Kadi Nool - looming

13/09/2025

12/09/2025

Mõtlesin 100 korda, kas tulen üleüldse jagama fotot, et "ma maalin". Miks, sest kui palju kordi ma seda olen öelnud, kuid ausalt ma pole suutnud juba mõnda aega päris päris PÄRISELT maalida või loomesse sukelduda.

Kes teab, miks.

Igatahes praegu on septembri algusega kosmiliselt mingi ulme energia surumine käimas. Täielik muutus. Olgu öeldud, ma ei ole see inimene, kes peidab end "praegu on retrograat" lause taha ära, õigustades, mugavustsoonis istumist. Kuid, ma tunnen seda nn energiat ja tean, et nii mõnigi tundlik kogeb ja tunneb kaa neid suuremaid vibrasid.

Justkui lõputu kukkumine nagu nendes unenägudes, ainult, kui ülesse ärkad, see lõppeb. Aga praegu, kestab ja kestab ja kestab ja lõppu ei näe tulemas.

End tuleb hoida praegu veel veel veel enam. Ei tasu palju netti jms rämpsu tarbida, pigem turgutada keha, maanduda, hoida, ka jagada-ventileerida inimestega, kuid pigem lubada endal tunda tunda tunda. Julgeda. Sukelduda. Sügavikku. Isegi kui tahaks täiega tagasi hoida. Siiski - lõdevestuda.

Ütlen pole lihtne inimestele, kelle mõistus kihutab sajasse punkti korraga. I feel you!

Lisaks tegime elukaaslasega otsuse, et tuleb meie pikim alkopaast - 6 kuud, see litib kaa, sest alkoga ma ikkagi maandasin end. Nüüd on see sõltuvuslik käitumine kaa võetud. Ei, ma ei asenda seda suhkruga või mõne muu sõltuvusega. Omakorda vägev mustrite paljastamine. Jõud tuleb. Tunnen. Raske on kaa, kuid tugevaks teeb.

Küsisin toetavat seanssi, kuid kui sain kutse, tuli sisse teadmine - miks ma lähen küsima miskit selgust (ja seegi on vajalik samm!), selle asemel võtan oma mitme maali joonised & kogutud ideed lahti ning hakkan selles sasipuntras liikuma.

Ja ma lasen endal kukkuda tundmatusse.
Mul ei ole mitte mingit paremat ideed, kui hakata maalima.

See on olnud minu tee ühendusse, terviklik tajusse, kaose ja rahu integreerimisse.

Seega, luban endal kukkuda.
Luba endal kukkuda.
Elu usaldusse.

Ma ei tea, mis saab, kas panen selle teose lõpuks põlema või müün maha. Kuid ma ei saagi ette teada. Nüüd tuleb lihtsalt usaldada ja liikuda.

Loo, lihtsalt loo, liiguta, tantsi, loo. Loo nii nagu oskad. Vastupanuliikumine vanadele mustritele on loomine.

04/09/2025

Läksin metsa pikutama, sest esimese septembriga tuli ka kaos, väga sügava tasandi minevikukogemused ja -tunded, -mõtted ülesse. Haaras mind endasse. Täna juba tean, et ma olengi väga tundlik, ma tunnengi palju ja sügavalt ja siis tuleb taas see kergus, kus on isu ja tahtmist jagada ja olla. Kuid nendel kaose hetkedel, nendel hetkedel võime end nii kokku tõmmata nagu väikeseks täpiks ja eemale tõmmata inimestest ja kõigest või käituda irratsionaalselt. Või teha "olen tugev" nägu pähe ja ignoreerida kõiki tundeid täiega. Tuleb tuttav ette?

Kuid sel hetkel on oluline teadmine kehas - ka see möödub ja lihtsalt lubada endal tunda kõike, mis tuleb. Ja pakkuda endale ruume, kus on hoitust ja mõistmist. Hingele pai. Ning mitte tõmmata end isolatsiooni illussiooni. Mitte tõmmata end "olen tugev", "olen saamatu" jne kuvandisse. Vaid tunda. Lubada olla. Lubada nähtavust oma haavatavusse.

Täna on mul kordades parem, üheti sest ma olen mitmelt inimeselt kuulnud, et nad tajuvad sarnast energiate muutust. Kogen, elu on ilus, kuid mingid tasandid on täielikus erroris, mingid tasandid puhastuvad, et saaks uuena edasi minna.

Kes tajub seda, kes mitte. Ja igaüks omal moel.

Praegu üks sügavamaid sõnumeid, mis olen enda sees teadvustanud - olen nähtav sellena, kes olen. Ei viitsi mitte ühtegi nägu teha, kaasa noogutada, kui ma ei tunne ega arva nii. Kuid ei lasku vastanduma. Lihtsalt vaikselt valin muud. Üha selgemalt olen, kes olen. Valin, kus olen. Valin, kuid olen veel avatum kui kunagi varem. Luban elul juhtuda veel enam kui varem.

