02/10/2025
„AGA KUS ON KARNIVOORLUSE PIKAAJALISED UURINGUD?“
See küsimus kerkib ikka ja jälle. Inimene võib isegi nõustuda paljude karnivoorse toitumise eelistega- veresuhkur stabiliseerub, põletikud vähenevad, kaal normaliseerub, energia kasvab. Aga siis jääb kõlama mure: „Kui kaua see ohutu on? Kus on pikaajalised uuringud?“
PIKAAJALISI UURINGUID EI OLE ÜHEGI DIEEDI KOHTA
Siin peitub esimene paradoks: pikaajalisi, mitmekümne aasta pikkuseid kontrollitud uuringuid ei ole olemas ÜHEGI toitumise kohta. Ei veganluse, ei toidupüramiidi ega isegi nn „tasakaalustatud segatoitumise“ kohta. Ometi surutakse neid mudeleid peale kui „teaduspõhiseid“. Keegi ei küsi nende puhul, kus on pikaajalised tõendid. Küsimus tõstatatakse ainult karnivoorluse puhul, kuna see tundub äärmus tänases maailmas, kus meile on korrutatud, et loomne rasv on halb, kolesterol on halb, kiudained on hädavajalikud, toiudpüramiid seisab jahul ja saial, pudru ja pastal.
EVOLUTSIOON ON KÕIGE PIKEM „UURING“
Tegelikult on olemas palju pikem ja veenvam „uuring“ kui ükski laborikatse- inimkonna evolutsioon ja arheoloogia. Miljonite aastate jooksul kujunes inimene välja liha ja loomse rasva toel. Meie aju kasvas suureks just tänu sellele toidule. Kõik arheoloogilised ja antropoloogilised leiud kinnitavad, et loomne toit oli inimese põhitoit.
Kui keegi küsib: „Kus on pikaajalised uuringud?“, siis vastus on: need on olemas, need on meie luudes, fossiilides ja genoomis.
AJALOOLISED KATSED JA MEDITSIINILINE PRAKTIKA
Ka moodsamas ajaloos on häid näiteid. 1928. aastal viidi New Yorgis läbi Bellevue Hospital Meat Trial- kaks meest pandi aastaks ainult liha ja rasva peale, arsti järelvalve all. Tulemus? Ei tekkinud mingeid puudujääke, tervis püsis suurepärane, kõik näitajad korras. Seda katset ei ole ümber lükatud tänaseni.
Lisaks on dokumenteeritud põlisrahvaste eluviisid: inuittid, tšuktšid, saamid, Põhja-Ameerika põlisameeriklased, kõik püsisid loomsel toidul tugevad, viljakad ja haigusteta. Alles siis, kui suhkur ja jahu nende menüüsse jõudsid, tulid hambaprobleemid, diabeet ja südamehaigused.
Ja veel, juba 1920. aastatel kasutasid haiglad ametlikult ketodieeti epilepsia raviks. Seda tehakse siiani ravimresistentse epilepsia puhul. See näitab, et madala süsivesikute ja kõrge loomse rasvaga dieet pole uus ega ohtlik eksperiment, vaid sajandivanune meditsiinipraktika.
VEGANLUSEL PUUDUVAD SAMUTI PIKAAJALISED TÕENDID
On irooniline, et just karnivoorluselt küsitakse pikaajalisi uuringuid, samal ajal kui veganlusel neid samuti pole. Ometi veganlust propageeritakse massiliselt. Tegelikult näitavad uuringud hoopis, et 84% veganeid loobub sellest toitumisest, enamasti terviseprobleemide tõttu (puudujäägid, haigused, nõrkus). See on fakt, mida ametlik propaganda ei maini.
MIKS KARNIVOORID LOOBUVAD?
Kui mõni karnivoor lõpetab, siis enamasti mitte tervise tõttu, vaid pigem seetõttu, et süsivesikud „tõmbavad tagasi“. See sõltuvus on tugev. Ning on huvitav seegi, et süsivesikud on ainus makrotoitaine, mida inimkeha tegelikult ei vaja, aga mille tarbimine on täna kasvanud enneolematult suureks. Just see põhjustab insuliiniresistentsust, diabeeti, ülekaalu ja põletikku. Ehk metaboolset tasakaalutust.
KOKKUVÕTE
Kui tõesti küsida: kus on pikaajalised uuringud?, siis vastus on järgmine:
neid ei ole ühegi kaasaegse dieedi kohta;
karnivoorne toit on kõige pikemalt praktiseeritud „uuring“ inimkonna ajaloos;
olemas on sajandivanused katsed ja meditsiiniline praktika (Bellevue Trial, keto ravi);
veganlusel puuduvad samamoodi pikaajalised tõendid, kuid selle terviseriskid on hästi dokumenteeritud;
süsivesikud, mida reklaamitakse hädavajalikena, on tegelikult ainus makrotoitaine, mida inimkeha ei vaja.
👉 Seega küsimus „kus on karnivoorluse pikaajalised uuringud?“ on vale küsimus. Õigem oleks küsida: kuidas me nii kergesti aktsepteerime toitumismudeleid, millel puuduvad pikaajalised tõendid, kuid samal ajal kahtleme inimese kõige loomuomasemas toidus?
