Parem Elu OÜ

11/09/2025

Käisin beebide ja väikelaste teemadel rääkimas Kidsmile`i podcastis. Vestlust juhtisid logopeed Päivi Kõiv ja füsioterapeut Paulin Jürjens. Lisan lingi.
https://open.spotify.com/episode/2E1Mssw6sXum0Rp62ZObR7

27/08/2025

Viimsi raamatukogu kutsus külla. Tule ka!

20/08/2025

🔷 JUBA HOMME, 21. augustil kell 19.00. toimub Zoomi vahendusel Alkeemia tasuta veebinar "BEEBI JA VÄIKELAPSE MÕISTMISE KUNST: Räägin sulle, kuidas minuga koos kasvada", mida viib läbi perekonnapsühhoterapeut ja mitmete raamatute autor Meelike Saarna.

Meelike Saarna on perekonnapsühhoterapeut ja paljude raamatute autor. Tema teosed “Uhiuus siin maailmas” ja “Räägin sulle, kuidas minuga koos kasvada“ on kantud soovist jagada professionaalset teadmist ja südamlikku mõistmist, et ükski laps ei jääks ilma vajaliku toe ja empaatiata lihtsalt seetõttu, et ta alles õpib maailma tundma.

🔷 Veebinaril räägime:

Mis teeb beebi- ja väikelapseea nii eriliseks?
Kuidas “tõlkida“ lapse käitumist ja mõista tema vajadusi?
Mis aitab olla piisavalt hea vanem?

Meelike toob veebinari arengupsühholoogia ja kiindumusteooria teadmised, põimides need eluliste näidete, huumori ja südamlike lugudega. See on kohtumine, mis aitab näha last kui väikest väärikat inimest, kelle tundeid ja pingutusi tuleb märgata ja austada.

Osalemine on tasuta, kuid vajalik on eelregistreerimine. Registreeru siin: https://alkeemia.ee/veebinar/

20/08/2025

Kutsun sind kaasa mõtlema, küsimusi küsima, kogemust jagama.

🔷 JUBA HOMME, 21. augustil kell 19.00. toimub Zoomi vahendusel Alkeemia tasuta veebinar "BEEBI JA VÄIKELAPSE MÕISTMISE KUNST: Räägin sulle, kuidas minuga koos kasvada", mida viib läbi perekonnapsühhoterapeut ja mitmete raamatute autor Meelike Saarna.

Meelike Saarna on perekonnapsühhoterapeut ja paljude raamatute autor. Tema teosed “Uhiuus siin maailmas” ja “Räägin sulle, kuidas minuga koos kasvada“ on kantud soovist jagada professionaalset teadmist ja südamlikku mõistmist, et ükski laps ei jääks ilma vajaliku toe ja empaatiata lihtsalt seetõttu, et ta alles õpib maailma tundma.

🔷 Veebinaril räägime:

Mis teeb beebi- ja väikelapseea nii eriliseks?
Kuidas “tõlkida“ lapse käitumist ja mõista tema vajadusi?
Mis aitab olla piisavalt hea vanem?

Meelike toob veebinari arengupsühholoogia ja kiindumusteooria teadmised, põimides need eluliste näidete, huumori ja südamlike lugudega. See on kohtumine, mis aitab näha last kui väikest väärikat inimest, kelle tundeid ja pingutusi tuleb märgata ja austada.

Osalemine on tasuta, kuid vajalik on eelregistreerimine. Registreeru siin: https://alkeemia.ee/veebinar/

06/06/2025

Kirjutasin järje eelmisel aastal ilmunud raamatule "Uhiuus siin maailmas", mis keskendus lapse beebieale. Värskelt ilmunud raamatu peategelane on väikelaps. Nagu eelmiseski raamatus, olen selleski andnud lapsele hääle ja teadmised, et ta saaks emmele-issile kirjeldada, kuidas temaga parimal viisil koos kasvada. Loodan, et see on südamlik ja teadmist lisav lugemine.
Lisan intervjuu, mis on üleval kirjastus Varraku kodulehel.

Vastab pereterapeut ja kirjanik, raamatu „Räägin sulle, kuidas minuga koos kasvada“ autor Meelike Saarna.

