/07/2024

Kuidas käitun kui klient teraapias valetab?

Kuidas sa tead, et sa iseendast lõplikku tõde räägid?

Tavaliselt kui inimene valetab, on tal selleks põhjus. Kui teraapias klient valetab, võib selleks põhjuseid olla mitmeid, kuid üks peamisi võib olla see, et puudub vajalik turvatunne, et teatud teemasid avada. Klient võib karta hukkamõistu, häbeneda oma vigu või üldse mitte terapeuti usaldada.

Teraapiline progress sõltub paljuski sellest kui palju klient ennast avada suudab. See, aga oleneb enamasti sellest kui palju on ta valmis mingisse teemasse sügavamalt sisse vaatama, aga ka sellest kui palju ta terapeuti usaldab.

Vahel piisab elus ühest-kahest korrast tema usaldust reeta kui ta hakkab inimestesse enda ümber natuke skeptiliselt suhtuma. Võib-olla tuli tema ellu inimene, kes hoolimata tema kahtlustamisest otsustas võita tema usaldust ja ta hakkabki järk-järgult järele andma ning vaikselt toda inimest usaldama, et siis jälle reedetud saada.

Usalduse köis hakkab katkema esimesest reetmisest ja selle viimane kiud annab järele viimase reetmisega. Kui viimane reetmine on toimunud ja usalduse nöör lõplikult katkenud, on tolle inimese sisemaailma pääsemine äärmiselt keeruline.

Teraapias võib sarnase inimese ära tunda selle järgi, et ta ei ava ennast. Üldse. Harva valetab klient tahtlikult. Inimene, kelle usalduse nöör on katkenud, on mõnevõrra isiksuse tasandil lõhestunud. See tähendab seda, et tema reaalsustaju on samuti kahestunud. Ta näeb mõningaid asju läbi kõverpeegli. Mida sügavam on lõhe isiksuses, seda kõveramalt ta asju näeb ja seda paranoilisem ta oma sisemuses on.

Mõnikord toimub teraapilises protsessis selline huvitav nähtus nagu ülekanne (ingl. transference). See tähendab lihtsustatult, et klient hakkab alateadlikult ehk enesele teadvustamata tajuma terapeuti oma isa või emana, mõnikord kellegi kolmandana. Ta hakkab käituma terapeudiga nii nagu ta käitub vastava inimesega oma minevikust. Sellist ülekannet toimub väga palju ja väga sageli ka partnerlus-, sõprus-, aga ka paljudes teistes suhetes ilma, et me sellest teadlikud oleksime.

Toome ühe lihtsa näite valetava kliendi varal. Kutsume teda Joonaseks (fiktiivne tegelane). Joonase isa oli autoriteetne kuju. Kõik pidid käima tema taktipuu järgi. Pahandust tehes, sai Joonas alati karistada. Selleks, et karistust vältida, õppis ta ära valetamise. Joonase isa oskas tõde välja selgitada läbi ristküsitluse, meelitamise, manipuleerimise ja valetamisega. Ta oli seda õppinud oma töös politseina.

Kord läks ta nii kaugele, et lubas Joonase lõbustusparki viia, kui too vaid oma pahanduse üles tunnistab. Joonas tunnistaski. Sellepeale peksis isa teda rihmaga ning ülejäänud päeva veetis väike Joonas lõbustuspargi asemel nurgas.

Nüüd on nii, et kui keegi Joonaselt midagi pärima hakkab, kerkib temas esile vaevuhoomatav ärevus. See ärevus hoiatab teda läheneva ohu eest ja peagi käivitub temas alalhoiuinstinkt ning ära õpitud pool-alateadlik tegevus. Joonasel on selleks valetamine ja tõe moonutamine. Psühholoogias kutsutakse seda vastupanuks (ingl. resistance).

Terapeudina ma veel Joonase lugu ei tea, ta on uus klient. Märkan ainult suurt vastupanu ennast avada. Vaatlen kuidas ta küsimuste eest kõrvale puikleb, vastuolulist juttu ajab, rahutult tugitoolis niheleb ning viivuks näen tema pilgus mängulist kavalust.

