14/09/2025
HIRM SURMA EES VS HIRM ELU EES
Olen viimasel aastal väga otseselt seisnud silmitsi surmahirmuga. Hirm jätta maha oma keha, oma praegune elu, oma kaaslane ja lapsed, oma töö ja ka kõik muu. Hirm olla hetkega unustatud ja mitte vajatud. Hirm selle ees, et ma ei tea, mis saab siis, kui ma maisest elust lahkun. Jah, keha jääb maha, aga mis saab energeetiliselt?! Mis sealt edasi saab ja kas üldse saab?
Olen energiana kogenud, mida tähendab minu jaoks surm või surnud olemine ja see polnud tegelikult üldse hirmutav. Pigem tundsin, kuidas kõik mu sees rahunes - mõtted, tunded, mälestused, mured. Kõik vaikis. Närvisüsteem ja keha rahunesid täielikult. See oli tunne, mida me tänapäeva kiiret elu elades niisama lihtsalt enam kogeda ei saa, kui me seda enda sisse teadlikult ei loo.
Aga eks hirmutav on pigem ju ikka see teadmatus, mis iga uue teemaga meie elus võib esile kerkida. Suremisega on see jama, et seda me ei saa ju mitu korda harjutada 😀 No et harjuks ära ja lõpuks lihtsalt surekski täielikus rahus või et suure harjutamise tulemusena saan valida oma soovi järgi, kuidas ma lahkun 😀
Eks niisamuti on eluga. Sünnime siia füüsilisse kehasse ühe korra ühe elu jooksul. Nii nagu surm nii ka elu hõlmab endas energeetiliselt nii palju. Emaüsas kasvades ja arenedes on meil sisemiselt pigem hoituse ja turvatunne. Oleme justkui ühes lõputus spaas, millegipärast muretsema ei pea, midagi tegema ei pea, kõik eluks vajalik on olemas. Ma muidugi räägin siin üldiselt ja pea hetkel silmas ühtki emaüsas ette tulevat komplikatsiooni.
Ja siis tuleb hetk, kus see turvapaik tuleb maha jätta ning liikuda läbi sünnituskanalite suure virrvarri täis elu poole. Elu kui energiat olen kogenud väga võimsa, pulbitseva, pidevalt ja ühtlaselt voolava energiana. Selles energias on meeletu suurus ja usaldus, selles on palju lihtsalt olemise ilu, märkamist ning piiranguteta kogemist.
Aga tihti on ka nii, et me ei oska inimestena seda suurt energiat nimega Elu iseendas vastu võtta. Me ei suuda sellega aastaid, aastakümneid midagi peale hakata. Me ei oska seda elu enda jaoks teha, ei oska või ei julge päriselt iseendana elada. Siin tulevad muidugi mängu juba igasugu nüansid alates sellest, kuhu suguvõsasse me oleme sündinud, millised välised tegurid meid kohe mõjutama hakkavad, kuidas kogesime oma sündimist, kuidas meid siin välismaailmas vastu võeti jne.
Ja mingi hetk on elus see koht, kus tuleb otsustada, kas ma nüüd päriselt elan või suren. Pole ju mõtet seda elu lihtsalt läbi teha niimoodi kiirelt sellest läbi joostes. Vahel isegi peatumata. Mina leidsin end sellel aastal juba teist korda selle otsustamise koha eest.
Ma pean ütlema, et kuigi mõlema diagnoosi saamise hetkel on mind tabanud erievate emotsioonide segunemine, siis esimesel korral tuli otsus edasi elada kuidagi lihtsamalt ja kiiremalt. Seekord võttis kogu see protsess aega palju rohkem. Ma justkui pidasin iseendaga vaikseid läbirääkimisi ning pidin tegema uued kokkulepped. Sellised, mis motiveeriks veel jääma ja olema. Samuti pidin julgema teha uusi valikuid. Kasvõi näiteks terveks saamise suunal.
Täna tunnen täiesti kindlalt, et sisemine otsus edasi elada on olemas. Ja see on ajas kasvanud. Need muutused, mida olen oma elus valinud sellel aastal teha, on olnud nii sügavalt motiveeritud ning on loonud mulle nii teistsuguse suhtumise ellu ja selle võimalustesse.
Ma vist tunnen esimest korda nii sügavalt, et ma võin olla õnnelik lihtsalt selle üle, et ma olemas olen, et ma saan tervitada päikest ja vihma, kõndida paljajalu maa peal, hüpata batuudil, tantsida ja samal ajal teha ka kõike seda, mida igapäeva kohustused nõuavad. Üle pika aja tunnen, et naeratus tuleb ise suule lihtsalt sellest, et hommikul jälle ärkan ja ees on uus päev uute võimalustega.
Saan öelda, et täna näen ma elus võimalusi palju rohkem kui takistusi. Mu fookus on muutunud ja mu sisemaailmas on kõik läinud palju helgemaks ning kergemaks.
Sõbrad, elame! ❤️❤️❤️