27/03/2025

Värskes Eesti Naises kirjutan elupaadi kõigutamisest ehk uute suundade, uue õppimise, uute valikute vajalikkusest elus. Lisan lingi ja katkendi artiklist.
https://eestinaine.delfi.ee/number/120002710/artikkel/120361387/koiguta-julgelt-oma-elupaati

Iseenda tundmaõppimist võib nimetada üheks olulisemaks õppimiseks elus. Seetõttu juhtub üpris sageli, et tähtsad muutused elus saavad õige hoo sisse just pärast seda, kui oleme õppinud endast paremini aru saama, ennast rohkem kuulama, enda vastu lahkem olema – ja vahel ehk ka karmim.
Teinekord on mingi soov või ka suurem eesmärk nagu ununenud sõna keeleotsal: kuskil see justkui on, aga ei saa kätte. Teades-tundes iseend paremini, saame rohkem pihta oma soovidele ega jäta oma eesmärke uitavateks mõttekatketeks enda sees. Me ei lase neil hajuda, vaid võtame neist kinni ja varume aega tähelepanelikuks uurimiseks, kaaludes nii vajalikkust kui ka võimalusi. Igast ideepojast ei peagi midagi suurt sündima, kuid silma peal tasub hoida.
Peatumine enne teeleminekut on iidne komme. Miks mitte rakendada seda ka oma unistuste-eesmärkide kaardistamisel ja täpsustamisel: istuda maha iseendaga, eemalduda ajutiselt teistest, et kuulda oma sisehäält, mis igapäevamelus ja teiste mõjuväljas paratamatult väheneb, ja vahel isegi täiesti kuuldamatuks kaob. Võimalike elumuutuste planeerimine võiks alata mõtete selgendusele suunatud aeglustamisest, et endast ja oma vajadustest paremini aru saada. Nii on võimalik jõuda oma isikliku tuumani, kus päris-asjad peidus.
Muidugi on iga muutuse eel palju kahtlusi. Kas jaksan, kas tõesti viitsin? Kas õige aeg on nüüd? Mis saab, kui ebaõnnestun? Õnneks saadab inimest ikka too vana lugu ahvipojast, kes tahtis areneda. Need ahvipojad, kes pojakese east ammugi väljas, kuid otsustavad enda juhitud arengu kasuks – võib-olla esimest korda elus –, loovadki uusi algusi: lähevad taas kooli või mõnele kursusele, vaatavad tänu sellele lastegi õppimist veidi teise (loe: mõistvama) pilguga, tudeerivad täiesti uue eriala, valivad senitundmatuid radu ning seisavad seetõttu vastamisi senitundmatu iseendaga, mis võib olla hirmutav, kuid eelkõige ikkagi äärmiselt paeluv.

30/01/2025

Veebruarikuises Eesti Naises kirjutan, mida võiks silmas pidada, kui käes on aastad, mille kohta võib öelda: ilusad 50+. Lisan katkendi ja lingi: https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/120348058/ilus-50

Vanemaks jäädes ei ole kõige suurem väljakutse mitte sileda palge, vaid paindliku intellekti ja elurõõmu säilitamine. Vanuse kasvades avardunud ja samas lahke vaade iseendale ning maailmale lisab elu teisele poolele väärtuslikkust ja väärikust – see annab võimaluse elada tähendusrikast elu, ehk isegi kõige tähendusrikkamat üldse, kanda end väärikalt läbi veel elamata aastate, kahetsemisele ja tagasi vaatamisele liialt aega raiskamata. 50+ võiks olla ilus aeg – justnagu suursugune jõgi, mis voolab omas tempos ookeani poole.

Elu bioloogiliste seaduspärasustega pole mõtet vaielda. Ka inimese psühholoogilise arengu, nii küpsemise kui ka paratamatu taandarengu mustrid on suuresti etteantud. Kognitiivsete võimete langus kuulub keskea juurde: kuulmine, nägemine ja haistmine ei saa olla enam samal tasemel kui 20-30ndates, keha paindlikkus väheneb, tervisenäitajate kohta hakatakse kasutama viisakat terminit „eakohane“.
Samas on selles looduse poolt seadustatud liikumissuunas ikka ruumi ka erinevustele. Kõik me teame 80-90aastaseid, kelles on kristalliseerunud headus ja tarkus, ja tunneme 30-40aastaseid varavanu ja kibestunuid. Paljugi nende muutuste sisust, mida nimetatakse vanemaks saamiseks, on ikka ka inimese enda mõjuväljas, sõltudes erisugustest isiklikest hoiakutest ja valikutest.
Eriti oluline on hoida meeles, et maailmas on üldse vähe asju, millel on ainult üks kindel tähendus. Tähenduse annab igaüks ise ja tähendusväli on reeglina lai. Korduvad samad tähendused kinnistuvad ja asuvad paratamatult mõjutama meie valikud ja seega kogu elu. Nõnda siis võiks olla ettevaatlik mõtetega laadis: mu elu parimad aastad on möödas, olen muutunud nähtamatuks, keegi ei vaja mind enam, kõik läheb nüüd ainult allamäge … ja siis lähebki. Meie energia suundub ikka sinna, kuhu asetame oma tähelepanu fookuse. Seda laadi irratsionaalsustele saab vastu panna ennastjuhtivad põhimõtted, kus fookus on teadlikult valitud, näiteks: ma ise loon oma tulevaste aastate sisu, ma ise otsustan selle üle, kuidas tahan elada ja kellega end siduda.
Kindlasti ei ole mõtet hinnata end kaduvate väärtuse kaudu, nagu noorus ja ilu seda paratamatult on. Peegli ees nutmise ainus mõju on, et kortsukesed lähevad sügavamaks ja meel mõrumaks. Muretsemine teebki vanemaks. On vaja endal silm peal hoida, et me ei muretseks asjade pärast, mida muuta ei saa. Ajajõge ju ümber ei keera. Mõistlik on end teadlikult suunata nende hoiakute ja tegevuste poole, mis meid toetavad. Vaimuteravus näitab väikest langustrendi alles alates 70-80. eluaastast – aga ikka ainult siis, kui oma vaimule tööd ja väljakutseid pakume. Ka keha püsib eakohasuse klastritele vaatamata heas toonuses, kui piisavalt liikuda. Kehaline erksus ergastab ka vaimu. On üks tohutult oluline nüanss, millega arvestama peaksime: me kaotame selle, mida ei kasuta. Oma füüsise ja mõistuse vormis hoidmine on võrdselt tähtsad ning seda enam, mida vanemaks saame.

