02/11/2025
Pärast lahutust on seljakoti tassimise kujund igati asjakohane, ja tõsi on seegi, et see seljakott on seljas nii lastel kui ka vanematel, olgu siis otseses mõttes või kaudselt: emotsionaalse koorma kujundina. Kirjastus Ühinenud Ajakirjad palus mul kirjutada järelsõna nüüdseks juba ilmunud raamatule „Lapsed üle nädala“. Lisan oma selle raamatu teemalised mõtted siia veidi lühendatud kujul ja ühtlasi soovitan raamatut lugemiseks.
Raamat keskendub jagatud vanemlusele ja siin tuleb tuttavaid tundeid-mõtteid-üleelamisi ette ilmselt kõigil, kes on lahutanud oma abielu või lõpetanud kooselu ning otsustanud, et lastel saab olema kaks kodu. Keerukaid olukordi ja meeleolusid kirjeldatakse ausalt ja raamat on ehe lugemine nii oma tõsisemates kui sekka ka veidi koomilistes seikades,
Veel kümmekondki aastat tagasi pooldati Eestis pigem mõtteviisi, et kodu saab olla vaid üks, ning lapsi, kes elasid pärast vanemate lahkuminekut kordamööda isa ja ema juures, kutsuti veidi haletsevalt seljakoti-lasteks. Soome ja Rootsi vastavale praktikale vaadati tollal pigem võõristusega. Eestis aastal 2016 pereterapeut Katrin Saali Sauli sulest ilmunud „Eluterve kärgpere käsiraamat“ oli ilmselt ajast veidi ees, tekitades tollal poleemikat nii laste ja peredega tegelevate spetsialistide kui ka lahkuläinute hulgas.
Kuid teema, kuidas oma järeltulijatega pärast lahutust targalt toimida, on jätkuvalt üleval ega kao kuhugi. On ju lahkuminek reeglina 30–40ndate eluaastate teema, seega on kahe kodu elu ja igasugune muugi n-ö segasummaelu pigem normiks saamas, sest aina tekivad uued pered, sünnivad uued lapsed, luuakse uued kodud, kolitakse teise kohta … Elu on muutlik ja kirju ning vajab häid regulatsioone, toimivaid kokkuleppeid ja head koostööd, rahumeelset läbisaamist, olgu siis kahe, kolme või nelja vanema vahel.
Aastal 2025 võime Eestis siiski juba tõdeda, et vanemate valik, mille kohaselt on lastel pärast lahutust kaks kodu, tundub olevat kõige enam eelistatud variant. Loomulikult eksisteerib kahe kodu süsteemi kõrval ka ühe kodu variant, kus teine vanematest on n-ö külalisvanem, ning populaarsust kogub ka nn linnupesakodu eluviis, kus seljakott on kordamööda seljas vanematel, aga laste elukoht muutumatu. Ent kahe kodu süsteem normaliseerub ka meil aina enam. Oma osa on kindlasti sellel, et isa ja ema rollid laste kasvatamisel ka tavalises koospüsivas tuumperes on viimaste kümnendite jooksul ühtlustunud, liikunud kummagi võrdse panuse poole. Arusaadav, et isad ei ole pärast lahkuminekut enam nõus olema külalisvanemad, nagu see aastaid tagasi levinud oli. Tänu sellele on isade roll ka lahutatud perede laste elus oluliselt suurenenud ja see on hea areng, olgu küll, et põhjus kurvavõitu.
Kindlasti on lastel – ükskõik millises maailma paigas – kõige loomulikum elada koos oma vanematega, kes rahumeelselt ja lugupidavalt oma suhetega hakkama saavad, kuid kahjuks püsib trend, et pea pooled abieludest lahutatakse, juba pikka aega. Iseasi, kui paljud lahutatud paaridest suudavad teha nii head koostööd, et laste elu ka pärast lahkuminekut oleks just nii pingevaba ja turvaline, kui lapse kasvuks ja kooskõlaliseks arenguks vajalik. Eesti kohta käivad arvud näitavad, et kaugelt üle kümne protsendi lahkuläinud paaridest ei tule jagatud vanemlusega toime, ja kannatajaks on siis loomulikult eelkõige lapsed. Näiteks Taanis toimiv programm „Dialoog laste nimel“ on mõeldud just teineteise suunal vaenulikele vanematele ja Eesti pereterapeutidegi seas on spetsialiste, kellel selle väljaõppe järgselt on õnnestunud vaenulikke paare rahumeelsema suhtluse poole aidata, ja sarnast tööd teevad igapäevaselt ka psühholoogid-pereterapeudid.
Lahkumineku sees on omajagu paradokse, kahetisi mõtlemisi-tundmusi, kibedust ja süüd. Aga pikemas perspektiivis ehk ikka ka rahulolu – eelkõige siis, kui enda ees seisvate väljakutsetega toime tullakse. Lahkumineku üks olulisi põhjusi on usalduse ja koostöö puudumine, suhete konarlikkus või sisulise suhte haprus. Samal ajal on aga just koostöö ja usaldus need võtmesõnad, mis lahutusjärgse elu sujuvust hõlbustada ja kannatusi vähendada aitavad. Sageli asuvad vanemad alles pärast lahutust õppima oskusi-hoiakuid, mille olemasolu varasemalt oleks ehk aidanud kooselu säilitada.
