10/05/2026
Täna on emadepäev. Aga mitte kõigi jaoks ei ole see helge ja pidulik päev.
Mõni ema istub täna tühja laua taga, sest lapsed ei helista. Mitte sellepärast, et nad ei hooliks, vaid sellepärast, et neil on kiire ja oma elu. Nad ei tea, et ema loeb nende sõnumeid mitu korda üle. Ja et ta jätab telefoni lauale ekraaniga üles – igaks juhuks.
Mõni ema hoiab täna käes fotot lapsest, keda enam ei ole. Ta ei vaja lilli. Tema vajab ruumi tunda seda, mida ta tunneb – igal emadepäeval, igal sünnipäeval, igal vaiksel hommikul, kui maja on liiga vaikne. Ja armsa lähedase toetavat sõna.
Mõni naine istub täna tasa, sest tema keha ütles ei. Soov oli olemas. Igal kuul, igal aastal, iga negatiivse testiga. Maailm tuletab korduvalt meelde: „Sa ei olegi veel ema.“ Aga ainult tema teab, kuidas ta igatseb olla ema. Kuidas ta mõttes nimesid valib. Kui palju emaarmastust ta endas kannab – armastust, mida ei ole kellelegi anda.
Mõni tütar või poeg vaatab täna telefoni ja kirjutab sõnumit, mida ta ei saada kunagi. Sest ema, kellele ta kirjutaks, ei ole enam siin. Ja kõige raskem pole mitte see, et teda enam ei ole. Kõige raskem on see, et elu läheb edasi – ja sina lähed koos sellega – ning iga päevaga jääb ema hääl natuke kaugemaks.
Ja mõni ema saab täna kaardi ning kuuleb sõnu „palju õnne“, aga see, mida ta päriselt igatseb, on üksainus aus lause: „Ma näen, kui palju sa oled minu jaoks teinud. Ma tänan sind.“
Siis on veel emad, kes ei tahagi täna lilli ega kingitusi. Nad tahavad lihtsalt välja magada. Veidi hinge tõmmata. Kuulda kedagi ütlemas: „Sa ei pea täna mitte midagi tegema. Sa oled piisav. Aitäh, et oled olemas.“
Need on emad, kes tõusevad igal hommikul enne kõiki teisi. Kes teevad süüa, söödavad, riietavad, kuulavad, lohutavad, lepitavad ja kannavad. Kes koristavad, toovad ja viivad, organiseerivad ja planeerivad. Kes naeratavad ka siis, kui endal on raske. Kes nutavad duši all, sest see on ainus koht, kus keegi ei kuule. Ja kes õhtul, kui kõik juba magavad, istuvad vaikselt köögis ja küsivad endalt: „Kas ma teen ikka kõike õigesti?“
Armas naine, armas ema! Aitäh, et sa oled olemas. Oled kohal. Ja vahel on just see kõige suurem armastus – mitte see, mida sa teed, vaid see, et sa ei läinud kunagi ära.
Ilusat emadepäeva sulle, armas naine, armas EMA,
Sulle, kes sa oled väsinud.
Sulle, kes sa oled kaotanud.
Sulle, kes sa igatsed saada emaks.
Sulle, kes sa kannad endas armastust, mida keegi ei näe.
Ja sulle, kes sa naeratad iga päev, kuigi mõnikord sa ei jõua enam.
Pea meeles ja väärtusta oma ema mitte ainult emadepäeval, vaid iga päev.
Saa emaga kokku või, kui kohtuda ei saa, helista.
Lisaks küsimusele „Kuidas sul läheb?“ küsi ka seda: „Mis on see üks asi, mida sa oleksid soovinud, et ma sinu kohta teaksin?“