Vanemaks jäädes ei ole kõige suurem väljakutse mitte sileda palge, vaid paindliku intellekti ja elurõõmu säilitamine. 50+ võiks olla ilus aeg – justnagu suursugune jõgi, mis voolab omas tempos ookeani poole.

27/01/2025

Teismelise ema tuli nõustamisse erinevate väärtuste teemaga.
Vastasin tema ühele küsimusele umbes nii: „Kui 13-aastane, muidu ingellik lapsuke, külmal talveõhtul koduuksest sisse variseb ja veedab öö WC-s peo jääke välja oksendades, siis tuleb talle lihtsalt toeks olla, ja rõõmus ka, et laps ikka elus ning et midagi hullemat ei juhtunud. Loengu pidamisest või karistamisest poleks ju ses olukorras mingit abi.“
„Kas te mõtlete seda tõsiselt?“ – kuulsin küsimust.
Muidugi. Täiesti tõsiselt.

Jutuajamise juhtunust ja oma pere jaoks olulistest väärtustest peaks aga ette võtma küll – siis, kui lapse tervis korras ja mõistus selge ning lapsevanemgi rahunenud. Konflikt on ikka tõe hetk suhetes. Seda enam väärtuskonflikt, mil tegu on olukorraga, mil otsest kahju on raske mõõta, kuid juhtunu riivab õige teravalt, sest vanema väärtushinnanguid ja põhimõtted on teised.
Kui vastamisi on erinevad vajadused, on variante, kuidas tüli lahendada, päris palju.
Hoopis erinev on olukord väärtuskonfliktis. Kui püüad selgitada teismelisele, et alkohol ja verinoor inimene ei sobi kokku, et e-sigaret kahjustab tervist, et kanepimahv võib lõppeda psühhoosiga, et huulerõngas on jubetis ja et ainult musta kanda pole sobilik, pole sul sisulisi argumente lapse käitumise või hoiaku muutmiseks. Sa ütled talle, et nii et sobi, nii pole tervislik, nii ei tehta – kuid lapsel on oma seisukoht. Sina arvad, et lapsel on probleem. Tema arvates on probleem hoopis sinul. Nii põrkuvadki erinevad väärtused.
Vanematel on raske aru saada, kuidas võivad laste väärtushinnangud olla nende omadest täiesti erinevad. Selleks on mitmeid põhjusi. Esimesena see, et vanematel on küllalt tihti arusaam, et lapsed peaksid tegutsema mitte nende tegude, vaid sõnade järgi. Väärtushinnangutest ei räägita kuigipalju otse, need on peidus meie käitumiste all. Enamasti me ei teadvusta seda, mis sõnumeid me lastele oma käitumisega edasi anname nagu ei aima tihti ka seda, mida nemad oma vähese elukogemuse ja teadmistega sellest üles võivad noppida. Vanema loeng aususe (sõnapidamise, tervisliku eluviisi jms) tähtsusest ei oma mõju, kui tema käitumine sama väärtust ei esinda.
Ükski laps pole kohe iseteadev teismeline. Esimesed eluaastad laps justkui pildistab ümbritsevate täiskasvanute käitumisi. Nii tekivad tema väikeses peas mudelid, kuidas „elu käib“. Laps teab veel vähe maailma kohta ja usaldab täiskasvanut igati. Lapse kasvades-arenedes õpib ta tundma ka teisi keskkondi (lasteaed, kool, huviringid, sõbrad jms) ning hakkab sealtki endasse võtma uusi käitumismudeleid ja seega ka uusi väärtusi.