Mõistus tahab täiega kõik ette planeerida, analüüsida, seostada. Hoiduda hirmudest. Kuid - kõik see on osa, mis tuleb kaa endal lubada tunda.

Ja sügavalt tundmine on kingitus, kuid kui palju kordi oma elus olen arvanud, et nüüd lähen hulluks. Vot, ei ole seni läinud.

Olen olemas, kui vajad 1:1 toetust, märkamist, mõistmist, endaga ühenduse jõudmist.

28/08/2025

Ma räägin, kuidas kohtusime
ja .rousseau.art See on lahe lugu, mida jagada. Nad hääletasid Indreku auto peale. Nende soov oli Saaremaale ring peale kõndida. Muide, nad olid tulnud jalgsi juba Riiast Eestisse. Ja miks? Lucas luges prantsuse keelset "Mees, kes teadis ussisõnu" ning tal oli juba aasta tagasi soov seda ussisõnade maad külastada, nii ta Eestisse jõudiski. Ootamatult ka meie valgusrada ette valmistama. Väga lahe oli neid kohata ja kuulda lugusid ja jutustada ja koos olla lightworkers. Ühes viimases klipis mu fotode seerias leiad väikese šamaanirännaku, mille prantslastele Indreku eestvedamisel tegime.

On olnud alles seiklus nende valgusradade loomine. Oleme reisinud rongi, auto, lennuki, praami ja bussiga ühest Eestimaa otsast teise. Helmes saime teha vaid eeltöö, Saaremaal, Viidumäel kogu protsessi. Pole kordagi ühtegi matkarada risti-põiki nii öösel kui päeval, nii vihma, tuule, kui ka päikesega läbinud. Veel ammugi mitte rahvusvahelises seltskonnas seda üles ehitanud.

Tõlkigem veel eesti raamatuid võõrkeeltesse, et saaks sügavamal mütoloogilisel tasandil kohtuda ning piirideüleselt ühenduda. Muide prantslased on endiselt veel Saaremaal, kui kohtate, olge külalislahked.

PS. Mulle meeldib mõiste ehk valgusraja loojad.

PSPS. Parim kala, mis olen saanud on meie enda Peipsi kala ja meie saarte kala! Vahemeremaade mereannid ei ole minu jaoks eesti värsket kala üle trumbanud ;)

18/08/2025

04/08/2025

Ammu ammu ammu ei ole teinud postitust meie Aegviidu elust. Suvi on haaranud täielikult endasse. Viljad valmivad, rohime, ujume, tomatid ja kurgid juba tulevad, aiamaal herned, peet, sibul.. liigume sel suvel uskumatult palju ringi ja igal vabal hetkel oleme aias või metsas. Nii tore on, et ujuda saab kohe uksest välja astudes ja seeni korjata kasvõi iga päev hommikusöögiks. Seda ma ei olegi öelnud, et kanu meil enam ei ole.. läksid toiduks omanike lauale, mitte meile, sest me ei suudaks neid süüa. Nad olid meile nagu kassid-koerad. 11 kuud Aegviidus on kohe kohe täis saanud, mõtlesime vahepeal, et kolime siit välja, tuleme Tallinnasse tagasi, sest veidi ikka igatseme linnamelu. Kuid siin on kodune, seega enne päris oma kodu ei koli me kuhugi (vist). Suvi on magus! Soojad ilmad ikkagi jõudsid kohale.. ja minu sotsiaalne elu ei ole ammu olnud nii kirev nagu nüüd.. elame eemal, kuid see ei mõjuta suhtlemist. Ja alati on koht looduses, kus puhata ning aeg maha võtta. Pildiseeria sulle siia suvehetkedest Aegviidu kodus. Hingakem seda sooja endasse, et sügisel ja talvel oleks kehas ja meeles korralikult suve kokku korjatud.

22/07/2025

Nädalavahetusel astusime Margusega üle 300 inimese ette ja esitasime oma kunstilise perfomanci - "KEHA KUI LÕUEND". Mul on olnud aastaid soov osaleda paarina tantrafestivalil, kogeda, mis mul sealt on õppida ja teine soov on olnud kehamaalimisega lavale astuda. Need kaks täitusid üheskoos nüüd.

Arvasin, et saame osaleda töötubades, kuid ausalt, enamik mu energiat läks meie etteaste ettevalmistamisele. Ärevust jagus, samas oli nii hoitud tunne kogu ettevalmistamise ajal ja üllatavalt palju tuttavaid ja sõpru, kelle kohalolu andis jõudu see pöörane asi ellu viia.

Enne lavale minekut tuli sisse selge kindlustunne, jõud, elevus. Kõik oli nii loomulik, polnud ärevust, oli selline tunne, et ei tahagi, et see lõpeks! Mõlemad Margusega tunnistasime, et oleme nagu kalad vees, täitsa "omas mahlas" tunne oli.

