29/04/2026
Kirjutan artiklit uue Loovteraapiad ajakirja numbri jaoks terapeutilisest fotograafiast looduses.
Istun Kadrioru pargis ja mõtlen sellele, kui vähe me tegelikult loodusega kontaktis oleme.
Kas me märkame pungade puhkemist?
Lindude sädistamist?
Või seda, kui kõrgele on päike juba taevavõlvil tõusnud?
Me oleme osa loodusest.
Ja samal ajal elame justkui sellest üha kaugemal.
Ehitatakse uusi maju, ihaldatakse uhkemaid autosid ja moodsamat tehnikat — et olla veel rohkem hõivatud, veel rohkem eraldatud. Eelkõige iseendast ja sellest, mis meid tegelikult toidab.
Mis see on, mida me otsime? Ja miks me seda kunagi ei leia? Mida me püüame vältida, kui valime põgeneda?
Artiklit kirjutades sattusin lugema mitmeid uuringuid, mis näitavad, et juba pelgalt looduspiltide vaatamine vähendab ärevust ja muudab sisekliimat ja -keemiat.
Mis juhtub siis, kui me päriselt looduses kohal oleme? 🌿 Liiga lihtsaid asju on teinekord kõige raskem vastu võtta.