Eelkõige tasub meeles pidada, et palju enam kui sõnadest ammutavad teismelisedki elujuhiseid ja väärtushoiakuid vanemate tegudest. Ja nad on äärmiselt tähelepanelikud. Seega: kui mõistad vassimise hukka, ära ka ise valeta. Kui soovid lapse ekraaniaega vähendada, vaata kõigepealt enda oma üle. Pole vaja kahelda: silmakirjaliku vanema käitumisest õpivad lapsed silmakirjalikkust.
Loomulikult valib laps vanematest erisuguseid väärtusi ka seetõttu, et ta lihtsalt ongi üks teine inimene juba järgnevast põlvkonnast, ta ei ole see inimene, kes on isa või ema. Oluline mõju on usalduslikul suhtel. Mida rohkem on suhetes usaldust, seda enam on usaldust ka väärtuste osas.
Õigus omada oma arvamust, omi väärtushinnanguid ja veendumusi, isiklikke eelistusi ja oma elufilosoofiat kuulub põhiliste inimõiguste hulka. Ühelegi täiskasvanule ei meeldi, kui teised talle oma väärtushinnanguid jäigalt peale suruvad. Oma laste puhul võib aga vanematele tunduda, et neil on õigus ja isegi kohustus lastelt oma väärtushinnangutega sarnaseid vaateid nõuda.
Kui vanemad ei suuda mõista, et nende järeltulijatel võivad olla neist erinevad arusaamad, võib juhtuda, et lapsed mõistmist leidmata või vanemate vastuvaidlemist mittesallivate hinnangute surve tõttu lõpuks lasevad. Mitte niivõrd kodust kui mõnel muul moel: põgenevad netti, oma toa kinnise ukse taha, kus müriseb “võigas” muusika. Ja vanemal jääb üle vaid leppida tõsiasjaga, et sisuline ligipääs oma lapsele tal puudub.
Kõige ohtlikum igale suhtele on jõu kasutamine. Vastuhakk, põgenemine või varjatud viha sisaldav allaandmine on klassikaline saak, mis sellega kaasneb. Võimu kasutamisega kaasneb alati kontrollimine, ja see on sisuliselt üks kassi-hiire lõputu mäng. Jõu kasutamine on õigustatud harvadel juhtumitel, näiteks kui tegu on (elu)ohtliku olukorraga.
Hoopis tõhusam viis on püüda lapsele oma hoiakuid selgitada temast lugupidaval ja talle ruumijätval moel. Sellega, muuseas, rõhutad ka seda, kui oluline väärtus sinu jaoks on teist inimest respekteeriv käitumisviis. Suhtlus peaks ikka olema kahesuunaline. Lapsed kuulavad meid paremini, kui meie ka neid oleme nõus kuulama ning ka nende vastulauseid arvesse võtma. Oluline on püüd ausalt kaasa mõelda ja olla uudishimulik ka oma lapse kõige kummalisemate ideede ja sümpaatiate vastu. Nii on palju suurem šanss, et kaks erineva hoiaku või väärtuse kandjat omavahel suurema mõistmise leiavad. Vastastikune rääkimine ja kuulamine aitavad noorel inimesel tihti ka oma senist vaadet avardada, uusi vaatenurki leida. Teismelise juurde kuulub suur tundlikkus. Kuigi pealtpoolt võib hoopis teisiti paista, on nad tundlikud vahet tegema, kas huvi tema isiku ja mõtete vastu on päris või teeseldud. Ehe huvi aitab usaldust juurde luua.

14/01/2025

Detsembri Eesti Naises kirjutasin iseenda tundmise kasudest ja aususest paarisuhtes. Lisan katkendi. Tervet lugu saab lugeda Delfist:
https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/120334002/mida-teha-kui-juba-pikemat-aega-tundub-et-teine-ei-moista-piisavalt-ega-arvesta-siis-on-kaes-kusimustevoor-iseendale