Loomulikult on tore, et vanemad seda, mida nad ei teinud enda ja paarisuhte heaks, on motiveeritud nüüd tegema laste rahuliku kasvamise nimel. Tõsi on seegi, et paljud paarid on heaks koostööks võimelised alles siis, kui romantilise suhte lõppemisega kaasnenud tunded on läbi töötatud. Kui vana valu enam ei sega, saab nii mõnigi paar täiesti rahumeelselt arutleda igapäevagraafikute üle ja istuda rõõmsalt koos lapse aktusel või kontserdil.
Vanemate vastutus on ka lahku läinuna ikka seesama, mis koos olles: luua laste ümber toimiv maailm, kus kehtivad kokkulepped, kus reeglid on omavahel läbi räägitud ja kõigile osapooltele arusaadavad, kus päevade struktuur lisab kindlust ja kus pinge tõustes on kättesaadavad rahustavad lahendused kummagi vanema poolt. Lapsed vajavad korrastatud maailma nii selle asjalikus kui ka emotsionaalses pooles: mis millele tavaliselt järgneb, kuidas eri olukordades käitutakse, millised on kehtivad kokkulepped, kellele toetuda, kui midagi juhtub jms. Raamatu autorid viitavad teiste seas ka Rootsi uuringule, kust selgub, et nende laste heaolu tase, kes elavad vaheldumisi omavahel piisavalt head koostööd tegevate ema ja isaga, on üsna ligilähedane tuumikperes kasvavate laste omaga.
Järjepidev reegel peaks olema see, et turvalisuse hõrenedes (koolipinge, kurb tuju, arusaamatus või pettumus vanema või sõbraga, keerukad maailma-asjad jpm) oskab kumbki vanem lisada sooja ning kannatlikku kuulamist-mõistmist. Kohaseid käitumuslikke tööriistu läheb kindlasti tarvis, sest on ju lahutuse järgselt emotsionaalselt kõrgendatud olukordi üksjagu, isegi mitte niivõrd elujuhtumite tõttu, kuivõrd seepärast, et psüühika on tänu muutuste pingele eriti tundlikult reageeriv. Omajagu väljakutseline võib olla, kuidas ja kas vanem suudab olla oma lapse toetaja ja lohutaja olukorras, kus ta tihti ka ise vajab toetust ja lohutust.
On väga oluline, et vanemad oma lahkuminekuga kaasnevate emotsioonidega täiskasvanulikult toime saaksid ja otsiksid vajadusel välist toetust, olgu selleks siis sõber või psühholoog. Lapsed võivad loomulikult näha oma isa-ema valusaidki tundeid, kuid nad peaksid nägema ka seda, kuidas nende tunnetega toime tullakse. See on loomulik tundekasvatuse osa igas perekonnas.
On oluline teada, et emotsionaalselt toimetulematu vanem on lapsele äärmiselt raske ja isegi traumaatiline kogemus. Esiteks seetõttu, et lapse toimetulekulootus on alati vanemal, kes lapse jaoks on kõige targem-ilusam-toimetulevam inimene maailmas – kui ta seda ei ole, kukub kokku ka lapse väike maailm. Teiseks: kuna lapse armastus oma vanemate vastu on ehe ja suur, siis on laps varmas vanema valu enda osaks võtma, püüdes ise olla vanema toetaja ja aitaja. Lapsel ei tohiks lasta kanda vastutust, mis kuulub vanemale. Lahutanud vanemad võiksid neis olukordades olla eriti tähelepanelikud – ka iseendaga – ja võtma lapse peale ujunud vastutuskoorma endale tagasi. Ikka saab rõõmustada tähelepaneliku ja hooliva lapse üle, kuid oma täiskasvanumuredega peab iga suur inimene ise hakkama saama. Ka lahutatud pere laps peab saama olla lihtsalt laps, kel on õigus elada oma lapseelu: mängida, õppida, trennis käia ning olla kindel, et alati, kui on mure, on olemas turvasadam – isa ja ema ning nende heade lahendusteni juhtiv koostöö, millele saab loota.
Nii mõneski mõttes on lahkuminek oma sisult uue õppimine. Olgu õppeaineks siis iseseisvumine, parem arusaam iseendast, küpsem kontakt oma tunnete, vajaduste, eelistuste ja soovidega, kuulamisoskuse arendamine, lugupidavuse kasvatamine, empaatilisus vms. Raamat annab kõige muu hulgas küllalt kompaktse ülevaate oskustest ja käitumuslikest valikutest, mida vanematel oleks hea ühise toimimise nimel kasulik ära õppida. Eriti kui arvestada, et vanemlik koostöö peaks kestma mitte laste täisealiseks saamiseni, vaid jätkuma kogu ülejäänud elu. Väikeste laste vanematel ei tule mõistagi veel pähe mõte, et kunagi tulevikus on vaja jagada ka vanavanemlust – ometi see nii on. Lahutus puudutab kaugelt rohkem inimesi kui vaid kaks kunagist armastajat (lapsed, laste sõbrad, laiendatud perekond, suguvõsa, sõpruskond) ja hõlmab kindlasti enam aastaid, kui laste täiskasvanuikka jõudmine.
