19/01/2025
Tutvustan teile enda pereterapeudiks saamise lugu. Olen pikalt töötanud koolis ja puutudes kokku erinevatel põhjustel vaimse tervisega hädas olevate laste ning noortega, sain aru, et puhtalt empaatiast ja iseenese tarkusest jääb väheks, et neid õrnas eas noori toetada, seega otsustasin minna end täiendama Kiira Järve Pereteraapia Koolituskeskuse sissejuhatavale kursusele.
See kogemus aitas mul selgemalt hakata mõistma, et inimese tundemaailm on tema perekonnas toimuvate emotsionaalsete protsessidega seotud. Aga seda, kui keerulised need protsessid võivad olla ja kui raske on neid põlvkond põlvkonna järel edasi antud mustreid muuta, vot sellest tahtsin ma palju paremini aru saada. Ja nii otsustasingi minna edasi õppima Kiira kooli pereterapeutide pädevusõppesse.
Kiira koolis saavad pereteraputideks inimesed, kes ei läbi suurepäraste õppejõudude juhendamisel mitte vaid põhjalikud teooriaõpingud, vaid neil tuleb ka ise teha läbi seesama teekond, mille võtavad ette nende kliendid. See on tohutult põnev, aga ka emotsionaalselt väga raske aastatepikkune protsess, kus tuleb esialgu üleüldse õppida tundma enda tundeid, mida väga sageli on õpitud varjama. Seejärel tuleb nendega harjuda ja neid endale lubada ning oluline on õppida neid ka eristama teiste inimeste tunnetest, mis meid mõjutavad. Ja kuigi ühel hetkel on meil võimalik otsustada mida oma tunnetega teha, kuidas reageerida, siis tuleb olla enda suhtes ka kaastundlik, kui kõrge ärevus paneb reageerima viisil, mille arvasin olevat seljatanud. Nimelt, reageerime sellisel hetkel enamasti viisil, mille oleme selgeks õppinud lapsepõlves, jälgides enda vanemate reaktsioone ja käitumist ning õppinud keeruliste olukordadega lapsele omaselt hakkama saama. Valikuid ei ole tegelikult palju ja need on igasse inimesse reaktsioonidena kinnitunud aegade algusest saadik ning need on põgenemine, ründamine, või tardumine.
Enda tunnete ja reaktsioonide jälgimist, tundmaõppimist ning reguleerimist võiks ideaalis harjutada selles keskkonnas, kus need omandati, ehk vanemate ning õdede-vendadega suheldes. Selle kogemuse eest olen ma enda vanematele ning õele ääretult tänulik.
Niisama tänulik olen oma abikaasale ja kolmele pojale, kes on kogu selle teekonna minuga kaasas käinud ning olnud kannatlikud ja toetavad. Usun, et mõnedki põlvkondadeülesed keerulised düsfunktsionaalsed mustrid mu peres on muudetud tõhusamateks ja toetavamateks, mis omakorda aitab mul olla tõhusam terapeut.
Minu teekond jätkub superviseeritava pereterapeudina ja peresid, paare ja üksikisikuid võtan jätkuvalt vastu Tartus Teguri 37 asuvas mõnusas teraapiaruumis.
Info nähtav siin: https://tugevsuhe.ee/
(Fotol olen suurepärase kaasteelise ja pereterapeudi Meili Heeroga)