Inimene on kord niisugune, et pealt paistab vähe. Selleks, et saaksime teineteist mõista – tundeid, mõtteid, vajadusi, eripära –, on kummalgi vaja end teisele arusaadavaks teha. Komistuskiviks võib siin saada ühe või kummagi vähene teadlikkus iseendast. Sest kuidas seletan end teisele, kui isegi ei tea? Kuidas armastan teist, kui iseennastki ei oska? Kuidas mõistan teist, kui olen endalegi paras mõistatus? Kuidas üldse vahet teen, millised on minu soovid ja millised sinu omad?
Kummagi esimene ülesanne (tegelikult juba enne kohtumist) on õppida tundma iseennast, õppida seisma enda eest, saama aru oma vajadustest ja tunnetest, oma erinevusest võrreldes teistega. Armudes on oma mina kadu loomulik, see võimaldab meil end ühena tunda, kuid küpseks suhteks on vaja oma mina taas üles leida, sest toimiv suhe vajab kaht eraldi inimest, kes endile oma erinevusest aru annavad.
Kumbki tuleb suhtesse oma pagasiga, oma eheda endana. Sellega on vaja tuttavaks saada, sellega on vaja harjuda, vahel ka välja kannatada. Suhte mõte ei ole ennast vormitusse üksolemisse ära kaotada. Ühtehoidev ja kumbagi toitev meie tekib kahest inimesest, kes säilitavad oma individuaalsuse ja isiklikud piirid. Tihti minnakse suhtesse nii, et kodutöö iseendaga on tegemata – mida varasemas eas paar kohtub, seda tavalisem, et suhe iseendaga on veel loomata.
Teadlikkus iseendast tähendab kummagi suutlikkust iseennast defineerida ja see määratlus ka oma partnerile arusaadavaks teha. See nõuab oma mõtete, tunnete, ideede, arenguvajaduste, oma eripära ausat ja kannatlikku näitamist teisele, lootuses, et ta sellega arvestab. Kui tundub, et ei arvesta küllaldaselt, saab endalt küsida mitmesuguseid küsimusi, näiteks: kas ootan ehk liialt palju? Kas olen liialt tundlik? Kas peaksin ehk ise endaga rohkem arvestama? Kas olen olnud oma partneri jaoks piisavalt selge? Kas olen andnud järgepidevat ehedat tagasisidet või pole siiski julgenud piisavalt aus olla? Kas saan siin midagi teisiti teha?
Aga kui juba pikemat aega tundub, et teine ei mõista piisavalt ega arvesta? Ikka on tema soovid, tunded ja eelistused tähtsamad. Ega muud, kui et siis on käes järgmine küsimusevoor iseendale. Näiteks: kas siin on peidus veel mingisugune minu osa, mida saan muuta? Mis on siin üldse minu osa ja mis tema osa, ja ega ma neid omavahel segamini aja? Kas on midagi, mis on jäänud minu julguse või tahtmatuse taha? Kui see kõik jääbki nii, kas olen nõus jätkama? Kas peaksin midagi juurde õppima? Kas see, kui palju ma iseennast selles suhtes kõrvale panen, varju ja ütlemata jätan, et teisele ruumi teha, on mõistlik hulk või on seda liiga palju?
Hea suhe on aus suhe, kus kõigest julgetakse rääkida, ja kui eneseteadlikkust on piisavalt, peaks jaguma ka julgust sobimatu käitumine sel viisil jutuks võtta, et see suhet ei haava.
Parem arusaam iseendast ja teisest aitab ühtlasi eemal hoida paaridele tihti komistuskiviks saavate väljaütlemiste isiklikult võtmise. Kui endast ja oma partnerist teatakse rohkem, sh kujunemislugu ja eelnevat elukogemust, on palju selgem ka arusaam, mis mõjutab partnerit mõtlema, ütlema ja käituma hetkel just sel viisil. See, mis inimene teeb või tegemata jätab, räägib põhiliselt temast endast, tema isiklikust kontekstist, seda nii hetke kui ka laiemas vaates.
Oskus aktsepteerida teist kui endast eraldiseisvat eripärast isiksust on möödapääsmatult vajalik. Mitte kellegagi meist pole ainult väga tore koos elada. Igaühes on mingi osa ebameeldiv. On vaja endalt küsida: kas kannatan selle välja? Või on seda siiski liiga palju palutud? Sobitumine teisega algab otsusest teda aktsepteerida sellisena nagu ta on (mitte lootusest, et teine kunagi ehk muutub). Ja loomulikult on meil probleem, kui kumbki või üks partneritest otsustab varjata, kes ta tegelikult on. Või kui partneris aktsepteeritakse ainult meeldivat osa – kõik muu satub põlu alla.
Kindlasti on teineteise erinevaid vaateid-huvisid-suhtumisi kergem tolereerida neil, kes iseenda sees on saavutanud sellise arusaamise ja rahutaseme, et teiste erinevus on pigem põnev kogeda ja uurida, ega tekita hirmu, et isiklike vaadete tuum paigast nihkub. See tekitab ühtlasi võimaluse, et teineteist päriselt kuulatakse, olgu teise jutt parajasti nii imelik või võõras kui tahes.
Vahel partnerid hindavad üle oma aktsepteerimisvõimekust. Päevast päeva koos elades võib selguda, et teise endast erineva osa mõistmine käib siiski üle jõu, olgu siis erinev suhtumine rahasse, hobidesse või seksi, lahknev arusaam maailma asjadest, ühisest ja eraldi ajast, huumorist jne. Aga ka siis, kui tundub, et mitte miski enam ei klapi, on ikka põhjust minna sügavamale – või kõrgemale, näiteks kotkaks taevasse –, et aru saada, mis on põhjus, mis tagajärg, mis esmane, mis tagaplaanil olev, mis paarisuhtesse puutuv, mis isiklikku järeleaitamist nõudev ja süstemaatilisema enesearengu järele hüüdev.
Kui midagi tähtsat jääb selgitamata selles hirmus, et teine aru ei saa, solvub, kritiseerima asub või ära minna ähvardab, jäävad olulised teemad krooniliselt avamata ja selle varjus tekib enamasti palju varjatud või ka otsest pinget.