Siinkohal lõpetan pärimise, sest ülekanne on toimunud – ta on võtnud üle oma sisemise lapse rolli. Seda mängu kaasa mängides, etendaksin elavalt tema isa, keda ta umbusaldab ja kardab. Pean siinkohal mõistma, et minu ees istub inimene, kes tõenäoliselt lõpuni ei usalda mitte kedagi.
Pean mõtlema ka selle peale, mis on meie teraapilises suhtes olulisem – see, et ta kogu tõe enda kohta ära räägib või, et ta end minuga turvaliselt tunneb?

Võimalik, et ta pole end kunagi kellegagi turvaliselt tundnudki. Seega, minu eesmärk on vaeva näha meie omavahelise suhtega, et temas usaldus ja turvatunne arenema hakkaks. Kui inimene tunneb ennast piisavalt turvaliselt, avaneb ta ise, aga see saab juhtuda vaid tema enda tempos ning mõnikord võib selleks minna omajagu aega.

Armsa kliendi südantsoojendav tagasiside. 🌞
08/06/2024

Armsa kliendi südantsoojendav tagasiside. 🌞

Mõni võib ju öelda, et ennast tuleks väärtustada ja ikka uskuda oma väärtusesse nagu ebajumalust, keda nähtud pole kunag...
17/05/2024

Mõni võib ju öelda, et ennast tuleks väärtustada ja ikka uskuda oma väärtusesse nagu ebajumalust, keda nähtud pole kunagi. Väärtuse mõiste on minu jaoks alati mõneti võbelev olnud. Kui minult küsitaks, mis teeb mind väärtuslikuks, siis võin ju nimetada märksõnad nagu ausus, empaatia ja nii edasi… kuid miks selliste omaduste olemasolu ei tee veel enesekindlaks?
Järsku sellepärast, et pole eneseväärikust või olen selle kuhugi kaotanud? Aga võib-olla pole mul seda kunagi olnudki? Pole ju keegi õpetanud, kuidas range kasvatuse kiuste miskine väärikus säilitada.

Pane silmad kinni ja tunneta seda sõna enda sees – väärikus… Kuidas Sina selle tähendust tajud? Mis Sulle meelde tuleb? Mis annab väärikuse, mis võtab? Kas oled tundnud end kunagi vääritult? Võib-olla isegi alandatult või ärakasutatuna? Mida oleksid sa sel hetkel kõige enam vajanud? Mida oleksid tahtnud teha? Kas mäletad?

Väärikust dešifreerida on püüdnud nii vaimulikud kui ilmalikud õpetajad, kirjanikud ja filosoofid, aga ka lihtsad inimesed maalt ja linnast. Proovin ka omalt poolt midagi lisada:

Mõnda aega tagasi käisin vaatamas Ugala teatri etendust “Tramm nimega Iha”.
See oli lugu Blanche’st. Õrnast daamist, kes oli kaotanud kodu, armastuse, parimad aastad ja positsiooni seltskonnas. See kõik oli ülitundliku naise jaoks liiga palju, et taluda ja nii kadus ta illusioonide rägastikku, kus meeleheitlik püüd armastust ja turvatunnet ammutada, viis teda lävima võõraste meestega kahtlase mainega külalistemajas Tarantel. Oma õe ja õemehe koju elama asudes, kohtas ta üht noormeest nimega Mitch, kellega tundus olevat lootus abielluda. Ometigi kuulujutt levib ning nõnda pannakse Mitch silmitsi seisma reaalsusega Blanche’i minevikust. Blanche, püüdes oma väärikust igati säilitada, ajas selja sirgu ja tunnistas minevikku ja seal tehtut, mille peale Mitch uhkelt: “Ma viiksin sind oma emaga kohtuma, aga vaata… sa pole piisavalt puhas…”

Igaljuhul sai Blanche’ile küllalt ja ta otsustas lahkuda, kuid ees ootas teda õemees, kes takistas ning võttis teda kõige vääritumal moel. Kahjuks oli nii, et kui naine sellest hiljem rääkida püüdis, ei uskunud teda keegi ja ta viidi hullumajja. Olgugi, et Blanche’i vaim oli murtud, oli tema lahkumises arstide vahel miskine kumav väärikus…

