30/04/2019
Võilill (Taraxacum) on korvõieliste sugukonnast, kollaste õite ja sakiliste leheservadega 30–40 cm taim, mis õitseb maist juunini.
Kasvab heinamaal, hoovis, aias ja põllul umbrohuna. Paljud tapavad neid aias mürkidega või juurivad välja, ehkki tegu on taimega, mis meid ravib ja tervendab ning passib pealegi söögiks koduloomadele ja -lindudele. Mesilased ja kimalased saavad võililleõitelt mett koguda.
Inimesele sobib võilill nii söögiks kui ka raviks. Mitmes riigis kasvatatakse võilille kultuurtaimena, salati jaoks. Praegu, kui tehakse peenraid, tasub võilillejuuri koguda ja kuivatada. Aga seda saab teha ka sügisel.
Toimeained on inuliin (kuni 40%), triterpenoidid, mõruained, kumariinid ja steroidid, flavonoidid. Võililles on kaltsiumi, kaaliumi, vaske, mangaani, fosforit, tsinki, seleeni ja rohkesti vitamiine: A, K, B1 kuni B6, C, E.
Võilill on igati kasulik, suurendab näiteks sapieritust. Tänu inuliinisisaldusele sobib ka diabeetiku teesegusse. Tõstab söögiisu ning sapi ja maohappe hulka, kaitseb maksarakke ja soodustab nende uuenemist, puhastab organismi jääkainetest, alandab kolesterooli.
Juur tuleb välja kaevata ja survepesuri või harjaga pesta. Lasta närbuda, kuni on nätske, seejärel tükeldada ja kuivatada kiiresti 50 kraadi juures. Võib jahvatada jahuks. Kui on soov kohvi teha, tuleks võililletükke röstida. Kohvile võib lisada kuivatatud ja röstitud sigurijuurt ja tammetõrusid.
Sobib ka teeks. Kuivatatud võilillejuurel kaob kibe maitse. Kõlbab smuutidesse ja muu toidu sisse. Võib ka sügavkülma varuda.
Võilillelehed on vett väljutava toimega. Juured toetavad seedeelundeid, suurendavad kõhunäärmenõre teket ja sapieritust ning tõstavad söögiisu.
Ohud: suures koguses tarbituna võivad tekitada sapipaisu, ebamugavustunnet maos. Mitte kasutada sapikivide korral. Kindlasti tasub hoiduda õite kogumisest saastunud alalt, sest võilill akumuleerib endasse raskmetalle.
Võilille juured toetavad seedeelundeid, suurendavad kõhunäärmenõre teket ja sapieritust ning tõstavad söögiisu.
Väekas võilillesalat
Lehed sobivad hästi salatitesse. Varjus kasvanud lehed pole nii kibedad. Kibeda maitse eemaldamiseks võib lehti enne tarvitamist soolases vees leotada. Ise korjan võilillelehti põõsaste või õunapuu alt. Mõned soovitavad musta kilega katta, aga mina pole seda teinud, sest kilest imbuvad mürgised ained taime sisse. Samas on mõrudes lehtedes toimeaineid rohkem. Üldse on võilillelehtedes mitu korda rohkem toitaineid kui mis tahes teises salatitaimes. Kibedam on lehe keskosas olev roots, selle võib eemaldada.
Lehed tuleb hakkida ja segada klassikalise salatikastmega, mis tehtud palsamiäädikast (võib olla ka sidruni, ebaküdoonia vm hapu mahl), meest ja õlist. Lasta seista 5–10 min. Segada juurde head riivitud juustu. Süüa koos omleti või muu toiduga. Võilillesalat on oma headuses üllatanud kõiki meie aia kliente.
Õied võib kasta jahust ja munast tehtud tainasse, fritüürida või praadida. Kui vars alles jätta, saab sellest kinni hoida, nii ei määri sõrmi. Hiljem saab varre ära lõigata. Võililleõite kroonlehti võib kasutada salatis, pudrus, smuutis ja toidu kaunistamiseks
Marineerimine. Noori puhkemata õienuppe võib marineerida nagu kurke, kappareid vm köögivilju. Saab kasutada salatites, liha kõrvale.
Siirup. Kui võililled hakkavad õitsema, saab teha õitest siirupit, nn võilillemett. Korjata värskelt õitsema hakanud õisi ja valada keeva veega üle, nii et vesi kataks õied. Lasta seista soojas 6–12 tundi, vahepeal segada ja lõpuks kurnata. Lisada sidruni, ebaküdoonia vm haput mahla. Kui muud pole, siis sidrunhapet. Kuumutada keemiseni, lisada suhkur – 1 liitri kohta 1 kilo. Et saada siirupile omane konsistents, olen mõnikord lisanud moosisuhkrut või pektiini. Siis ei pea nii kaua kuumutama ja saab paksema siirupi.
Mõnikord jääb võilillesiirup roheka värviga. Olen lisanud mahesidruni viile või ebaküdooniamahla, see annab huvitava maitse. Maitse ja värv oleneb korjamisajast.
Veel võib valmistada võililleveini või -mõdu. Söögiks on kasutatud ka võilille kupatatud ja keedetud juuri.