Suhte arenguloogika on selline, et tegelik suhe saab võimalikuks alles pärast partneri idealiseerimise möödumist. Kujutluspildid on head unistuste hoidmiseks, samas on vaja liikuda realistlikumasse suhtesse, milles osalevad kaks inimest just sellistena, nagu nad on. Kui partnerid teavad, kes nad...

04/12/2024

Nädala vaade
„Ta pettis mind. Tegime suhtes pausi. Mõtlen ja mõtlen. See rusub. Kuidas saaksin selle kõik kõrvale heita,“ küsib naine, vanuse poolest hilistes 30ndates.

Ega ühest ja lihtsat vastust siin olegi. Naljatamisi öeldakse, et abielu (kooselu) ja truudusetus on eakaaslased. Sama mõtet on täiesti tõsiselt väljendanud ka maailmakuulus terapeut ja autor Esther Perel: abielu on rikutud sellest ajast peale, kui abielu leiutati. Seda ütlust ei tohiks võtta ebalojaalsuse õigustamisena, vaid eelkõige vajadusena silmitseda laiemat pilti. Kõigel, mis juhtub, on põhjused, tihti on need omavahel keerukalt seotud. Ent keerukad on ka tunded, mida elame läbi, kohtudes seni usaldusväärse inimese ebalojaalsusega.
Kui petmine ilmneb, siis elatakse justkui kahe tule vahel: ühel pool armastus, teisel pool usaldamatus. Kahtlustades usaldust mõistagi kasvatada ei saa, kahtlused söövad ära usalduse ja lõpuks ka armastuse. Armastussuhet ilma vastastikkuse usalduse ja mõistmiseta, aga ka ilma suutlikkuseta andestada on raske ette kujutada. On levinud rõhutus, et nii armastus kui ka usaldus on otsus. Otsustan armastada, otsustan usaldada. Ent loomulikult: kui komistame süstemaatiliselt küsimärke tekitavate ja haiget tegevate asjaolude ja juhtumuste otsa, siis ilmselt on vajalik senised otsused üle vaadata.
Samas vastab tõele, osad komistuskohad ebalojaalsuse teema läbitöötamisel võivad peituda ka end reedetuna tundva suhtepoole mõtteviisis.
Umbes pool aastat kuni aasta võiks olla see aeg, mille jooksul peaks olema võimalik oma kaotus läbi käia. See tähendab, et oled nõus oma valu ja pettumuse sees istuma, seda normaliseerima, seda tunnetama, uurima, sellele tähendusi otsima. See tähendab, et oled nõus oma lugu jutustama – enda sees ja neile, keda usaldad. Korduvad rääkimised aitavad võimust võtma kippuvatel tunnetel tasapisi realistliku mõtlemisega ühenduda. Nii saab kõikehõlmavast valusast kogemusest lõpuks läbitud eluetapp, millest on õppida ja millele saab ühel päeval juba rahulikult mõelda. Kuhugi ei ole kiire.
Meediaski võib kohata võtteviisi, et no juhtunust on juba nädal-kaks möödas – ja sina ikka kurb! Saa juba üle! Mine eluga edasi! Inimene õnneks ei ole nii lame tegelane, et seda kõike saaks nipsust korraldada (kuigi proovijaid leidub alati) ja nii ei tohigi. Kui jätame olulised kogemused õigel ajal läbi mõtlemata, läbi töötamata, pikendab see tervenemise aega oluliselt. Läbitöötamata tunnete eest ei ole kellelgi pääsu. Parem, kui vähemalt püüame seda protsessi kuidagi ise juhtida. Väiksem haav kasvab tõesti nädalaga kinni, kuid suuremad haavad nõuavad aega kannatlikuks ravitsemiseks. Püüd oma valu ja kaotust enda eest varjata, seda askeldamise ja hea näo tegemise taha peita surub valu vaid sügavamale, aga ei leevenda ega eemalda seda.
Leinates on loomulik end aina tagasi mõelda, otsida põhjuseid, kaevata juhtumustes, kaaluda kunagisi vigu. Olnu ja olev tunduvad olevat suures vastuolus. Oli nii. Nüüd on teisiti. Kas seda kunagist oligi? Mida üldse uskuda? Kas mina olen seesama mina, kas partner on seesama, keda usaldasin-armastasin? Kas nüüd osutub kõik valeks?
Kui elus juhtub midagi tõeliselt arusaamatut ja isiklike väärtustega valusalt põrkuvat, on loomulik, et kogu elupilt on ajutiselt segi paisatud. Võtab aega, et oma „elu tuba“ taas korda seada, ja ehk tulebki seal asju ümber sättida ja midagi ka välja visata. Toimetulek kogu selle segadusega ja keeruka tundesegu läbimine võtavad palju energiat. Leinata ei saa kiirustamisi. Samas pole ka ühtegi põhjust sellesse kauemaks kinni jääda, kui tingimata vajalik. See on mõtlik, selgendav protsess, justkui aeglane jalutuskäik kunagisest elust praegusesse.
Lahkuminek pärast lojaalsuskriisi on küllalt levinud lahendus. Ja selle poolest heagi, et aitab säilitada petetu eneseväärikuse. Kuid ilmne on seegi, et truudusetus on küll sage triger lahutuseks, kuid harva lahkumineku tegelik põhjus – need asuvad mujal. Kas poleks siis vähemalt sama väärikas vähemalt püüda otsida seda, mis aastate pikku puudu jäänud või viltu läinud ja püüda see juurde tuua. Ikka juhtub ka, et olulisi põhjusi kokkujäämiseks ongi vähevõitu. Aga alatasa juhtub sedagi, et olulised põhjused kokkujäämiseks jäävadki avastamata, kummagi isiklikku arenguruumi ja suhte arenguvõimalusi ei uurita ega isegi kaaluta nende võimalikku sisu ja kasu.
Kui muude paarisuhteprobleemide puhul võetakse küllalt kergesti omaks tõdemus, et suhte loomiseks, hoidmiseks ja ka lõhkumiseks on vaja kahte inimest, siis petmise kontekstis tõuseb rambivalgusse tihti vaid üks. Ent uurida – ja tuunida – tuleb petmisegi puhul pigem paarisuhet, mitte tegelda süüdlase otsimise ja karistamisega. Viimased ei vii partnereid teineteisele lähemale, vastupidi – need käitumisviisid tekitavad kaitseid ja kaugust. Tõsi, vahel on eluolukorrad nii ühemõttelised, et kaaluda-parandada polegi midagi. Ent sama elulised on olukorrad, kus ressurssi on, kuid see jääb kasutamata.
Enamasti vaadatakse oma suhtele ja enda osale selles otsa alles siis, kui kriis on end korralikult üles kerinud. Kriis annabki hea põhjuse ennast põhjalikult üle vaadata: oma soovid ja unistused, oma käitumisviisid, tõekspidamised, senise elukogemuse mõjud, kõige halvemad ja paremad iseloomujooned, oskused, mida suhtes olemine nõuab. Milline partner ma tahaksin olla? Milline partner ma olen? Nende kahe küsimuse vahel olevat veelahet peaks ikka aeg-ajalt üle mõõtma.