Ütleksin veel omalt poolt, et iga elusolend on sündinud siia ilma väärikana. See hindamatu pärlikee on kaasa antud tingimusteta. See on selgroog nii füüsilises kui vaimses mõttes. Kui elus läheb hästi ja olendit kasvatatakse tundlike, armastavate ja lugupidavate vanemate poolt, tugevdab see sisemise väärikuse pärlirida, millest ajendatuna areneb välja kesktelg või teisisõnu – sisemine kompass.

Igasugune julmus peaaegu märkamatult eemaldab keelt tema pärlid, mille tühjale reale peab vaene hing asetama käepärased võltsingud, et maskeerida tühjuse alastuse kõikehõlmavat häbi ja leina.
Teisalt, murrab kompassi nõela, jättes hinge elumerele sihitult triivima ning armastust ja turvatunnet võõrastelt sadamatelt ammutama.

Kuidas sellest august väärikalt väljuda? Esiteks, teadvustan augu sügavust, kus viibin. Teiseks, teadvustan seda, kuidas siia sain. Kolmandaks, otsustan, mis siin defineerib mind ja mis ei defineeri. Neljandaks, andestan endale, et siia sattusin. Viiendaks, võtan vastutuse ning otsustan, mida edasi teen. Kuuendaks, teen seda, mida olen otsustanud.

14/05/2024
KehapsühhoteraapiaKehale suunatud psühhoteraapia on innovaatiline psühholoogia suund, mis vaatleb inimese psüühhet ja ke...
30/03/2024

Kehapsühhoteraapia

Kehale suunatud psühhoteraapia on innovaatiline psühholoogia suund, mis vaatleb inimese psüühhet ja keha kui tervikut. See tugineb põhimõttele, et inimese tunded, mõtted ning kehalised impulsid ja aistingud on pidevas omavahelises, üksteist mõjutavas seoses ja seega toimib kui ühtne, teadvelolev tervik.

Varases eas saadud pidev negatiivsete kogemuste jada järk-järgult söövitab lõhe sellisesse ühtsusesse ja see omakorda loob alalise turvatunde defitsiidi. Inimene ei saa enam kogeda elu sügavamaid naturaalseid kehalis-meelelisi naudinguid ega alistuda rõõmule ilma, et analüütiline, kalkuleeriv meel ei sekkuks ega haaraks kogu olukorra ja keha üle kontrolli. Seda võib nimetada sügavaks sisemiseks pingeks.

Täiskasvanud inimene võib tunda enda kehas ebamugavust tekitavat pinget, ärevust, liigset kontrollivajadust või klammerdumist, võimetust elust rõõmu tunda või kedagi sügavalt armastada – adumata, et kõige selle põhjus võib asetuda kusagil lapsepõlve teadvustamata territooriumil, aga ka täiskasvanueas pettumust ja haiget saamist põhjustavates olukordades.

Kehapsühhoteraapia on ukseks, mõistmaks oma sügavaid teadvustamata hirme, kurbust ja viha, aga ka sõltuvusi ning palju muid teemasid, läbi keha kaasamise teraapilisse protsessi ning seeläbi olla ka tee sellest vabanemiseni, et elada täisväärtuslikku elu.

Address

Tina 5/1
Tallinn
10126

Opening Hours

Monday 11:00 - 19:00
Tuesday 11:00 - 19:00
Wednesday 11:00 - 19:00
Thursday 11:00 - 19:00
Friday 11:00 - 19:00
Saturday 11:00 - 19:00

Telephone

+37253581640

Website

http://www.valgatusruum.ee/

Alerts

Be the first to know and let us send you an email when Välgatus Ruum • Linda Pukk teraapia posts news and promotions. Your email address will not be used for any other purpose, and you can unsubscribe at any time.

Contact The Practice

Send a message to Välgatus Ruum • Linda Pukk teraapia:

Share