29/06/2025
Naised ei ole kaasajal õnnetud mitte halbade Meeste ja mehed õnnetud halbade Naiste tõttu, vaid igaüks ikka iseenda valede valikute ja kehvavõitu oskuste tõttu.
Soovitan lugeda👇
OHVRIMENTALITEET - SOOV MAAILMA KONTROLLIDA SEDA SAMAL AJAL SÜÜDISTADES
Niisiis, lubasin natuke kirjutada minu arvates ühest koledamast asjast inimeste enesearengu ja suhete teel - ohvrirollist.
Ohvrimentaliteet (ehk ohvrirolli kinni jäämine) tähendab psühholoogilist seisundit või hoiakut, kus inimene tajub end pidevalt jõuetu, ebaõiglaselt koheldu või elu hammasrataste vahele jäänuna – isegi olukordades, kus tal oleks võimalik reageerida või vastutus võtta.
See on erinev päriselt ohvriks olemisest (nt trauma, väärkohtlemine jne), sest ohvrimentaliteet jääb kestma ka pärast ohu kadumist ja hakkab elustiili või enesekuvandina korduma.
Kust see tekib?
Tavaliselt juba lapsepõlves.
Kui inimene kogeb varakult, et tema vajadusi ei märgata või teda karistatakse ebaõiglaselt, siis tekib tunne: „Ma ei kontrolli midagi, teised on tugevamad“.
See võib viia õpitud abituseni – uskumuseni, et ükskõik, mida ta teeb, midagi paremaks ei muutu.
Miks siis üldse pingutada?
Kas midagi muudmoodi ei saa?
Kuid see pole ainus viis kroonilisse ohvrirolli sattuda. Mõned inimesed on õppinud, et tähelepanu ehk "armastust" saab ainult siis, kui nad on „vaesed kannatajad“.
Miks on nn ohvrimentaliteet nii ohtlik ja toksiline?
Sest see on tegelikkuses väga alatu viis oma võimu teostamiseks.
See on soovimatus võtta vastutust, soov ajada kõik halb teiste kraesse.
Jah, see ei ole enamasti tahtlik soov teisi sel viisil kontrollida, vaid kaitsemehhanism, mis tekib jõuetuse ja usaldamatuse baasilt, kuid see kasvab peagi olukorrani, kus inimene mõistab, et kui ta on kogu aeg ohver, siis tekib tal moraalne üleolek teiste (agressorite üle).
Ja see on hea tunne.
Ma küll kannatan ja ei saa kedagi usaldada, aga vähemasti on mul õigus😉
Ohvrirollis on suur hulk inimesi katkistest või probleemsetest paarisuhetest, ja kuni nad sellest rollist välja ei kasva või end välja ei võitle, ei sa neid suhteid päästa.
Miks?
Sest kui palju ka teised ei pingutaks, ütleb ohvrirollis inimene ikka ja jälle, et nood oleks pidanud rohkem pingutama. Sest tema tunneb ikkagi end halvasti, tunneb hirmu, tunneb et teda ei austata ega hoolita.
Ja see viib ka parima suhtepartneri läbipõlemiseni.
Ohvrirollis inimese peamine probleem on, et ta ta ei taha ega suuda maailma näha realistlikuna, vaid eelistab turvalist mustvalget vaadet - keegi on halb ja keegi hea.
Ta ei ole valmis suureks kasvama ja tunnistama, et ka temas endas elab saatan.
Ei, tema on süütu, neitsi, pühak.
No peaaegu.
Ma olen ka ise olnud kaldu ohvrirolli poole, enesehaletsuse ja enda õigustamise ning teistele sarvede pähe ja saba taha mõtlemise poole.
Ja ma ei tahtnud neil hetkedel kuulda midagi sellest, et kui ma oleks teistmoodi käitunud, teisiti rääkinud, paremini planeerinud, jne, siis poleks neid mulle halbadena tundunud konflikte ja kriise kunagi juhtunud.
Ja ma mäletan hästi, kui magus oli see enesehaletsus, mida ma kogesin, kui oma peas ennast süütult kannatavaks pühakuks mõtlesin.
Probleem aga oli, et ohvrirollis inimesega ei saa suhelda ükski normaalne inimene.
Sest ta on laps.
Katkine, ennast täis laps, kes läbi pideva pikaliviskumise üritab teisi kontrollida, nendega manipuleerida.
Mind aitas sellest rollist välja mu naine. Ta kunagi ei tulnud mulle kaasa tundma, ei tulnud muga koos nutma, ei kippunud lohutama. Vaid mõistes, et ma pean ise oma tugevuse leidma ja jalad alla ajama, tegi ta näo, nagu ma polekski haiget saanud.
See oli valus.
See mõjus hoolimatusena.
Ma nii väga ihkasin, et ta mu valudes ja muredes minu kõrvale heidaks ja kasvõi tsipakenegi mind haletseks...
Aga ta ei teinud seda.
Ja nii ei jäänud mul midagi üle, kui suureks kasvada.
Vaadake, meid kõiki tabab aegajalt ebaõiglus, tabab pettumus, tabab vägivald ja hoolimatus. Aga see on ok.
See võib meid hetkeks jalust maha lüüa, aga kuna me pole enam kahe-aastased, on meis jõud ja kohustus end püsti ajada.
See on vastutuse võtmine enda elu eest 100%, mitte oma õnne või õnnetuse eest riigi, partneri, naabri vm süüdistamine.
Ohvrimentaliteediga inimene aga ei usu ega sageli ka taha enam uskuda, et temast midagi sõltub - mugavam ja magusam on leida süüdlane ja jääda ise porilompi peesitama.
Ta on ju rikkam.
Tal on raha ja võim.
Tal on tutvused ja ta on isekas.
Ta on ilmselge nartsissist😮!
Mida teha, kui oled koos ohvrirollis inimesega ja tunned, et "enam ei jaksa kaamel olla"?
Tehke nii nagu käitus Ilona minuga ja nagu teeb iga tark ema oma põrandale viskunud ja vasikapisaraid valava titega - ignoreerige.
Las ta tunneb, et sel viisil ta siiski teid ega maailma kontrollida ei saa.
Enamus ohvritest asuvad siis otsima, kus on nende jalad ja käed ja upitavad end varem või hiljem ise lombist püsti!
Või lihtsalt lähevad teie juurest minema, et leida keegi, kes "neid päriselt mõistab".
Sel juhul - head teed.
PS. Feministlikus liikumises ja sellele vastukaaluks loodud meeste RedPill liikumises on suur hulk energiast just ohvrirollist lähtuv. Ja see on väga destruktiivne,.sest naised ei ole kaasajal õnnetud mitte halbade Meeste ja mehed õnnetud halbade Naiste tõttu, vaid igaüks ikka iseenda valede valikute ja kehvavõitu oskuste tõttu.
NB: kellel huvi, siis homme. So laupäeval 10. 00 alustan zoomis 5h koolitust nn Kolmandast Armastusest, mis on kindlasti ohvrimentaliteedist vaba! Sest õnnelikud suhted ei saa kunagi baseeruda balansserimata võimul. Ja ohvrimentaliteet SELLELE just toetub - laps kes pikali olles nutab ja püsti tõusmast keeldub, on tegelik võimutseja, olgu vanemad tema kõrval ükskõik kui võimsad.