Me ei saa teile näidata, mis toimus, sest kogu festival oli kaamerate vaba (jääb salapära ja ruum fantaasiale ✨😉), kuid saame näidata fragmente. Margus maalis meesmodelle, mina naismodelle. Teema oli nais- ja meesenergia shiva-shakti. Viimases vaates maalisime üksteist ja tegime kõikidest kehadest tõmmised, mis riputasime saali ülesse. Meid saatis elav muusika .space ja poolt. Ja mega soe ning toetav publik.

Olen alati tahtnud ise kaa laval kõneleda, rääkida, kuid selle kunstiperfomanciga kogesin, kuidas minu kõne võib olla vabalt "värv" & "liikumine" ning minu sõnum saab edasi öeldud.

Tunne on mega! Ja me Margusega astuks hea meelega uuesti kehamaalimisega lavale. Seega oleme avatud uutele võimalustele!

Aitäh .me suure usalduse, kaasloomise, imelise võimaluse ja väga hoitud ruumi eest! Aitäh kaasloojad .space ja ja modellid ning kogu see kogemus.

06/07/2025

💙🖤🤍
(üllatuskohting Marguselt 🥹) Mõtlesin, et panen need 3 südant ja rohkem ei kirjuta mitte midagi. Aga.. Ma ei tea, mis sel aastal toimub "Iseoma" peoga, kuid ma ei saa vaadata videoklippe, sest silmad lähevad kohe märjaks. No hakka või nutma! Alati on läinud silmad märjaks tegelikult, kuid see pidu kuidagi toob esile suure armastuse, tugevuse ja hoituse tunde. Kõige olulisemad teemad üldse - ikka ja jälle tuletada endile meelde, et ega me üksteiseta ei saa, sõltumata erimeelsustest mistahes teemas ja mistahes tasandil. Tuleb julgeda tunda seda ühisosa eestlasena ja ühisosa ka globaalses kogukonnas. Ja mitte pisendada ühe väikese inimese suurt väge ja mõju. Ma olen eestlane, mu juured on siin maal (ja ka mujalt!), kuid hinges olen maailmakodanik ja sealt veel edasi.

19/06/2025

Mängisin veidi värvidega ja kosmos sadas taevast alla ✨🔮🖤

10/06/2025

Üks Aegviidu suvine pildiseeria siia. Iga päev näen, kuidas loodus muutub. Ükspäev on pungad, järgmine päev juba kukuvad kroonlehed.. nii kiiresti õitsevad taimed ja vahelduvad värvid. Suvi algas ühe kana ja kuke lahkumisega (said rebase poegadele toiduks). Kuid see on elu maal - käsikäes loodusjõududega. Vaikselt laseme ülejäänud kaheksal kanal õues ringi joosta. Sellest hoolimata, elu loodusega koos on imeline. Palju vaikust, rohelust, mega suur terrass, kus on isegi õnnestunud lamada päikese käes. Valvan kanu õues (ei julge lasta neil üksi olla veel), muidu vist toimetaks toas.

Aeg läheb ikka ruttu. Alles kolisime sisse.. 9 kuud tagasi! Kuid suvi on alles ees. See kaua oodatud paradiis, mil aeg liigub vist kõigi jaoks aeglasemalt, et iga hetk kehasse salvestada. Et suvi näiliselt pikemaks venitada.

Et oleks mahti nautida, olla, kulgeda. Mediteerida päikesesoojusega. Lülitada end välja välisest ja sisse enesesse.

05/06/2025

29/05/2025

Olen siin kuulanud avardavaid podcaste, lugenud tekste, raamatuid, läbinud kursuseid ja jõuan ikkagi sellesse kohta, kus tegelikult ei ole vaja õppida kellegi käest, kuidas nö elu käib. Kuidas asju teha. Meil on kõigil ligipääs sellele nn puhtale teadvusele olemas. Ei ole vaja uusi õpetusi, kursuseid ja praktikaid selleks, et seda ühendust nö luua. Taga otsida. Järgmiselt "targemalt gurult". Kursused, podcastid, praktikad aitavad seda ühendust endaga luua ja oma väega. Võivad aidata.

Kuid meil on kõigil see ühendus tegelikult endaga olemas. Kui sa teed midagi, mis annab sulle megalt jõudu ja väge, tekitab ülevoolava elus olemise tunde - see ongi see koht, kus oled ühenduses endaga, nö loojaga. Sellel hetkel pole keegi enam otseselt õpetajaks. Sellel hetkel oled iseenda väestaja. Endaga kontaktis. Sellel hetkel ei ole vaja plaani ega teada, kuidas ning mis saab edasi. Sa lihtsalt teed, lähed ja oled.

Ja pole üldse vahet, millega sa tegeled siin ilmas, seni kuni tunned, et see loob sinusse rahu. Sa lihtsalt oled. Sa lihtsalt elad. Ja elu voolab läbi sinu. Tunned seda oma kehas, kuidas elu voolab.