18/11/2024

„Lähen nii kergelt närvi. Mida ma saaksin teha hääle tõstmise ja uksepaugutamise asemel?“ See oli üks nõustamistoas tõstatatud teema eelmisel nädalal.

Tunded kuuluvad inimese juurde, neid ei ole võimalik vältida, kuid kindlasti on võimalik oma tundeid mõista ja valitseda. Millest räägib ülemäära vali hääl? Kindlasti on selle taga olukorra olulisus, hirm ja/või kogemus, et meid vaikselt ja rahulikult rääkides kuulda ei võetagi, ja kindlasti on selle taga meie oma katmata vajadused, meie enda rahulolematus ja valu kõigi nende asjade pärast, mis ei ole nii, nagu me tahaksime. See kõik kipub meist välja, ja välja tuleb seda rohkem ja hoogsamalt, mida kauem oleme oma rahulolematust endas hoidnud või oma sügavatest vajadustest mööda vaadanud. Oma mõju on ka harjumustel. Võib-olla selles kodus, kus sa üles kasvasid, räägitigi põhiliselt karjuvas kõneviisis. Ka on temperament oluline mõjutaja: ägedama iseloomuga inimene väljendubki ägedamalt. Kuid üldisemalt on nii, et kui tunneme end hästi nii enda sees kui ka teiste seas ja elu tundub enamvähem isikliku kontrolli all olev, on meid raskem rööpast välja viia. Sel juhul suudame ka pingelises olukorras reageerida rahu ja mõistvusega.
Kui inimene tunneb ennast halvasti, siis ta ka käitub halvasti – see reegel kehtib nii suurte kui ka väikeste inimeste kohta. Oma käitumise muutmine algab oma tunnete mõistmisest ja nende taga peidus olevate vajaduste märkamisest. Tunnetel on ikka informatiivne iseloom ja seda infot on mõistlik kuulda võtta. Kui tajud, et kipud laste, teiste lähedaste või ka kolleegidega suheldes kasutama jõudu (tõstan häält, sildistan, käitun karistavalt, pole nõus kuulama jms), peaksid tõsiselt küsima ja ausalt vastama: mis on see, mis mind tegelikult nii tigedaks teeb? Milliseid teisi tundeid leian oma tigeduse varjust? Kuidas saaksin õppida ennast reguleerima? See on tähtis küsimus, kuna hea eneseregulatsioon lisab väärikust. Ja vastupidi – kui kaotame enda üle kontrolli, kaotame alati ka osa oma väärikusest.
Pinge hulk meis mõjutab kindlasti käitumist. Ent pinge pole ju mingi imeloom. Pinget on igapäevases elus alati parasjagu, see on pigem tavaline. Enamasti tuleme sellega toime – aga ikka siis, kui seda on meie endi jaoks parajal määral. Kui stressinivoo ei ole liialt kõrge, jagub meil otsustavust, energiat ja rahu, mis toimetulekuks vajalik. Ka piisav ööuni on siinjuures oluline, sest magamise ajal tegeleb meie närvisüsteem muu hulgas ka pinge mahalaadimisega. Ja hommikul ongi pea selgem ja meel virgem ning saame taas edukalt oma eluga edasi minna. Kui päevapinge on oma tavatasemel ja ärevustki on normaalsel, toimetulekuks vajalikul määral, siis on meis olemas ka piisav toimetulekuvaru nn lisastressile. Mis tähendab, et isegi kui päevas tekib suur ekstrapinge, siis on meil veel piisavalt ressurssi, et tulla konstruktiivselt toime ka sellega.
