11/09/2025
Eile oli suitsiidiennetuse päev.
Tänasel päeval ennetama suitsiidi.
Ka homme tuleb suitsiidi ennetada!
Seda saab teha igaüks! Ole olemas ja küsi “Kuidas sul päriselt läheb?”
“Pere ja kodus” on ilmunud lugu sellest, kuidas käituda lapsega, kes ütleb, et ei taha enam elada. Meie psühholoogil Kristel Pällil oli privileeg ja võimalus sellele artiklile omapoolsed kommentaarid anda:
“Lapse vaimne kriis ei ole lihtsalt teismeiga. Vanem peab usaldama märke, mida näeb”
Küsimustele vastab Eesti pereteraapia ühingu esimees Kristel Päll
Lapse või noore enesetapumõtted ei teki tühjalt kohalt. Need viitavad sügavale sisemisele segadusele, mille märkamine, mõistmine ja leevendamine algab lähikondsetest – vanematest, õpetajatest, sõpradest.
Millised märgid viitavad sellele, et laps või noor võib olla emotsionaalselt väga kurnatud või kriisiolukorras?
Tujukõikumised ja emotsionaalne madalseis on lastel ja noortel loomulikud – need võivad kaasneda näiteks kontrolltööde, väsimuse või peres toimuvate muutustega. Kui aga lapse seisund ei parane kahe nädala jooksul, on põhjust muretseda. Tähelepanelik tuleks olla, kui laps muutub tavapärasest erinevaks: kas ülemäära tujutuks, äärmuslikult emotsionaalseks või tekivad kummalised nutuhood, mida ei saa lohutamisega leevendada.
Ohumärgiks võib olla ka ootamatu ja liialdatud rõõmsameelsus. Märgata tasub muutusi söömis- ja hügieeniharjumustes, samuti sõpradega suhtlemise sageduses. Tähele tuleks panna ka ebaharilikke kommentaare elu ja surma teemadel, surma idealiseerimist või olukordi, kus laps hakkab ära andma talle olulisi esemeid. Mõned noored jätavad päeviku „juhuslikult“ nähtavale kohale, lootes, et keegi märkab. Liiga tihti omistatakse sellised märgid lihtsalt teismeea „normaalsusele“.
Mida saavad vanemad ja pereliikmed teha sellise lapse kõrval, kes tunneb end lootusetuna või räägib enesetapumõtetest?
Kõik algab suhtlemisest. Kui vanema ja lapse suhe pole olnud lähedane, tuleb kontakt uuesti üles ehitada – veetes koos aega, olles lapse jaoks olemas ja lubades tal juhtida tegevusi. Kui suhe on olemas, tuleks probleemidest rääkida avatult ja otse. Noored ootavad, et neid märgatakse. Nad ei taha, et raskeid teemasid välditakse või et nende tundeid pisendatakse.
Kui vanem märkab enesevigastuse jälgi, ei tohiks neid eirata. Lapsed teavad sageli, kuidas endale esmaabi anda, kuid vajavad sel hetkel, et vanem oleks lihtsalt nende kõrval – rahulik, toetav ja mitte hinnanguline.
Enesevigastusel on noorte jaoks erinev tähendus: see võib olla viis maandada viha, leevendada emotsionaalset valu või tunda oma keha olemasolu. Seda ei saa teada enne, kui pole lapselt küsinud. Kui noor räägib juba täpsemalt enesetapumõtetest ja -plaanidest, on tegu kriitilise olukorraga ning tuleb kindlasti kaasata spetsialist. Siiski jääb vanem lapse igapäevaseks tugisambaks – spetsialist saab aidata suhte tugevdamisel ja raskuse ulatuse mõistmisel.
Milliseid vestlusvõtteid või lähenemisi soovitate peredel kasutada, kui nad avastavad, et laps võib endale haiget teha?
Oluline on harjutada hinnanguvaba suhtlemist. Lapsed kardavad vanemaid kurvastada või halba hinnangut saada, mistõttu ei julge nad end avada. Vestlust võiks alustada olukorra kirjeldusest – ainult sellest, mida vanem näeb, ilma oletuste või emotsioonide omistamiseta. Küsida võiks:
• kuidas sa end tunned?
• mil moel see olukord sind mõjutab?
• mida sa vajad?
• mida sa minult ootad?
Oluline on anda lapsele aega vastamiseks, mitte pakkuda kiireid vastuseid või lahendusi. Kui noor kohe ei vasta, tuleks teema juurde rahulikult naasta ning kinnitada: „Ma olen sinu jaoks olemas, kui oled valmis sellest rääkima.“
Millal on tähtis pöörduda spetsialisti poole ja millist abi on olemas?
Kui probleem kestab üle kahe nädala, tuleks hakata otsima sügavamaid põhjusi. Alustada võiks lapsega rääkimisest ning õpetajatelt või teistelt täiskasvanutelt info kogumisest. Tasuta abi saab koolipsühholoogidelt, vajadusel ööpäevaringselt lasteabi telefonilt 116111 või perearsti kaudu, kes saab suunata edasi psühhiaatri juurde. Ka pereterapeudid aitavad perel süsteemselt olukorda lahendada.
Võib pöörduda ka kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja või lastekaitsespetsialisti poole. Igal juhul tasub vanemal usaldada oma sisetunnet – pigem reageerida üle kui alahinnata olukorda. Me ei tea kunagi täpselt, mis toimub teise inimese peas.
Millised sammud või tegevused aitavad peredel toetada last enne, kui olukord muutub kriitiliseks?
Kõige tähtsam on ehitada ja hoida täisväärtuslikku suhet lapsega. Suhe ei ole staatiline – see areneb koos lapsega ja vajab pidevat teadlikkust. Koos aja veetmine, lapse vastu siiras huvi tundmine ja temast kui inimesest hoolimine loovad tugeva aluse. Tuleb õpetada, et negatiivsed tunded, nagu hirm, ärevus või kurbus, kuuluvad elu juurde ning neist on võimalik üle saada.
Sageli on vanematel endal kogemused, kuidas pingega toime tulla – neid oskusi tasub ka lapsele edasi anda. Lapse edusamme tuleks tunnustada ja ebaõnnestumiste korral olla toeks.
Millise põhinõuande annaksite vanematele, kes võivad sattuda sarnasesse olukorda?
Vanem peaks suutma eristada oma tundeid lapse omadest ega tohiks oma ärevust lapsele üle kanda. Kõige olulisem on õppida kuulama – hinnanguid andmata, lahendusi pakkumata, lihtsalt olemas olles.
Ka vanem ise ei tohiks jääda oma tunnetega üksi, tuleb rääkida, jagada, maandada oma ärevus. Alles siis on võimalik last tõeliselt toetada. See on nagu lennukis õpetatav: kõigepealt hingamismask ette endale ja alles siis aita teisi. Ehk esmalt tuleb maandada enda ärevus, et saaks aidata last.
Kui laps tõmbub endasse või hakkab rääkima elu mõttetusest, võib täiskasvanul olla raske aru saada, mis temaga toimub. Kas see on lihtsalt teismeiga? Või märk murest, mis vajab professionaali abi? Oma kogemust jagab 24aastane Pille, kellele pole võõrad ei suitsiidimõtted ega ka -katsed.