Kui aga igapäevast stressi on niigi liialt palju ja lisandub veel mingi ootamatu, nn eriolukorra pinge, siis võib juhtuda, et meie stressiämber (kujund on pärit John Crawford'i raamatust „Anxiety relief“) hakkab üle ajama – me ei pruugi enam olukorraga toime tulla. Lisaressurss, mida saame kasutusele võtta igapäevase tavapinge olukorras, on raskesti kättesaadav või puudub üldse. See võib kaasa tuua emotsionaalselt piiripealse olukorra, mille üks väljund on hääle tõstmine esimeses olukorras, millel vähegi käivitavat väärtust on.
Kui seesugused olukorrad kipuvad korduma, on vaja teha midagi, mis aitaks stressitasemel alaneda. Stressiämbri sisu tuleks üle vaadata, et aru saada, mis tekitab liiast stressi ja mis hoiab seda alal. Küllalt palju stressisäilitajaid on seotud meie hoiakute-suhtumistega endasse, teistesse ja elusse üldse.
Siin on kontrollküsimusi, mida endalt pärida võiks. Näiteks. Kas olen ehk liialt kontrolliv ja soovin, et asjad just mulle sobivalt tehtud saaks? Või talun liialt halvasti määramatust? Kas mul on piisavalt paindlikkust? Kas seisan piisaval määral enda eest? Kas püüan tagasisidestada teiste käitumisi, mis mulle ei sobi, et nad õpiksid minuga ringi käima minu väärtustele vastavalt? Kas mul on komme eeldada, selle asemel, et uurida, mida teised arvavad? Kui palju ma ootan, et teised teeksid just seda, mida mina tahan, oleksid sellised, nagu mulle meeldib? Kas ütlen alati mjäu, kui keegi mu saba peal istub, või lihtsalt kannatan välja? Kas olen aru saanud, et minu tahtmised peavad lõppema seal, kus ma kohtun ühe teise tahtmisega – ja siis peame kokku leppima. Professionaalsed läbirääkijad teavad hästi tõde, et edu saadab mitte neid, kellel on kõvem hääl ja tugevamad argumendid, vaid see, kes on konstruktiivsem. Viimase hulka kuulub ju tingimata võimekus endast erinev välja kannatada, mitte sellega sõtta astuda.
Teame ju, et suhtuda saab erinevalt, teame, et suhtumist ja tähendusi saab muuta. No teame vähemalt teoreetiliselt. Kui märkame ja kui tõesti tahame, saame oma teadmised ka praktikasse viia. See on koht, kus on vaja märkamist ja teadlikkust. Äkki korraks rongilt maha astuda ja ennast kõrvalt jälgida? Teadlikkus iseendast, mis peatudes tekib, annab meile ühtlasi võimaluse ka raskes olukorras jääda vaatlevaks, avatuks, uudishimulikuks ja mis tingimata vajalik – heasoovlikuks ja lugupidavaks iseenda ja teiste vastu.
Kui oleme suutnud päriselt peatuda, püsime heas kontaktis enda ja toimuvaga, voolab rahu meisse ja see annab võimaluse järgnevaid käitumisi valida. Ka instinktiivne, automaatne valik on tihti täiesti kohane. Ent kui me räägime emotsionaalselt kõrgelt laetud olukordadest, siis just peatumine võib anda meile võimaluse parimaks valikuks antud olukorras. On suur vahe, kas reageerime hetketunde või oma väärtuse põhjal. Oluline on mõista, et valida suudame me ainult seisundis, kus oleme peatunud ja autopiloodi välja lülitanud. Tasub harjutada oskust ennast vaadelda ja peatada, see aitab teha väärtuspõhiseid ja sügavamatel tõekspidamistel põhinevaid valikuid. Kuid ära unusta ka stressiämbri tühjakskallamist, vähemalt hoia sel silm peal. See hoiab meid endid ja hoiab meie suhteid.